teisipäev, 27. oktoober 2020

Muusika: likviidsus / voolavus


 

Mänguasi

 Nagu paljud minu blogi lugejad teavad: sõnad on ühed imetoredad mänguasjad.

Eile tutvustas Väiku mulle üht super-vahvat lehte, mis genereerib võlts-aforisme.

Ja ma lihtsalt ei saa sellest küllalt :D












Praeguse hetkeni ma panin siia iga pildi, mille see robot mulle genereeris :D - nüüd tuli alles üks igav.
Aga ma plõksin edasi :D Lihtsalt seni ma ei jätnud vahele - nüüd hakkan jätma.

Ma ei taha tegelikult selles blogis välja jätta inimesi, kes ei räägi/loe inglise keelt, aga see postitus küll jätab nemad välja. Lihtsalt ... need pole asjad, mida tasuks tõlkida :D Ja kui tõlkida, siis läheb osa napakusest kaduma - mis on nii kurb 😁😁😁










Kus laulavad ... linguistid :D




😭😭😭

Hope you likey! :)

Aforisme/afirmatsioone genereeriv robot asub SIIN.

Enjoy! 😀💖🙏



reede, 2. oktoober 2020

Kohvitanta

 TÄIENDATUD:

Armsakesed, tänu teilt saadud info abil koostatud ettekandele ja "slaidišõule" leidis Mees meie enda väikesest Coopi poest Jacobsi kofeiinivaba kohvi, ja võib-olla on sortiment laiemgi, lihtsalt see oli viimane pilt, mida ma talle näitasin vähem kui kolmveerand tundi tagasi, tema uksest väljumise eel veel esikus :) Põhiliselt soovitasin uurima minna siniseid, eriti helesiniseid väikesi kohvipakke ja kui selliseid pole, otsida helesinist triipu, mille peal on 'decaf' või 'decaffeinato' vms.

Suur aitäh teile kõigile! :)

💓🙏💓


-----

Aastaid tagasi püüdsin ikka ja jälle kohvitamist maha jätta. Ma pole enam päris kindel, kas ma tundsin, et see kurnab mu keha või mulle tollal lihtsalt ei meeldinud teadmine, et mingi aine või selle puudumine võib mu meeleolu mõjutada. Tahaks ikka autonoomsem olla :D

Nüüdseks aga on selge, et minu kohviisu käib kõvasti üle mu kohvitaluvusest. Mõnikord olen pidanud pool Xanaxit võtma ainult selle pärast, et kaanisin 2 suurt kruusi kohvi järjest. Xanax või rahustid on minu meelest veelgi rohkem sõltuvust tekitavad kui kofeiin, nii et ... bad bad bad idea! Kuid mida ma teha saan, kui ma ka pingutades üle nelja sekundi mitte millelegi keskenduda ei suuda ja värisen üle kere? Ja noh ... lahja kohv on küll lahendus sõltuvuse vähendamiseks, kuid see maitseb jõle halvasti. Ma ikka mõtlen, et olen pigem ilma. (Kuid muudan kogu aeg meelt.)

Aga siis tuli mulle meelde, et tehakse ka kofeiinivaba kohvi.

Meie peres käib poes Mees, nii et ma palusin tal kohviriiulid üle vaadata. Ta ei leidnud, ja pärast seda olen ma ise kaks korda neid riiuleid läbi kammimas käinud, aga meil Mehega on sama probleem: pea ei taha haarata nii kirjut pilti ja nii paljusid kirjakesi. Kuid on üpris võimalik, et meie väikesevõitu poes pole kofeiinivaba kohvi.

Ja muidugi tuleb appi internet!

Leidsingi kofeiinivaba kohvi, ainult, et ... see maksab neli korda rohkem kui tavaline! :D

250 grammi maksab 9 eurot! :D

Tegelikult on hind mõistetav: nendest ubadest tuleb kofeiin välja saada, tööd on nendega palju rohkem. Ime, et keegi üldse kunagi selle peale tuli, et hakata otsima võimalusi kofeiin kohviubadest välja nõiduda.

Olen märganud, et kui ma kell 6 tõusen ja oma hommikusi asju teen oma toas, siis kell 7.30 mõtlen ma juba kohvivannist, nii et olen proovinud nüüd kell 5 tõusta ainult selleks, et enne meditatsiooni ja joogat tass kohvi juua, et kohviisu pööraseks ei kasvaks. Paar päeva sain hakkama, aga siis hakkasin suurest ärevusest juba kell 2-3 ärkama ja kogu päevaplaan läks aia taha. Vahel püüan kella 6-8 vahele kolme tunni asjad mahutada, kuid mulle ei meeldi end tagant kiirustada... Praegu mul ongi veel kolmapäevane päevaplaan ja päevik täitmata, mõtlesin selle täita "järgmisel päeval", aga järgmine öö on viimasel ajal olnud samasugune :D - pean midagi paremat välja mõtlema!

Öösiti üleval olles võtan ma arvuti kaissu ja vaatan mingit lobasarja, lootes, et igavus paneb mu magama ... Eile ja täna öösel vaatasin Bachelorette'i. See on nii mõttetu sari, et terve päeva munen maha, panen selle taustaks mängima, sest ma tahan, et see läbi saaks ja mulle ei meeldi asju pooleli jätta 😭




Alustassi asemel on nüüdsest salvrätt 😭


Esmaspäev ja teisipäev lõpetatud kujul:







Lähedalt ka natuke ... :)





Kusjuures ... praegu tuli mulle meelde, et viljakohv on ka olemas! Lapsena jõin seda haiglas ja vanaema juures ohtra piimaga kogu aeg. Eks ma hakkan selle järgi ringi vaatama, kuigi ei kujuta ette, kas ma esimesest lonksust kaugemale jõuan - maitse pole üldse meeles, äkki on väga jube!?! :D





kolmapäev, 30. september 2020

Lojaalsusest ja leplikkusest

 Mees on mul hästi lojaalne.

Ma tohutult armastan seda tema juures - ja teised ka :) - ta on tõesti armastatud inimene :). 

Ta ei valeta endale (ta on kaugelt kõige autentsem inimene, keda ma iial tundnud olen) - ta lihtsalt ei näe halba inimeste juures, kes on talle meeldinud. Kui talle külmi fakte esitada, siis ta langetab oma väikese nina ja mõtleb, et kõigel on põhjus. Võtab mitu aastat järjest halba käitumist, et ta kord 'auru all' ütleks, et ta kunagi märkas midagi halba inimese juures, keda ta 'üldiselt hindab'. Tal on näiliselt lojaalsuse "roosad prillid", kuid ma tegelikult ütleks, et tugevusest tekkinud usaldusvõime -- teiste väikesed nõrkused ei riku tema heaolu, sest see toetub talle endale.

Tema hiina horoskoobiaasta on Koer - äkki on asi selles?

Minul, muide, on Hobune ja eestlane arvab, et hobune on töökuse sümbol, kuid hiinlaste jaoks on hobune vabaduse ja isemeelsuse sümbol. Vastandid nagu, eksju?! Huvitaval kombel hiinlased ütlevad, et Koer ja Hobune moodustavad harmoonilise paari. Ma mäletan, et horoskoobi järgi üldse ei sobinud mulle Roti-aastal sündinud inimesed ja mu ainuke roti-aastal sündinud peika tõepoolest tekitas mulle traumasid, millest ma tänaseni paranenud pole :D (Ta oli veel Ambur ka, mis samuti Kaladega üldse ei sobi, tark, külm, kaalutlev, arvestav, brrrrrr!. - Mitte et ma grammigi horoskoopidesse usuksin :D , aga ... on jäänud silma (ja meelde, ilmselt) siiski!)

(Tahan siinkohal lohutada oma Roti-aastal sündinud lugejaid: asi pole loomuses, asi on sobivuses. Ma ei tea miks, aga nii minu kui Mehe sõbrad ei uskunud meie suhtesse. Nagu tõesti..., mõlemal poolel sõna otseses mõttes oiati ja pööritati silmi! Mehe sõbrad arvasid, et ma tahan Meest lihtsalt tema suhtelise tuntuse pärast mingis ringkonnas, ja minu sõbrad arvasid, et ta/Mees pole piisavalt "kuninglik"/"peen" minu jaoks. Kuid nüüd ei saa keegi enam salata, et me sobime 💕 - mis iganes põhjuse keegi selleks leiutab.)

Ustavusest kena illustratiivne näide :D







See ... "raamat", on meie raamaturiiulisse sisse ja sealt välja käinud juba umbes viimased 5 aastat just sellisel kujul 😭, kusjuures mina pole kordagi lugenud. ("Punane oktoober"??? - kaant pole!) Mees nagu ... mitte ainult mentaalselt ja psühholoogiliselt, vaid ka füüsiliselt elab raamatute sees :D

Ja meil on kümnete kaupa selliseid ära nätsutatud, kaanteta, purunenud ja kadunud lehtedega raamatuid - selle ma lihtsalt võtsin praegu köögilaualt pildistamiseks, ja juba viisin tagasi :)

Kõrval on viimane serviisi-alustass. Kolm kohvitassi on järel, aga mitte ühtegi alustassi enam ... Ma nii armastasin neid ... tillukese ilu-killukesena oma elus ... Aga nõusid peseb meil Mees ja ... ta tõesti lööb killud servadest välja ja praod sisse. Meil pole terveid fajanss-nõusid (?) (ehh, portselani ammugi mitte :D). Olen sellegipoolest õnnelik ja tänulik, et ta oma äpardustest hoolimata on nõus, et nõudepesemine on tema jaoks sobiv ja vajalik igapäevane treeningprogramm. Eks me edaspidi ostame paksust plastmassist nõud - trenn jääb samaks aga katki ehk enam ei lähe! :) Aga mul läheb natuke aega, kuni saan selle viimase alustaldriku prügikasti visata, sest olen vist veidi lojaalne sellele unistusele :D

 Pisike leinaperiood mulle, paluks! :D

Olen kokkuhoidliku raamatuarmastajana hakanud ostma raamatuid inglise keeles, sest esiteks on need eestikeelsetest odavamad, teiseks on neis originaalirütm (KUI originaal oli inglise keeles, muidugi) ja viimaks - pärast insulti Mees ei saa enam inglise keeles lugeda. St nagu saab, aga see võtaks tal tavalisest 7 korda rohkem aega. Tegelikult trükkimise/arvutis kirjutamisega on samamoodi: ta saab küll, lihtsalt 7 korda kauem läheb insuldieelse ajaga võrreldes. Aga kui raamat on inglise keeles, siis ... ma ei pea muretsema, et selle kaaned kaovad või mõnel leheküljel on supipritsmed 🤣🤣🤣 Ta ei puutu neid, see on garanteeritud! :D

Praegu närib mind lause "jahtivate südamete" raamatust:

"The way I need you is a loneliness i cannot bear."

😭😭😭😭😭😭😭

Ja ma olen õnnelik teades, et Mees ei aevasta sellele leheküljele ega tilguta sinna suppi mitte kunagi :D 

Sellegipoolest olen nii uhke, et Mehe raviarst/neuroloog ütles, et Mees on ka nende jaoks üllatav edulugu. Ma panen selle suuremalt jaolt enda arvele :) Ma sain aru, et arstid ei pane enda arvele, kuid enam-vähem "meditsiinilise ime" arvele. Mina arvan, et see olin ikka mina, kes lõi hõbedase pilveserva 😃

Kaklema ei hakka :)  Keegi ei tea, mis, miks ja kuidas miski füüsilises ajus ja mittefüüsilises teadvuses toimub/toimib. Lihtsalt ... meie pere arvab, et imeline tulemus sai tulla ainult armastusest ja leplikkusest.

Mida teilegi soovin 😀💖🙏


esmaspäev, 28. september 2020

Dark Energy & Black Matters


Nii kena on vahel mõnda "kaasvõitlejat" näha, hehe :)

Võib-olla mitte kõige paremini väljendatud, aga ega minagi oska oma jutte rääkida nii, et keegi omamoodi aru ei saaks. Mingil määral ikka loodame kuulaja tervele mõistusele ja heasoovlikkusele :)

Ja eks ma saan ise ka aru, et ausus on pigem tugevate inimeste võimalus ja pole nii lihtne neile, kes südamest kardavad, et kui nad väljendavad ebapopulaarset mõtet, siis hakatakse neid rumalaks pidama. Seda enam, et see pole ainult hirmukujutlus, vaid täiesti reaalne võimalus. Tean ise ka inimesi, kes lähevad väga ärevile, kui väljendada nende poolt väljendatule vastupidist arvamust - see on nende jaoks korraga oht ja väljakutse, millele ei saa enesekaitse või vasturünnakuga reageerimata jätta. Kuigi võiks arvata, et igaüks saab aru, et meie arvamused on seotud meie kogemuste ja psüühilise ülesehitusega ning kuna need on meil kõigil erinevad, siis on eriarvamused midagi väga loomulikku, näivad paljud inimesed siiski mõtlevat, et eriarvamuse puhul ühel on õigus ja teine eksib, ning kardetakse olla see, kes eksib. Samal ajal võiks maailma kirjumirjusust hoopis nautida :) Mina olen meeldivalt üllatunud, kui keegi minu jutu peale ütleb, et tema näeb olukorda hoopis teistmoodi - see tõotab põnevust! Aga ma vaidlema hakata küll ei tahaks, lihtsalt ... kui inimesed viitsivad arutleda, kuidas nad oma arvamuseni jõudsid, on seda alati huvitav kuulata ka siis, kui mu enda kogemused ja loomus on juhtinud mu teisele mõtterajale. Kuid muidugi pole inimeste ülesanne mind lõbustada ja minu maailma avardada, kui neile tundub oma arvamuse välja ütlemine kasutu ja mõttetu :D

Kui me hakkame inimestelt nõudma mingite liikumiste toetamist (Instagramis ikka on neid: kõik Black Lives Matter toetajad peavad musta ruudu üles panema; kõik eimäletamida toetavad naised peavad sel päeval valget kandma jne ja kui sa seda ei tee, siis saadad sa sõnumi, et ei toeta kõnealust liikumist!), siis lõpuks ei tea enam keegi, mida inimesed tegelikult arvavad ja millest hoolivad. Aga keegi ei taha cancel culture ohvriks langeda ja see on täiesti mõistetav. Rääkimata sellest, et mõned inimesed kannavad märgatavaid rahalisi kahjusid, kui neile nende ebapopulaarsete väljaütlemiste tõttu lepingud üles öeldakse või uued projektid ära jäetakse. Kõik peavad avalikult selja keerama, kui oled öelnud midagi sellist nagu: "Kleiti kandev mees on ikkagi mees!" ja see ... inimene :) human bean ... tõstab sotsiaalmeedias hädakisa. Isegi täiskasvanud inimesed ei mõtle vahel, et see, et keegi solvus, ei tähenda ilmtingimata, et talle liiga tehti. Kui minu jaoks on kleiti seljas kandev mees ikkagi meesterahvas, siis sellest ei muutu maailmas mitte midagi paremaks, kui ma sotsiaalsele survele alludes lihtsalt ütlen, et saan aru, et mu mõtlemine oli küündimatu ja vabandan, kuid omaette mõtlen edasi, et "aga ta on siiski meesterahvas!" On oluline, et me saaksime elada niimoodi, et meie mõtted, sõnad ja teod oleksid kooskõlas, muidu me kuidagi nagu ... fragmenteerime ennast ja kaotame selguse.

Ma ei suuda kiusatusele vastu panna ja räägin ühe nalja. Mu vennal oli FB's pilt selili põrandal laiutavast pikakarvalisest üleni mustast kassist, kellel asendi tõttu ei tundunud mingit selget kuju olevat ja kogu selle pimeduse "keskel" helendasid kaks oranži silma ja pildiallkiri oli: 

Black Matter Lives! 😹😹😹

Kui ma räägiksin selle jutu ingliskeelses Instagramis, nimetataks mind tõenäoliselt südametuks ja vastutustundetuks. Oh, well! 🙄 Kuidas saab keegi solvuda nalja peale, mille üheks osaks on kass?! :)


Tänased päevikuleheküljed (poole päeva pealt)






... ja 'musti lehekülgi' kuu alguse poolest, mis on mulje hiljem üha enam meeldima hakanud :)








Bye, luvz! 🌞💖🙏

reede, 25. september 2020

Hambaid ei näita :D

 Olgem ausad - mitte keegi meist ei soovi jõllitada isegi oma kõige armsama inimese "toidumulku" :D.

Mõned aastad tagasi (minu ajaarvestus käib: enne Meest; enne Mehe insulti; pärast Mehe insulti ja see oli PÄRAST, sest Mees tuli minuga kaasa, kuna ma olin väga ärevil, kuid tal oli Halb Päev ja Väga Raske kõndida) läksin hambakirurgi juurde, minnes mööda omaenda hambaarstist, kes oli "parandamisele" pühendunud, et eemaldada oma friiking shhhh piimahambad, mis sügelesid ja valutasid juba miljon aastat. Miks mul veel 35-aastasena olid piimahambad suus? Lihtsalt, nende all polnud jäävhambaid, mis oleks piimakad välja lükanud. See on geneetiline: mu Issakesel, Vennal ja Õel on sama: alumises lõualuus kummalgi pool hambakaart viiendat jäävhammast pole. 8 esimest on olemas, aga alumises lõuas järgmisi pole ja mu Vend ja Õde kaotasid  oma piimakad palju aastaid enne mind. Issake keskkooli ajal.

Juba väga palju aastaid enne nende tüütult klammerduvate piimahammaste eemaldamist hoiatasid erinevad hambaarstid mind, et ma PEAN panema nende asemele kunsthambad, sest kui ma seda ei tee, hakkavad mu olemas-olevad alumised esihambad kohe lahku nihkuma!

Ja teate mis --- ma 87% uskusin neid!

Lihtsalt, kui need piimahambad mulle tõesti tüli hakkasid tegema, ei tundunud mulle, et ma majanduslikult ja psüühiliselt olen sellises kohas, et ma tahaks osta kaks 300-eurost lõualuusse kruvitavat hammast oma suhu. Nii et ... suurepäraselt mäletades kogu seda juttu, kuidas siis, kui ma piimakad ära lasen võtta, hakkavad kõik mu alumise lõualuu hambad lahku sõitma, otsustasin ma loomulikkuse kasuks. Las on nagu on, las tuleb, mis tuleb!

Minu meelest on sellest möödas umbes 6-7 aastat (ausalt, ma arvestan aega ainult Mehe insuldi järgi) ja ................ mu alles-olevad hambad on täiega tihedad. Need pole 1/10 millimeetrit ka lahku nihkunud. Hambaniit ei lähe nende vahele. Ma pole kaugeltki sealmaal, et uskuda, et inimesed/spetsialistid tahavad hirmutamisega lihtsalt raha teha, kuid ... ma olen nii õnnelik, et ma säästsin meie perele 600 eurot, sest "harvad hambad" tundusid mulle liiga väike probleem muude võimalike rahaga seotud probleemide kõrval. Ja lõpuks ... polegi mingeid "harvu hambaid"! Aastad on möödas ja hambaniit sinna vahele ei lähe, endiselt!

Võimalik, et mul oli alati meeles ka selline asi, et ... minu 100% maailma parim (soe, aeglane, verbaalne ja hell) hambaarst nähes, et mul on suus kaks piimahammast, kutsus ortodondi(? no mingi tont oli!), kes ütles mulle, et ma peaksin need laskma välja tõmmata ja alumist hambarida klambriga kokku tõmbama; selgus, et mu esihambad on tihedalt vaheliti ja klambrid ei mahu sinna vahele .......... ja teate, mis ta mulle ütles?? ..... ta ütles, et ma peaksin oma esihambaid juba ennatlikult ettepoole painutama!!!!!!!! Mu hambumus oli suurepärane, kuid alumisi hambaid operatsioonijärgselt kokku tõmbavad klambrid poleks ära mahtunud, nii et ma oleks pidanud oma esihambad 'juba ette - ette' lükkama!!!??? Pliiiz! Mul oli suurepärane naeratus ja juhtumisi ma juba tundsin tüdrukuid, kes Häbenesid oma 'ettepoole hambumist' - neid narriti jänesteks! Seda teades ma polnud nõus, et mu esihambad painutatakse ette, et alumiste hammaste kokkusurumise-klambritele ruumi teha.

Ja polnudki vaja, nagu ma nüüd olen näinud!


Moraali selles loos pole ...

Minu jutu mõte pole, et ärge usaldage arste.

Osa neist siiski elab väga mehaanilises maailmas ja see käib ka psühhiaatrite kohta. Neil on kõige siiram kujutlus, et iga inimene on õnnelik, kui ta on "võimalikult normaalne" ja nad teevad kõik, et juhatada inimest 'normaalsuse rüppe'. Sest neil pole arusaamist autentsusest. Nende parim on 'normaalne', mitte 'autentne'. 

Meil võib olla unistus, et psühholoog/psühhiaater Peaks teadma meist paremini, mis meiega toimub. Kuid minu psühhiaater (alates aastast 2008) püüdis mitu aastat mulle selgitada, et ma olen "kõigeks võimeline". Olen liigutatud, et ta muutis oma juttu pärast minu viimast töökohta, sest ta on pigem külm inimene. Kui külm inimene sind toetab, siis see on päris suur tugi :D


---


On täiest pöörane, et pärast nii suurt ja pikka pausi vaatab sellesse orkaani-blogisse ikkagi mitu korda rohkem inimesi kui mu autentsuse-uinamuina-blogisse :D

Seal olen ma näidanud oma päevikuid, sest need meeldivad mulle ja teate mis? - ma jälgin Instagramis kusagil 600 kontot ja kui psühholoogia-fenomenid kõrvale jätta, siis - inimesed armastavad teiste inimeste päevikupilte + märkmikud, pliiatsid, tindid :). Olen mõelnud sellele, et blogimise asemel lihtsalt oma päevikupilte Instagrami lükata, kuna seal on inimesed, kes Armastavad sama, mis mina, kuid ma tean, et 'laikidesadu' oleks minu jaoks terror. Isnta-päevikud on VÄGA erineval tasemel, aga isegi kõige koledamad/lapsikumad, mida ma olen näinud, saavad umbes 16 laiki - ma ei liialda! Ja mina ei taha 16 tülitamist. Ma oleksin traumeeritud, kui iga kord, kui ma telefonist kella vaatan, oleksid seal mingid laigid ja kommentaarid. Kui ma seda praegu kirjutasin, hakkas mu turi tulitama ja kurgus "nöörima" 🤣. Nii et ... ma ei saa teha päevikukanalit Instagrami. Ma olen "vaba inimene" nagu ütles Arabella oma isale, mille eest ta sai oma esimese kõlava kõrvakiilu :D



Aga jah, eilne varahommikune päevikupilt ja tühjad, täitmist ootavad leheküljed, mis meeldivad mulle nii väga, et ma pean ennast koguma, et neid üldse täita :D



"Loneliness is how solitude is perceived without self-care" - Matt Kahn





Ja tänane - täidetud:


Kasutu jutt, kuid ma jäängi seda üle rääkima:
meie parimad abilised on meie emotsioonid.
Mõistus ei ütle, kuhu MEIE peaksime minema.
Mõistus ütleb, mis vbl heal juhul "Inimkonnale" hea on.
Meie emotsioonid juhatavad meile teed meie isikliku tõe juurde.
Tuline endasseusk on meile kasulik isegi siis, kui me kaotame need inimesed, kes kombe või suguluse pärast seni meie kõrval on olnud.

On hea lõpetada klammerdumine kujutlustesse ja anda enda kõrval olevad inimesed vabaks -- kasvõi ennast hävitama!

Meie teekond on pikk ja meie hetketõde on parim suunanäitaja.
Mis iganes meid häirib: me peame ennast mõistma, mitte hävitama/hukka mõistma.
See on tee Kõige mõistmiseni.

Bye, luvz! 💖

reede, 18. september 2020

Džiisus! Ma mõtlesin, et ma täna ei kirjuta! :D

Ideed sellest, et me ise loome oma reaalsuse, on hea rääkida inimestele, kes on vaimselt stabiilsed ja tugevad. Neile mõistetavalt meeldib kuulda, et “igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja”. Sest no nad valavad nii vingelt ja ilusti, eksju! :D


Kuulsin noormehest nimega Adam, kes vaimsete probleemide tekkides käis vipassana meditatsioonilaagris. See kestab 10 päeva ja iga päev on 10 tundi kohustuslikku meditatsiooni. Ärge järgmist juttu 100% tõena võtke, kuid mulle on jäänud mulje, et nende 10 päeva jooksul toimub elu pimendatud ruumides, ka meditatsioonivälisel ajal ei tohi laagriasukad omavahel suhelda, juhis on, et liigutakse vaadates maha, sest ka silmside on kõnekas (ärgem noogutustest ja naeratustest üldse rääkigem!), nende 10 päeva jooksul ei tohi sul olla ka päevikut, kuhu Sa mõtteid kirja panna saaksid, rääkimata raamatust või Internetist. Kogu see värk peab su välja viima sõnalisest-kõnelisest-mentaalsest ja juhtima sõnatu, kõikevaldava, spirituaalse juurde.



/// Muide, väike tõestisündinud naljajutt teile. Mina kuulsin vipassana meditatsioonilaagritest alles Instagramis, kui üks meesterahvas, keda ma jälgisin ütles, et ta läheb sinna/käis seal ja selles tema laagris on küll suurem osa ajast kõik lausa kottpime. Minu reaktsioon sellele oli, et see kõlab väga jubedalt ja ka jubepõnevalt: “Mõtle, kui sa selles pimeduses pühid kogemata oma taguotsa kellegi habemega!” Jep, minu mured ja kommentaarid on ausalt sellel tasemel. :D

Tegelikult osati sellised toimingud siiski eraldada hulgakesi kottpimedas olekust. Polnud nii, et sa otsid kobades seinaäärt, kuhu kakada. Kuidas see täpselt korraldati – minul teadmised puuduvad. Inimesed, kes on neil meditatsioonidel osalenud Armastavad jätta salapära sinna sisse, isegi kui sa konkreetselt küsid! :) Äää, bless dem enivei! 💖///



See laager sundis Adamit senisest rohkem oma kriisi tunnistama ja ta jõudis psühhiaatri juurde. Ta proovis erinevaid rohtusid erinevates kombinatsioonides, kuid kõrvalnähud olid nii ebameeldivad, et ta ühel hetkel otsustas “külma kalkuni” /cold turkey kasuks, ehk – jättis päevapealt kõik rohud võtmata. Olemine oli rabe ja ta otsustas uuesti vipassana meditatsioonilaagrisse minna. Kuid selleks tuleb täita küsimustik ja kui selgus, et tal on olnud psühhiaatrilised probleemid, siis ei lubatud teda sellesse laagrisse.

Inimene, kes YouTube’is seda lugu rääkis, andis seda edasi niimoodi, et nad ei tahtnud enda hulka psüühiliste probleemidega inimest – ja muide, see jutustaja oli ilmselgelt paljukogenud, paljust huvitatud, intelligentne! Kuid siinkohal ta eksis. Nad lihtsalt ei tahtnud mingit ajakirjanduslikku skandaali, kus ullike on vastu võetud ja pärast seda intensiivset ja tõesti mõjuvat meditatsioonisessiooni muutub ta ühiskondlikus mõttes veelgi marginaalsemaks või satub mingisse vaimsesse kriisi, kus teda edasi juhatada saaks ainult šamaan, aga – olgem ausad – psühhiaatrite võimekus ja arusaamine jääb šamaanidele kõvasti alla. Laagrikorraldajad ei tahtnud süüdistusi, ei legaalseid ega ... lihtsalt ajakirjanduslikku/sotsiaalset hukkamõistu.


Minu elus on vaheldunud perioodid, mil ma olen ‘ebamugava tõe kuulutaja’ ja reaalsusega lepitaja rollis.


Ma tean, et ma pean endale lubama mõlemad rollid ja usaldama protsessi loomulikku kulgu, kuid tunnistan, et veidi heidutavad on need "tõusu- ja mõõnalained" (tegelikult pole seda madalam ja kõrgem värki, see on kuidagi ... nagu vasak ja parem pigem; klaverimängus sa ei mõtle, et parem käsi on väärtuslikum ja vasak tuleb alles siis, kui parem hakkab komistama - ja siis tuleb langus vasakule :D Võib-olla oleks kohane öelda, et vasak alati toetab paremat? Parem POLEKS see, mis ta on, ilma vasakuta. Äärmisel juhul niimoodi.). Aga - kui ma lähen teise poolde, siis ma alati küsin endalt: “Kas mul enne polnudki õigus?” (Ja ma arvan, et see on hea, et me küsitleme ennast.)

Võib-olla on loomulik areng pigem spiraalne kui lineaarne.

Ma ei tea.

Küll aga TEAN ma seda, et kõigel, mis esile kerkib, on õigus esile kerkida.


Me kõik jõuame ükskord SINNA! Murede ja kahtlusteta mitteduaalsusesse. See on fakt, ja vahepealne võib olla nii ja naa, kogu kammajjaal on alati põhjus, mitte keegi ei pea muretsema, ainult lubama endal olla mis parajsagu on/ollakse – kasvõi nõrgem ja inetum kui eilne kujutlus endast. Need asjad, mis meid vaevavad, on lihtsalt ideed tegelikkuse kohta.


Mõnikord me saame aru, miks miski on nii nagu see on, mõnikord aga ei saa, ja see on ka okei. Kõige vähem okei on see, kui me nõuame endalt vaimseid ülehüppeid, mida ei toeta meie kogemus.


Lõpuks on see, mille tõttu me kannatame, ainult ideed. Ideed selle kohta, kuidas asjad Olema Peaksid. Me ei saa parata, meid kõiki on püütud kasvatada sotsiaalset heakskiitu otsivaks. Sisemisel kompassi pole nii suurt tähtsust, või on meie kasvatajad seda lausa purustada püüdnud. Uskudes, et nad käituvad õigesti.


Postituse esimese lõigu juurde tagasi tulles: ma näen, et viimastel aastatel on spirituaalsed nõustajad päris suurel määral loobunud sellest, et lihtsalt käratada, et “Kui sul on vähk, siis see tuleb vihkamisest! Kui tahad vähist lahti saada, siis lõpeta vihkamine!”

Ma arvan, et selline ülesraputamiseaeg oli vajalik, kuid … ma olen nii õnnelik, et see on möödas. Nii kohutav, kui sul on halb ja sa lähed abi otsima, ja siis öeldakse sulle, et sul on halb, sest sa oled loll/pime/ebateadlik! On hea, et nüüd jäetakse see šokiosa vahele ja asjale lähenetakse nii, et “Sul on halb, vaatame nüüd lähemalt, kui kaugele see “halb” ulatub! Ja mida see meile räägib." 

Pole vaja kedagi süüdistada. Süüdistamine ei muuda mitte midagi. Süüdistamisest (kas enda või teiste) võib täielikult mööda minna ja alustada lihtsalt avanemisest ja mõistmisest.

On inimesi, kes ei tee vahet süüdistamisel ja mõistmisel. Ja on inimesi, kes teevad. Mu enda lähisugulane on selline, et 100% ta enda arust räägib, kuidas ta mõistab, kuid see on alati halvasti maskeeritud süüdistamine. (Ta on mulle nii palju öelnud, et ta mõistab, et ma olen vaimselt haige ja selle pärast arvan seda, mida ma arvan - uskudes, et ta on hell ja südamlik minu suhtes/vastu.) Ma tean, et süüdistajad ei saa aru süüdistamise ja mõistmise vahest. Aga mõistjad saavad. On hea olla mõistja. Kuid see pole miski, mida me endalt nõuda saame.

Kuid see tuleb millalgi niikuinii. Muretseda pole vaja! :)


Bless you, me lovely sweet lassies (and ladses may-be, who knows?)! 😃💖🙏




P.S - nii nagu mina seda postitust näen - esimene lõik on normaalses kirjas ja ülejäänu on üksteise otsas. Ma olen otsinud võimalust seda ühtlustada ja muuta, kuid mu oskused jäävad siin napiks. Ma pole rahul, kui 'üksteise kukil' mu kirjaread on, kuid ma tõesti pole nuti-inimene, mul puudub selle-alane loogika ja ma tõesti muudaks seda, kui ma oskaks, aga ma ei oska. I TRIED! And so it rolls! :)


PPS - kui ma enda aknas ilmunud postitust vaatan, siis viimane lõik on ka ilus - lihtsalt mul ei õnnestunud ka ctrl+a'ga seda ühtlustada. Aaaae diiiid ma beeeeest! Bye, luvz! :)