Neljapäev, 13. oktoober 2011

Kelleks tahan saada

Väike Tüdruk on juba paar aastat rääkinud, et teda teevad nõutuks küsimused selle kohta, mida ta enda juures muuta sooviks ja missuguseks ta saada sooviks. Tema meelest on oluline ennast tundma õppida ja end omaks võtta - armastada ennast just niisugusena, nagu me oleme. See käib nii enda võimete kui ka välimuse kohta. Tema arvates on imelik, kui temalt küsida, mis värvi juukseid ta endale tahaks - tema juuksed on pruunid ja 'järelikult' pruune ta tahabki :D Milleks tahta midagi, mida pole? :D

Huvitav on see, et Idamaades pole see sugugi nii 'hullumeelne' lähenemine asjale. Just lugesin raamatumärkmeid ühest taoismi-raamatust ja seal öeldakse ka, et pole mõtet rabeleda ja energiat kulutada, vaid tuleb endaga ära leppida ja elada iseendana, mitte püüelda (sotsiaalselt) konstrueeritud ideaali poole. See siiski ei eita arenemist - arenemine toimub ilma 'äginata', iseenesest, nagu puu kasvab.

Ma ise olen korduvalt rääkinud, et minu jaoks rahulolematusest mingit arengut oodata pole. Alles rahu tegemine iseendaga loob mingi tasakaalutunde, mille peale midagi üldse ehitama saab hakata.

Tore oli kuulda ka dalai-laamat rääkimas - nüüd kui ta viimati Eestis käis -, et elu eesmärk on õnnelikkus, ja õnnelikkus on sisuliselt rahulolu.

Aga mis meil, läänepool arvatakse: rahulolu on surm, seisak, mandumine.

Hiljuti tuli koolis kirjutada, mis lapsele enda juures meeldib, mis ei meeldi, ja mida tahaks muuta. Väike Tüdruk rääkis, millist peavalu kaks viimast ülesannet talle valmistasid :D
Enda halbadest omdustest arvas ta, et võiks olla 'laisk' ja 'maias'.
Aga mis muutasoovimisse puutub, siis pani ta kirja selle, mis ta arvab, et teised arvavad - et ta võiks olla sportlikum ja osavam arvutaja. Kuigi tal on matemaatikas sel õppeaastal praeguse seisuga 15 'viite' (kolm neist küll miinusega), näeb ta ikka vaeva ja teeb vahel vigu. Ja sport... ei huvita vist enamikku prillidega lastest. Mina omal ajal küll tajusin, et mõtlesin kogu aeg vaid oma näo kaitsmisest, kui ümbruses vähegi käed vehkisid ja pallid lendasid. Ma ise küll tegelikult praktiliselt üldse kekas ei käinud - käisin nii sageli haiglatest sisse-välja ja vahepealsetel aegadel olin kehalisest vabastatud.

Aga mis puutub Väikese Tüdruku 'enesega-rahulolu-usku', siis kuigi see tundub mulle veidi ohtlik, olen rõõmus. Tegelikult on ta ju parajalt täiusepüüdleja nagunii - see veel puuduks, et ta end halvustaks ja kangesti paremaks muuta tahaks. Vara veel neurootikuks hakata.

*

Pilt lapsest, kes on jänes, on pärit izismile.com'ist :)

2 kommentaari:

Manjana ütles ...

selle enesemuutmise all ei pea juu tingimata mõtlema välimust ja iseloomu. Enesemuutmine on ka näiteks targemaks ja osavamaks saamine. Näiteks mingi oskuse või teadmise õppimine. Võiks ju suureks enesemuutuseks nimetada kui õpiks näiteks pasunat puhuma või hundiratast viskama või teha endale selgeks mida need kreeka filosoofid kõik mõtlesid ja mida teised sellest arvasid. targem ja osavam inimene on ju ka teistsugune. juuksevärvi ja kehakaalu muutmised võivad pigem tekitada uut stressi ega avarda eriti maailma.

karikate emand ütles ...

Ma ei leia Su jutule ühtegi vastuväidet :D, aga ikkagi ma arvan, et enesetäiendamine kuulub enamjaolt meelelahutuse rubriiki ja ei tee kedagi otseselt väärtuslikumaks, küll aga, jah, lahutab meelt ja pakub samasugust rõõmu nagu arvutimängu taseme lõpetamine/ületamine vms...
Mulle tundub küll, et inimesed seovad oma väärtuse liiga tihedalt sellega, mis neil ette näidata on... - aga noh, see on ilmselt sellepärast, et mul endal pole midagi ette näidata :D