kolmapäev, 18. oktoober 2017

Portsu otsas :p


 laughing crying upset kristen bell GIF

Hee, ma ilmselt nüüd mõnda aega siin virtuaalkeskkonnas ei jahvata, sest kuidagi palju külalisi on olnud ja ka ööseks jäänud - üks kallim kui teine, nii et ära ka ei saa öelda - ja tänase seisuga olen ka kokku leppinud ühe külalisega ülehomme ja ühe kokkusaamisega järgmisel nädalal. Huuuuhhhh!!!
Minu jaoks on see lausa kaelamurdvalt äge suhlustempo, nii et ma ilmselt kaotan mõneks ajaks kõnevõime - loodetavasti AINULT virtuaalmaailmas :D

Aga ega tea ka, eks?! :) Olen ennast viimasel ajal palju üllatanud ... ja iiiiikkkka heas mõttes! :)

Igatahes kui sellelt lehelt mõnda aega ei kuule ei ähkimist ega ka puhkimist, siis olete ette hoiatatud - nagu ma ka ennast ette hoiatan ..., et iial ei tea, mis saab, kui lähed üle oma piiri... See sensoorse sisendi vastuvõtulatt on mul lihtsalt nii madalal, et juba häälekam ninanuuskamine võib olla pelutav ...

reede, 13. oktoober 2017

Prrrrojektid

Teate mis - mul oli siin vahepeal üks 'projekt'.
Selgus, et see projekt nõuab minult vähemalt kaks korda nädalas kodust väljas käimist ja ükskord isegi neli korda - see lausa juhmistas mind.
Aga kuigi see polnud otseselt minu projekt, oli minu osalus oluline ja ma tegin seda.
Kuni ühel päeval, kui läksin projektiosa tegema, mõtlesin ümber, läksin hoopis poodi, ostsin kooki ja tulin koju tagasi. Projektipartnerile kirjutasin, et mina praegu ei osale enam.

Eks ma olin oma "häppiness" graafikult näinud küll, et õnnetunne langes, aga mis sa teha saad, kui tõepoolest tähtis aga ebamugav asi tuleb sinu ellu?

Kuid vaid päev pärast 'omaosalusest' loobumist olen taas olnud seisundis, kus lihtsalt rulliks ennast laiali mööda mööblit, põrandaid ja inimesi :D, elu on nõnna hea, et paremat ei tea! :D

Ma kohe ei saa nende korralike inimeste kohustustega ...
Ma ei tea, miks nad küll peavad olema ...

Olemasolemisest peaks ju piisama, et õnnelik olla ;)

Ma vaatasin üht Tiibetist rääkivat dokumentaaldraamat "Paths of the Soul".
Seal inimesed tegid täpselt neid liigutusi, mida ellujäämiseks selles hetkes vaja oli teha.
Superlahe oli vaadata meeste soenguid - nagu mingi lambarauaga raksaki lõigatud, lihtsalt, et tukk silma ei tikuks, kalle oli ebaoluline.
Kui palverännakuks läks, siis iga soovija sai kaasa - oli ta rase, laps või vanake.
Kui tee jäi nelja-viie meetri ulatuses jäävee alla, siis ikka kõhutati nende teatud kõhuli-maha kummardustega sellest läbi!
Nõnda kõhutati 1200 kilomeetrit!
Seltskonnas oli kaasas rase naine. Tema aeg jõudis tee peal kätte. Telki ja tudumatte vedanud traktoriga viidi ta haiglasse ja ülejäänud palverännumeeskond ei teinud mitmepäevasest viivitusest numbrit. Vastne ema aga jätkas kõhuliviskumist ja püstitõusmist täpselt sellessamas kohas, kus see pooleli jäi. Titt pakiti sisse ja laaditi järelkärusse.
Eriti armas oli vaadata, kuidas nad Lhasasse jõudes laamalt õnnistuse said ja pisike prullakas lapsepambuke sai isegi laama poolt eriliselt sooja ja intensiivse tähelepanu osaliseks. Sünd on liigutav ime, inimelu on täis kannatusi, kuid elamata pole variantigi elurattast vabaneda, nii et ...
Kaasas olnud umbes kümneaastane tüdrukutirts kõhutas koos teistega läbi külmast veest, mis ühe koha peal tee üle ujutanud oli.
Üks vanake suri ja vajas 40-päevast (? oli vist 40? või oli 49?) palvetamist, et ta hing ära ei eksiks ja ikka õiges suunas liiguks: mitte deemonite, loomade ega jumalate juurde, vaid ikka inimkehasse, et võimalikult ruttu saaks võimalikuks 'vabanemine'.
Kedagi polnud vaja millekski veenda, polnud vaja vabandada - kõik teadsid, et tehakse täpselt seda ja ainult seda, mida päriselt vaja. Ei mingit vaimse ega füüsilise energia raiskamist.

Väga ilus oli!

Aga meie elu on täis asju, mida korralikud inimesed peaksid justkui tegema ...

Ma arvan, et ainus asi, mida me peame tegema, on üksteise südameid, hingi ja teekondi armastama ja austama! Elu on 'kalliskivi lootoses', nämm! :D
😘


Kaadrid filmist: 








neljapäev, 12. oktoober 2017

Tahaks ka hea inimene olla

Olen viimase nädala jooksul vaadanud ära vist küll kõik sarja "The Undateables" osad YouTube'is.
Selles saates otsivad psüühikahäire, vaimse puude või füüsilise iseärasusega inimesed endale kaaslast.

No ma liigitaks enda ka "turult väljapraagituks" ja mitte seetõttu, et olen abielus, vaid seetõttu, et ma ei käi tööl ja stressitundlikkuse tõttu ilmselt niipea ei lähe ka ja nii edasi... No kui VT lõpuks peaks kaela kandma hakkama :D, siis ehk ... (ahsoo - ma rõõmsalt jätsin kahel päevikulehel ta nime sisse :S, nüüd märkasin ja võtsin maha ... õnneks oli vapustus vaid hetkeline :D, ma ei usu vigadesse enam :D - kõik mis on, peabki olema ja kõik on alati okidoki). Ja ka VT peab end justnimelt stressitundlikkuse ja suhtlemisvastumeelsuse tõttu ette ära suhteks sobimatuks. Mina ikka õpetan, et võta mõni õrn ja armas naine või äärmisel juhul 30+ mees - ära nende kahekümnestega küll jagelema hakka, üks pikk suhe peab mehel ikka juba selja taga olema, keegi peab ta ikka juba 'ära lihvinud' olema, pole mõtet ise rassida ja oma väikest ajukest aurutada, õrnu käpakesi kriimustada :D Aga tema ütleb, et igal inimesel on nõrkushetked ja tema tahab täiust. Nagu ta ise on, eks - haaaahaaa, see on minu lisandus! :D

See on muide tõsi küll, et oma autentsuse taga ajamisega olen ma sattunud elevandiluust torni, kus ühtegi tormi pole ja ei tule ka. See ei õpeta VT'le elu, mis on väljaspool meie kodu. Mis ma teha saan!? Ma tahan hoida end seisundis, kus ma mõistan inimesi ja andestan inimestele absoluutselt kõik ja ei pahanda kunagi. See on võimalik, ma olen seda kaks aastat teinud - miks ma peaksin midagi muutma? See meeldib mulle hüpersuperväga! Kas ma pean inetumalt käituma hakkama, et maailmaga paremini sobituda? Unustage ära! Las ma olla ebarealistlik.

Aint et lapsele peaks näitama ka seda, kuidas vihastuda ja leppida, seda on elus vaja.
Aga sa ei suuda vihastuda, kui sa mõistad teist inimest tema (hetkelises) nõrkuses.
Pole võimalik solvuda ja vihastuda, kui elad harmoonias iseendaga, sest see nõuab pidevat tunnetust ja ärksust. Sa ju oled elav ja muutuv - pead endaga kogu aeg taashäälestuma. Kui see muutub loomulikuks elamise viisiks, siis ... autentsus on niiiiiii hea, et kui see asi on käpas, siis muu enam ei loegi. Nagu päriselt! Kas sul on katus pea kohal ja kas su suur varvas külmus otsast ära, keegi lõi nina lömmi - see on nii pinnapealne, kui autentsus on käpas ja sa hammustad mõnuga (oma isiklikku?) tegelikkust. Seega pole võimalik teistest häiritud saada - autentsena sa lihtsalt ütled, et tunned end nüüd kehvasti, ja lähed ära. Ja kui nina katki lüüakse, siis sa tegeled endaga, mitte lööjaga. Tervendad enda ära, noh.

Aga.
See saade oli minu jaoks ikka väga avardav ja samas lahtisi küsimusi tekitav.
Ma olen alati teadnud, et hea klapi korral sa armastad oma kaaslast edasi, kui temaga mingi puuet tekitav jama juhtub.
Samuti olen alati olnud kindel, et hing leiab hinge üles üllatavatest kohtadest ja siis, oma kaaslast vaadates sa isegi ei näe tema deformatsiooni või ratastooli või vanust. Saa vaatad tema poole ja näed TEDA, päriselt ja üleni - siis väline ja olmeline muutub nähtamatuks. (Vähemalt armunud olemise ajaks. Ja ma ei arva, et armastus teeb hulluks - miks peaks 'kõige parem mina' olema 'vale mina'? Ma arvan, et see on just see meie tegelik mina!!! Me peaksimegi alati olema need, kes me oleme tuliselt armununa. Ma ei saa aru miks mitte!?)
Kuid seal saates oli inimesi, kes polnud suutelised teist inimest oma ellu laskmagi. Autistid, aspergerid ja vaimupuudega inimesed, kes ei saanud arugi, mida teine tunneb, kui too seda just kõige otsesemalt ja rõhutatult välja ei öelnud. Ja mõelda vaid - sa tead, et sa ei saa inimestest möhhigi aru, aga ikka tahad endale elukaaslast! Ja mitte ainult ei taha, vaid lausa usud, et sa leiad ta! Ja mitte ainult elukaaslase, vaid täiesti terve inimese, kes saaks sulle toeks olla ja sind aidata!
Ja mitte ainult iseäralikud inimesed ei arva nii, vaid tõepoolest leidub ka pealtnäha ilma haiguse ja puudeta inimesi, kes tõepoolest väidavad, et kääbuskasv, partneri luude murdumine, kakakotike kõhul ja suutmatus otsa vaadata ei loe neile!
KUIDAS?
Ma tahaks ka nii hea olla!

Aga, Daily Mail ju kirjutas, et isegi tavalised naised tunnevad tavaliste pikkade meeste kõrval end turvalisemalt ja hoitumana! :D (kõva argument! :D)
Ja siis järsku tulevad liliputid, kes tahavad ilmtingimata normaalse pikkusega kaaslast, sest nad ise teavad, et sisemus loeb ja oma sisemuses on nemad ka normaalsed inimesed ...

Seal oli üks arukas naine, kellel oli asperger ja OCD - ta ei suutnud kaaslasele otsa vaadata, ta pidi kontrollima, kui lähedal seistakse ja istutakse, uksi ta ise lahti ei teinud, ennast puudutada ei lubanud - ja tema ka otsis suhet. Maisaaru!

Ma tavaliselt tunnen ennast ikka väga hea ja lepliku inimesena, aga seda saadet vaadates näen, et mul on hiiglamapikk tee veel minna!

Samas pean küll ütlema, et absoluutselt kõik Tourette'i sündroomiga inimesed (neil on äkilised sundliigutused ja sundhüüatused, mis on sageli solvava sisuga) selles saates olid üle mõistuse vahvad inimesed! Või mulle lihtsalt tegi nalja mis nad tegid? :D Vähemalt üks neist küll leidis imekena täiesti normaalse tüdruku ja nad abiellusid ja aasta hiljem armastasid teineteist ikka veel väga.
Ja paar autisti olid ka nagu suured kaisukarud - jube armsad oma kohmakuses ja abituses.
Oli näha, et sa pead olema lihtsalt soe, avatud, hea inimene ja sulle leidub kaaslane...
Kahjuks ei välista puue magedat isiksust ...

((((((Ärge mitte kellelegi öelge, see on minu suur saladus, mida ma väga häbenen, aga kui mina läheks tutvumisagentuuri või tutvumislehele, siis ma küll jätaks puudega inimesed kõrvale ... 

Aga ma ei läheks, sest ma olen ise nõrguke ja ma ei soovi ühelegi kenale inimesele jama kaela! :D Ja pahasid inimesi ma üldsegi ei taha! :p ))))))

Okei, ärge siis viha pidama jääge!
Ma ju ise ka kahetsen ja puha!
:S

Viimane päevikupost nüüd ... mõneks ajaks ;)

Mu päev käib nii, et teen meditatsiooni, jooga, kerge hommikusöögi, mõned majapidamistööd ja ülepäeviti duši ära ja siis asun päevikute kallale.



Kõigepealt kõik oma tubliteod kirja ja siis hakkan eelmiste päevade tühje laikusid täitma:


Teisipäev tuli kuidagi kangesti udune ...




Kolmapäev:


Kolmapäev on veel "auklik".
Seda viga hakkangi nüüd kohe parandama!
Tsau-blau ja ilusat päevakest! :)

kolmapäev, 11. oktoober 2017

Külgetõmbeseadusest ja autentsusest

Ma leian end vahel taas mõtlemas sellele, et kuidas see ikkagi nii on, et inimene elab rahulikult oma elu, aga siis järsku 'tõmbab ligi' mingi häda, mis pöörab ta elu täiesti peapeale? Kui inimene elab ennast hävitavalt või riskirikast elu, siis on ootuspärane, et temaga midagi juhtub, aga kui oled aastaid oma eluga rahul ja siis juhtub mingi jama, mis sulle täieliku põntsu paneb, siis näeb see küll saatuse näpuvea moodi välja.

Ma mäletan sellist aega, mil mulle tundus, et minu ellu tulevad inimesed, kes viisakate eemaleajamiste peale minema ei lähe ja ebaviisakas ma tollal olla ei suutnud, nii et jäin täitsa tusaselt suhtlemagi mõnega :D

Kui hakkasin endale rohkem iseolemist lubama, siis järsku enam ei tundunud äraütlemine ebaviisakas. See, et teine inimene pettub või solvub, ei pruugi üldse tähendada, et mina olin ebaviisakas. Lõppude lõpuks ei peagi inimesele meeldima kui sa selle asemel, et teha, mis talle on hea, teed seda, mis on hea sulle aga talle mitte. No muidugi ta saab pahaseks ja võib seda isegi üle mängida, et sind süütunde kaudu manipuleerida, aga selle kõik on võimalik jätta tema mängumaale, isegi kui tema arvab, et see toimub teie ühises ruumis.
Ma leian, et hea nipp on õppida vihasele ja/või manipuleerivale inimesele päriselt kaasa tundma. Pole kerge käia oma vajadustega inimeste seas ringi ja otsida kedagi, kes neid täidaks ja kui sellist ei leia, siis petta kedagi neid vajadusi täitma ..., jätta teisele mulje, et mingil põhjusel on endastmõistetav, et ta käitub nagu meil on vaja, ajada teine segadusse, nii et ta ehk teeb, mis me tahame ja kui ei tee, jääb talle karistuseks vähemalt süütunne :D

Ja ennäe imet - kui ma enam ei olnud süütunde kaudu manipuleeritav, "ei tõmmanud" ma enam seda üritavaid inimesi ligi!
Või on ikkagi lihtsalt nii, et ma lihtsalt ei lähe õnge enam, aga samasuguseid inimesi ikka ligi tõmban ja see, et ma neist nüüd mööda libisen, lihtsalt näib tõestavat, et ma selliseid enam külge ei tõmba.

Siiski mõtlen huviga, et kui ma olen autentne ja ilusasti õppinud oma kehapingete pealt lugema, kuhu minna ja kust ära minna (ka vaimses-emotsionaalses mõttes), siis kuidas ma üldse peaksin teada saama, kas külgetõmbeseadus ehk ikkagi toimib? Kui ma valin enda jaoks ainult head või neutraalsed asjad, siis see ju näib niimoodi, et ma enam ei tõmba jama külge. Kuidas ma tean, kas mu 'vibratsioon on tõusnud' või ma lihtsalt olen iseteadlikum ja enesekesksem?
Ja teistpidi - kui sa pole autentne ja reguleerid ennast vastavalt situatsioonile ja inimestele, kellega sa kohtud (mis on enam-vähem vältimatu, kui sa just minusugune asotsiaal pole), siis kuidas sa saaksidki teada, mida sa külge tõmbad?
Autentsus näib olevat ainus väljapääs segadusest/ebakõlast, kuid siis on see teadlik valik ja külgetõmbeseaduse kehtivust ei saa tõestada ega ka ümber lükata.

Mul on kavas mingis elus see küsimus lahendada :D, praegu on juurdlemisperiood, millele peaks järgnema inkubatsiooniperiood (kus see mõte enam teadvuses ei tiksu) ja siis loodetavasti saabub ka 'ahhaa-periood'! :D

Põhimõtteliselt on nii, et autentsus töötab niikuinii - täielikult sõltumata sellest, kas külgetõmbeseadus toimib või mitte.
Pragmaatiline oleks see külgetõmbe-teema täielikult rahule jätta, sest elus see midagi ei muuda, kuivõrd isegi kui see toimib, teeb ta seda puhtalt ja ainult alateadvuse tasandil. Teadvuse tasandil toimib see ainult sel määral, mil määral meie teadlik meel on alateadvusega 'sama meelt'.
Aga kuna nii paljud huvitavad inimesed sellest räägivad ja sellesse usuvad, siis tahaks nagu ikka rohkem teada, selgeks saada :)

teisipäev, 10. oktoober 2017

Päevikuvärki

Blogida nagu ei viitsi, aga paberpäevikutega nahistan meelsasti :)

Laupäev, 7. oktoober



Oli üks selline laul ...



Pühapäev, 8. oktoober


Meie teraapiakoer :)
Reikimeister Riki!
VT mõnikord paitab teda, kui ta siin minu toas istub.
Koer on minu toa põline asukas, kuigi kunagi kuulus VT'le :)


Mõnikord ei viitsi ma nii palju kirjutada, 
siis kleebin suvalist träni kokku :D


"Can you do anything quickly?"
"Yeah, I get tired quickly."
:P
Story of my life :D


Esmaspäev, 9. oktoober



Vaat, tavaliselt ma pole eriti nukker, kui ei oska asja pildile saada nii nagu see tegelikult on,
aga see pilt on tegelikult silmaga vaadates selline, et valget pole üldse näha.
Täitsa imelik, kuidas see fotol nii jäi ...
Tegelikult on värvi ikka palju paksemalt ...


Annnnd thats about it!

😘😘😘

laupäev, 7. oktoober 2017

Päevikukompromiss

Tuli paar päeva tagasi selline mõte, et teeks ühe paarislehekülje korralikult ja siis järgmisena avanevad kaks plökerdaks südamerahuga täis :D

Esialgu täitsa meeldib, ja isegi VT nõustus mulle lehti ette värvima, nii et saame kahekesi kunstiteraapiat teha, kuna ma värvin juba teist kaustikut ka ette - ikka üle kahe lehekülje selline mäkerdatud värgindus :)







Esialgu on pildid, mis ma siia värvilehtedele olen kleepinud, täitsa suvalised...
Võibolla õpin mingeid teemasid looma ...,
aga praegu on see idee alles nii uus ja toores.

Aga tore on! :)