esmaspäev, 26. juuni 2017

Kas need tiibetlased ikka tõesti peavad nii räpased olema?

Lugesin tiibeti-šveitsi verd noore naise Yangzom Braueni kirjutatud raamatut "Raudlind. Kolm Tiibeti naist". Kogu see osa, mis rääkis pere/suguvõsa elust Tiibetis, kuidas nad sealt dalai-laama kannul Indiasse pagesid ja sealsetes tiibetlaste kogunemiskohtades ellu püüdsid jääda, oli väga põnev ja siis kui raamatu lõpuni oli jäänud 1/5, hakkas Šveitsis sündinud autori enda elukutseotsingute jutt, mis tundus ikka täitsa igav ja kohatu, kuni tulin selle peale, et tema nime guugeldada ja sain teada, et autor on näitleja.
Ahsoo!
No siis võibolla kedagi huvitab ka see osa raamatust.

Mind lõpuks huvitas piisavalt palju, et otsisin välja tema filmid ja vaatasin ühe 25. sajandist rääkiva sci-fi actioni ära ka ("Aeon Flux"). Polnud viga! Avarad inimtühjad tsementkoridorid mulle täitsa meeldivad :D


Aga tiibetlaste kurikuulsast räpasusest...

Ma olen ikka mõelnud, et kui sa seal suitsevas köögis istud ja ahju alla jakisõnnikut korjad, siis saad paratamatult mustaks, aga tuleb välja, et vähemalt veel 40 aastat tagasi polnudki tavalisel tiibetlasel kombekski end pesta, ammugi mitte üle kere, ja üleni paljas olemine oli üldse äärmiselt tavatu ja piinlik - isegi kui keegi ei näinud.

1980. aastate esimesel poolel Tiibeti sugulasi külastanud autor kirjutab:

"Majades polnud tualette, veevärki ega isegi mitte väikeseid pesuruume, kuid tiibetlastel puudus ka harjumus end paljaks võtta või duši all pesta. Ainult vahetevahel käisid tiibeti sugulased ennast jõe ääres pesemas, jalgu, ülakeha ja juukseid, kõike eraldi. Nad pesid hambaid harva ja peaaegu ei vahetanudki riideid, mille pesemisega nad samuti end ei vaevanud."

Tollal viie aastasele autorile meeldis see väga ja meenutas tema lemmikkangelase - Pipi Pikksuka elu :), et milleks kõike kogu aeg nühkida, kui kõik jälle mustaks saab - parem juba kohe tegelda sellega, mis  pähe tuleb  ja mitte vaevata end koristamise ja küürimisega :)
(Kuigi ma mäletan, et Pipi vähemalt ühe korra ikka üritas harjadel suusatades põrandat küürida.)

Vahi siis! Et riideid kantakse, kuni need paakund nartsudena ise seljast kukuvad! :D

Aga ikkagi põnev ja ilus maa :)











Põgenemise lugu oli küll väga kole!
Autori ema Sonam oli siis vaid kuueaastane plikatirts ja pidi teinekord läbi väiksemate jääkülmade mägijõgede kahlama rinnuni vees ja riiete kuivatamiseks lõket ka teha ei saanud, kuna nad olid ju piiriületajad. Üle laia jõe viiv neljast köiest koosnev rippsild oli veel jubedam valik, kuid ka üks selline tuli ületada ja kuueaastane tegi seda omal jalul täis õigustatud surmahirmu.
Mägede lumi võis päeval sulada, nii et sellest tekkis jääkuubikutega supp, millest tuli läbi kahlata.
Kui laps jäälõhesse kukkus, pidi ta lootma, et keegi märkab ja leiab tee tagasi tema juurde, sest abi hüüdmine oli rangelt keelatud.

Need Sinisuka sarja raamatud vist ongi peamiselt Euroopa silmis eksootilistest kultuuridest pärit naiste südantlõhestavad lood...

Vaat, Aasias elades oleksin mina ka feminist ... või nunn, ei oskagi öelda kumb... :D


laupäev, 24. juuni 2017

Hsssshhh happens, ay?

Mul on jälle põhjust olla üüratult tänulik.

Sain Emmakese poolt Venna suunas välja saadetud võltsheadusekobakaga vastu pead (Emmake ise saatis mulle kirja, mis ta adresseeris Vennale; esiteks tahtis ta näidata kui suuremeelne ja leplik ta on, ja teiseks oli seal mitu katset ka minu reaalsust kruttida ja süüd Vennale veeretada - nii et ta kirjutas Vennale, aga muljet soovis avaldada meile mõlemale) ja selle peale mina alguses arvasin, et kõigil on õigus oma arvamusele, aga ajapikku hakkas minus kasvama üks 'ööksatus'. Niisiis täna hommikul kirjutasin ma paljukallistatud Emmakesele, et nüüd mina olen levist väljas mõnda aega, sest mina tahan nii ja nii on mulle hea. Mõni tund hiljem tundsin ennast juba nii palju rõõmsamana kui kahel eelneval päeval (kirja sain üleeile) ja kirjutasin Issakesele ka, et jube lugu küll, aga ma jätan ta suurte vabandustega jälle Emmakesega üksi, sest ma pean.

Muide, nad nüüd lõpuks on jälle kokku kolimas... Korteriostu notar on esmaspäeval.
Selle pärast eriti kahju, et Issake ei pääse nüüd tema monoloogide käest kusagile.
Jätsin ta täitsa üksi supi sisse, sest Emmakese põhiprobleem ongi, et keegi ei taha teda kuulata (sest kõigil hakkab sees keerama tema sisenduslikest tõeväänamistest). Tegelikult ma olin Issakesele juba öelnud, et Emmake hakkab liimist lahti minema, aga ma püüan ikka rahulikku nägu teha, kuni on kolitud ja end sisse seatud uues kodus - et kesse siis kolides hulluks ei lähe?. Ja nüüd siis järsku, et klõps ja ei, suhtlemine lõpetatud.
Arvasin, et Issake tormab Emmakest kaitsma ja on nördinud, et kuidas ma niimoodi järsku saan otsustada, et enam ei kallista ja tere ka ei ütle...
Aga Issake helistas kohe, kui kirja kätte sai ja ütles, et mõistab täielikult, saab aru, tema poolt on kõik ok - pole seda tunnet, et ma lükkasin ta üksi halba olukorda. Ta ütles, et oli Emmakest juba hoiatanud, et pole vaja mind oma suhtedraamadesse kiskuda.

Seega, mul on praegu selline tunne, et ma tahaks kõigi jumalate ees kummardada ja neid tänada, et kogu selles mäsus, mis nüüd väga tõenäoliselt järgneb, ei süüdista mind mitte keegi (peale Emmakese, kes on peast soe, nii et see ei loe). Ja mina omalt poolt lubasin Emmakesele, et võtan vastu ühe viimase telefonikõne või kirja, mis jääb vastamata, ja ülejäänud jäävad vastu võtmata - rääkimata vastusest.

Aga ikkagi äge, et meil oli selline lustlik suhtlusaeg ja kalliralli! :)



Kuidas see ikka nii on, et kui mingi ilge jama juhtub, siis ma saan sellest välja tulla alati nii tänuliku ja õnnelikuna et kusagile ei mahu ära? :D

neljapäev, 22. juuni 2017

Can't ... stop ...

Sama tüdruk - hoopis teine hääl!

Repeat! Repeat! Repeat!




Ta on jahimees... Ta on hea mees.
Ole vapper, kui ta toob sulle metsast koju ... eimidagi.

-

Sina oled korraga Aadama ja Eeva eest..., mina sellesse pilti ei kuulu...


---

Blessings, my dear lovedoves! :)

Ägedat jaani! :)

teisipäev, 20. juuni 2017

Laulev naiskoomik

Panin uneajaks mängima ühe vana lemmiku, Moonrise Nationi, aga ärgates toksasin äsjasest uimasusest pooljuhmina järgmisele soovitatud artistile ja leidsin väga ägeda, mulle täiesti tundmatu näitsiku nimega Aldous Harding.

Olen talt praeguseks kuulanud vaid kaht laulu ja mulle tundub, et nende kahega piirdun ka lähipäevadel, sest need on nii lahedad, et midagi muud pole vajagi - panen aga repeat peale ja ongi kena.

Alguses meeldis mulle nende laulude 'värvigamma' - meloodia ja kuidas seda on 'ruumikamaks' tehtud, naise hääl on ilus ja sõnad pole ka kolmest korduvast labasusest või triviaalsusest kokku klopsitud...
Aga vaat seda teist videot jäin päevikukirjutamise kõrvalt vaatama; alguses tundus ikka väga veider, aga siis sain aru, et musta riietunud lauljataril on täiega lõbus ja kuigi nukravõitu sõnades palub naine mehel valida enda ja maailma vahel ja juba saab aru, et mees valib maailma, siis siin on selle tragöödia hilisem, koomiline esitus. Mida rohkem vaatan, seda naljakam on :D
Sain aru ka, et segadusseajav lambahääl mõnede fraaside lõpus on osa naljast... ja samas see ikkagi pole liiga ilmne, jõuab hämmingut tunda, enne kui aru saad, et andekas laulja ja nukker laul küll, aga ikkagi tehakse koomuskit! :)
Igavesti vahva piiga! Minu tänase päeva kõige lustakam osa tuli igatahes just siit! :)





Aldous Harding "Horizon"

Let me put the water in the bowl
For your wounds, babe
Let me fill you up with the fingers of love
You can’t lose babe
When you watch me play, does it feel bad, darlin’
When they choose me?

Say again, this place
Say again, this place

I broke my neck
Dancing to the edge of the world, babe
My mouth is wet, don’t you forget it
Don’t you lose me
Here is your princess
And here is your horizon
Here is your princess
And here is your horizon

I’ve gotta scratch it down, I never could amount
That’s it, babe
And now the sugar’s run out
And I don’t know what to say
Say again, this place
Say again, this place
Here is your princess
And here is your horizon
Here is your princess
And here is your horizon

And every now and then, I think about
When you’ll die, babe
There’s a fall in my head
It floods what you said into the room, babe
I don’t belong in the desert
Yes, I can see it, take me home, babe
Say again, this place
Say again, this place
Here is your princess
And here is your horizon
Here is your princess
And here is your horizon

Here is your princess
And here is your horizon
Here is your princess
And here is your horizon





neljapäev, 15. juuni 2017

Äratundmisrõõm

Tõin kolmapäeval raamatukogust vaat sellised raamatud:

1. Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar "Meie aasta Siberis"
2. Raim Farhadi "Sära, päike!"
3. Vissarion "Viimne testament. Ettekuuutus / Pöördumiste raamat"
4. Margaret Atwood "Süda vaikib viimasena"
5. Yangzom Brauen "Raudlind. Kolm Tiibeti naist"

Minu voodipeatsis oleva lauakese nukker hetkeseis...


Siberi-raamatu leidsin täitsa kogemata - otsisin seda Vissarioni õpetustega raamatut Esterist ja viskas selle ka ette. Ma sarja ei vaadanud ja ei teadnudki, et nad seal Siberis just Vissarioni järgijate hulgas elasid. Alguses mõtlesin, et oleks teadnud, oleks vist vaadanud..., aga ega ma tegelikult poleks :D
Mulle meeldivad ainult sellised sarjad, mis on iga päev samal ajal, nii et ma saaksin selle oma päevaplaani sisse kirjutada :D
(Tegelikult on telekad meil kõik elektrist lahti ühendatud, mitte keegi ei vaata.)

Arbo seal Siberis tegi rohkem 'meestetööd' - muudkui ehitas ja rassis ja filmis...
Tuuli sai oma kahe väikese pojaga vast veidi vähem vehkida, igatahes on Arbo kirjutatud lõigud ka nagu mingi sihiga, Tuuli lood on mõtisklevamad ja tundlikumad/tundeküllasemad.
Sealsetele inimestele üldse väga meeldivad soorollid ja tööjaotus - khm, mina kiidan ka heaks! :D
Ju ma ikka maa- või metsa-loom olen. Hallolluse asemel on mul ürgollus.

Arbos on näha vastutava pereliikme tuska, kannatamatust ja kärsitust.
Tuuli hing sai seal nagu rohkem hõisata! :)

Ma üldiselt ei viitsi enam raamatupostitusi teha, sest viimasel ajal olen lugemise asemel pigem  astraalrände teinud ... NOT! :D  niisama istunud ja kui üldse loen, siis pigem üle. Meel nagu ei vaja väga palju 'lahutust' praegu.

Aga 'lahutustega' seoses - vissarionlased tirivad oma keerulisemad probleemid kõik puha omaküla vissarionlaste Pere ette. Kes iganes tahab, võib asja kohta oma nägemust pakkuda. Nad leiavad, et see pakub väga palju tuge. Näiteks jättis üks mees oma naise teise ja noorema pärast maha ja see esimene naine oli äärmiselt õnnetu. Aga kui nädal aega hiljem temaga teledoku jaoks jutule saadi, siis oli ta - nädala ajaga! - juba maha rahunenud ja olukorrast mõnevõrra ... eee ... desidentifitseerunud??? :D No, suutis asja kõrvalt vaadata ühesõnaga, ei olnud enam suur tihe pilv hüljatust, reedetust ja alandust.
Meil mõnel ei jätku isegi poolest elust, et teise poolde mõistvalt suhtuma hakata... :D

Tuuli kommenteerib seda nii:
"Ja tõenäoliselt on abi ka sellest, et üks probleem nii põhjalikult läbi nämmutatakse. Kui sa ei nuta üksi õhtuti patja, vaid kogu külaga hommikust õhtuni ainult oma juhtumit lahkad, siis mingil hetkel on see nii läbi arutatud, et sealt mõne uue tahu väljavõlumine käiks tõelisele detektiivilegi üle jõu. See teema muutub lausa tüütuks ja lõpuks ei viitsi sellele enam isegi mõelda!"

Jee!
Ma mõtlesin, et ma olen ainuke, kes seda märkab ja sellest räägib!
Et kui mingi emotsioon teeb tuska või mõte häirib, siis ära suru seda alla, see ainult pikendab ja tugevdab ebamugavust. Just nimelt teadlikult tegele sellega ja mõtlemisest parem oleks kirjutamine või rääkimine. Rääkimine avardab pilti ja kuidagi ... teeb asja reaalsemaks, et päriselt ongi nii nagu on! See tunne läheb üle, et wadda fuh is dis??? Ja kirjutamisega on nii, et kui järeldused ja tunded jäävad kirja panemata, siis muudkui aga ketrad neidsamu, et detailid meelest ära ei läheks. Näiteks loetled aga üles kõiki näiteid sellest, kuidas eelmine elukaaslane halvasti käitus, püüdes mitte midagi unustada. Pane parem kirja, punkt punkti haaval ja loe aga üle, kuni tõesti siiber saab. Ja mingil hetkel ikka see lisanduste visandus lõppeb ka.
Kui pabereid ära visata või põletada ei saa, siis midagi ikka nakitseb veel ja tõenäoliselt on see midagi meis endas, mitte teises osapooles. Näiteks lihtsalt see: mis mul viga on, et ma lasin endaga niimoodi käituda?
Ma arvan, et see pool tööst on palju olulisem ja meie halva enesetunde tegelik põhjus.
Me peame endale tunnistama, et me ise reetsime end ning seejärel taastama või looma usalduse enda vastu.
Selleks tuleb lihtsalt tegudega kinnitada, et me kuulame nüüd enda vajadusi ja tormame endale kohe appi, kui miski ei meeldi :), et me ei ütle endale "kuss!" kui ebameeldiv tunne pead tõstab.

Konfliktides, kus üks tahab üht ja teine teist, olen ma soovitanud mõelda lausele "Aga sa ära taha seda, mida sa tahad - taha seda, mida mina tahan, et sa tahaksid!"
Kas ei hakka natuke imelik? :D

Aga jah, ma arvan ka, et kui teised sinu murest sinuga ja omavahel ka muudkui lätutavad, siis tekib endal juba selline tunne, et juhtus mis juhtus, aitab nüüd kah, see pole ju nii suur asi.


Siberi-raamat on väga-väga mõnusaks lugemismaterjaliks, eriti kui saadet näinud pole. Värvilisi fotosid on palju ja need on ilusad ja huvitavad. Pisikeste poiste naljakatest ütlemistest on tehtud koomiksiribad, mis on võrratult armsad! :)

Huvitav oli lugeda, et kogukonnas alustati vegan-toidulistena, kuid sellel olid halvad tagajärjed, nii et nüüd tarbib suur osa vissarionlastest ikka mune ja piima(tooteid) ka. Ma just alustasin üht vegan-raamatut, mille kunagi Väikule kinkisin. See on ka nii soe ja armas, need inimesed, kes (nii mõnigi kord oma tervise hinnaga) loomset ei tarbi ja soovivad sellega teiste tähelepanu tõmmata loomade väärkohtlemisele mitmesugustes tööstustes, on nii vaprad ja imeliselt tublid, aga mul on hea meel ka selle üle, et üha rohkem julgevad häält teha ka need, kes on olnud veganluse innukad pooldajad ja sellest mitmesuguste probleemide tõttu avalikult loobunud - hoolimata sellest, et nad saavad hullul kombel hurjutatud endiste kaaslaste poolt, see on tõesti kohutav! :D Üks imekaunis elufilosoofia pole pääsenud järgijatest, kes kasutavad seda ideoloogiat teiste materdamiseks ja enda esiletõstmiseks.
Jahmatus ja värinad!... :p
Aga see armas raamatuke jääb mul nüüd pooleli, kuni raamatukogust toodu läbi loen, üks Haruki Murakami raamat tuleb ka kunagi teistele töts-töts järele...


Aa, aga viskasin pilgu ka Vissarioni Viimasesse testamenti...
Tema järgijate eluviis on paradiisina võluv, aga raamatu esimese lehekülje lõpus oli selline jutt:

"9. Siitmaalt edasi jagunevad inimesed kas valguse või pimeduse jõudude esindajateks. Kolmandat võimalust ei tule.
10. Nendest, kes eemal seisavad ja õpetuse tõhususe üle arutlevad, saavad kurjuse kandjad. Keeldumine tegutsemast muudatuste ajastul vaid suurendab vastasseisu."

O! M! G!
Nagu valgusfoor näitaks järsku korraga kolme kollast tuld...
Põgene, vaba laps! :D

Aga eks ma loen ta sellegipoolest huviga läbi. Mõne hea ütluse vast ikka leiab mehelt, kes nii ägeda kogukonna on rajanud... :)



Ooookei, see sai nüüd kuidagi väga segasummasuvaline postitus ja et asi veel segasem oleks, lisan ma siia suvalisi pilte, mille juuni kaustast leidsin:


Nii tore, kui sul on laps, kes oma titekad pluusid sulle annab,
mulle see T(udu)-särk väga meeldib :)


***

Üksvahe ma sõin iga päev omletti '0'
(kuna ma voodis söön ja pudistada ei taha, on hapukoorega kaetud leivaviilud omleti all,
et saaks noa-kahvliga süüa ja ei peaks kätt puruseks tegema...)


***

Doktor Riina Raudsik kinnitab, et dieediga kaalus juurde võtta on raskem kui alla võtta!
Nomismaütlesin! :)


***

Tegin internetitesti, et saada teada, kui puhas mu hing siis täpselt ikkagi on:




Puhtam enam ei saakski olla :D
Yay! :D

***

 Ja Väiku ka tervitab!


😘😘😘


teisipäev, 13. juuni 2017

Põgusalt tänasest unenäost

Ajasin Mehega mõnusasti juttu mingis kõrge laega fuajees, kus seisis teisigi inimesi, ka meie mõlema sõpru-tuttavaid.
Edasi tuli minek teatrisse või külla.
Eeldasin, et läheme koos, aga siis tuli üks heledas (beežikas, sätendavate tikanditega) kleidis näitsik, Mees võttis tal käe alt kinni, nad lehvitasid rõõmsalt meile ja astusid minema.

Ma olin mõnevõrra üllatunud ja nõutu - olin eeldanud, et meie ikka läheme koos...

Aga siis tuli mulle meelde, et mina olin tema naine eelmises elus --- selles elus olen ma Mehe õde. Me olime väga lähedased, enam-vähem ühevanused (aga mitte vist kaksikud) ja käisime igal pool koos enne tema abiellumist.
Mõtlesin, et ahsoo, jaa, loomulikult läheb ta nüüd oma naise, mitte õega! Olin korraks unustanud, et ma polegi kõige tähtsam naine tema elus ja imestasin, kuidas ma sain selle unustada ...

Selline unenäojupike teile :)


Edit:
Kuulge, see unenägu võiks küll täide minna... :D
See tähendaks, et järgmises elus mäletaks ma oma eelmist/praegust elu :)

esmaspäev, 12. juuni 2017

Hommikust

- pole minu pilt :p -
Magasin täna ikka korralikult sisse...
Äkki selle pärast, et vihma lõhn on nii mõnus ja magus...?

Totutan siis kööki, kus Mees on juba hommikusöögi lõpetanud. kallid-musid ja ma hakkan endale kohvi tegema.

"Ja kuidas möödus Teie öö?" uurib Mees poeetiliselt.

Mina vastan segaduses: "Täitsa hästi!... Mulle meeldis."

Mees purskab naerma, mina pilgutan kohmetult silmi...

Aga ma tegin endale kaks kruusitäit kohvi ühekorraga ja veel tassi kuuma vett enne kohvi joomiseks. Räägivad, et jube kasulik on mitte kukutada kohvi otse tühja makku...

Täna, ma tunnen, et tuju on selline, et mitte midagi kasulikku ei tee, selliseid päevi peab ka olema! :)