esmaspäev, 5. detsember 2016

Üks mu veidraid vaateid

Käisin just poes.
Lift näis kusagil kinni-lahti loperdavat, nii et tulin jala alla. Kui olin viimast korda trepist keeranud ja jõudmas "fuajeesse" (ee, mul pole meeles, kuidas seda postkastidega kohta argipäeviti kutsutakse), rääkis seal üks harjaga ringisolberdav mees. Arvasin, et räägib kellegagi liftiuksel, järgmisel sekundil tundus see veider ja siis sain aru, et ta räägib minuga.

"Ma käisin enne koristamas seda kõrvaltrepikoda, sama maja, aga sealpool, kõrvaltrepikoda..."

Eh?

"Ja ma vaatasin, seal postkastide juures olid ühed tüdrukud...
... tüdrukud kaotasid oma jõulukaardid ära, kaks jõulukaarti."

Ää, mida?

Ja siis ma sain aru, et tegemist on tööle võetud ilmselge puudega isikuga.
Ma aeglustasin sammu, naeratasin ja ütlesin "Tere!"

(Ta rääkis tõesti väga kiiresti, nii et minu "tere!" ei tulnud sugugi hilinemisega.)

Ta uuris, kas ka mina jõulukaarte saadan.
Ma ütlesin, et sel aastal mitte.

Ta vajutas mul ukse lahti ja küsis: "Aga interneti teel ikka tervitate?"
Astusin uksest välja, naeratasin talle viimast korda ja ütlesin: "Jah, interneti teel ikka."
Tema naeratas ka.



Ja ma mõtlen juba tuhandendat korda, et miks me silte nii väga kardame?
Me suhtume võõristusega "imelikesse inimestesse". Aga kui me saame teada, et inimesel on vaimupuue või psühhiaatriline häire, siis kohe rahuneme, saame aru, et meie oleme siin see tugev ja toetav pool.

Minu meelest oleks küll elu kõigile suhtluses osalejatele nii palju kergem, kui meil ripuks kaelas sildid:
"Mina ärritun kergesti."
"Kipun teisi süüdistama."
"Olen aeglase taipamisega."
"Palun ära räägi minuga valjult ega kiiresti."
"Vihkan jokutamist ja aja raiskamist."
:D

Ma näen laste pealt, et kui seltsi tuuakse kerge puude või vaimse häirega laps, siis teda võõristatakse, aga kui lastele kohe paljastada see "saladus", mida lapsed nagunii suurepäraselt tajuvad, et tegemist on nõrgema lapsega, kes vajab rohkem kõigi soojust, kannatlikkust ja abi, siis võib (olenevalt grupist) võõristamine ja kiusamine täielikult ära jääda. Ja see üldjuhul ei jää ära, kui lapsed ise mõistatama jätta.

(Vähe sellest, et puudega lapse vajadustest rääkida - iga päev peaks rääkima üldse kõigi lastega sellest, et kurjad sõnad ja halb käitumine teevad meile haiget ja me kõik peaksime püüdma üksteist aidata ja toetada.)

Kui me Mehega paar nädalat tagasi mingite vanade tegemata rahaasjade pärast juriidilises nõustamises käisime, siis mina ütlesin küll kohe ära, et palun mulle puust, punaseks ja pikkamisi, sest stressiolukorras kukub mu IQ 70 palli allapoole ning sestpeale tundsin end palju turvalisemalt :D. Ja Mehe kohta ka muidugi andsin esimese asjana teada, et tal on raske puue, raske kuulata, raske aru saada. Kaardid ikka lauale kohe :) Ma usun, et see võõristus, mida tuntakse sel ajal, kui püütakse välja raalida, mis veider miss Hüsteeria von pluss Vaimupuue siin minu ees istub, on palju suurem kui see mõistetav ettevaatlikkus, mida tuntakse inimese vastu, kes on oma puudused ja piiratuse lagedale ladunud.


AGA!

Antud teema puhul tean ma hästi, et mingil põhjusel see maailmale ei sobi.

Saan selle vaate koha pealt aru, et mitte maailm pole veider, vaid paraku, jällegi, mina :P

Ma usun, et küpseid ja hästi kohanenud inimesi on võibolla 30 % ja ülejäänud tunnevad ennast millegipärast seda turvalisemalt, mida rohkem on neil endil mulje või illusioon, et teised usuvad nende 'normaalsusesse'.

Ja siis on muidugi Väikesed Küünikud, kes ei usu mitte kellegi normaalsusesse :D

Mulle näib see siltide kartmine sama mis "fake it 'til you make it!" (mis pole hää mõte mu meelest), aga lõpuks on nii, et igaüks peab ikka elama nii, et süda on võimalikult rahul...

Muahh! :)

Mõtetepusa

Nägin Instagramis umbes sellist mõtet, et kui sa kogu aeg nurised ja virised, siis pole inimestel sinu jaoks aega. 
Väga õige!
Keegi vastas, et ma tean, ma tean, ma tean, aga oma kurbusest rääkimine pidi ju südame kergemaks tegema?
Hmm, kah õige...


Eile tahtis VT mulle näidata miski "küünikute klubi" videot, luges mulle ette, miks künism on õige ja sobilik mõttelaad ja üldsegi - küünikuteks kutsuvad idealistid realiste. Ehhee, nojaa, ma olen nii kaua siin ilmas elanud, et ma olen seda kõike juba kuulnud.

Kuigi ma tavaliselt nõustun vaatama videosid, mida VT mulle näidata soovib, ma sellest künismivideost keeldusin. Temavanusele ja noorele kirglikule inimesele üldse, künism sobib. Minu vanuses hakkab see juba rõhuma, käristama ja tundub rumalavõitu, kuna selle abil ei saa midagi mõistlikku teha. Minuvanused peaksid juba püüdma toetada ja üles ehitada, mitte niisama kiunuma, et kõik on mõttetu ja vastik ja me oleme kõik ühh-ühh-üksindusse mõistetud, nagu Muhv :D. Samas mõni jääbki elama nagu peksasaanud koer ja mis parata, kui ta pole õigel ajal meile kõigile vajalikku tuge saanud, nii et kasvab täitsa täis, aga ilma künismita püsti ei seisa. See on nagu veele jäätumine - ilma jäätumiseta vajud laiali, aga vaat jääpurikana püsid terve talve koos! Aga nii elad ka igaveses talves, paraku...


Mul on olnud ka teemasid, mida kogu aeg veeretan ja üle neist nagu ei kasva... Samas on suur hulk neid teemasid, mis ühel hetkel enam ei huvitanud.
Künismiga võiks olla samamoodi.

Ühel IG lehel räägitakse pidevalt sellist juttu, et kas sa tunned end viimasel ajal rahutu ja kurnatuna? Kas tegemised ebaõnnestuvad ja suhted on sassis? Selleks on hea põhjus. Et tuleb see muutus ja too muutus ja enne päikesetõusu ongi kõige külmem ja pimedam. Hea küll, aga kui kaua see lohutamine ja need koledad, ilusa uuestisünnini viivad muutused kestavad? Mulle tundub, et seal lehel muud juttu polegi, kui et pidage vastu, teie kannatused(= tundlikkus) näitavadki, et olete uue maailma väärilised. Ja kuude kaupa niimoodi! Ja alati on paar tuhat 'laiki' ja kümneid, kes vastavad, et aitäh, just seda mul oligi kuulda vaja! :p  Kõrvalt vaadates tundub, et selle lehe tegijad ja lugejad-vaatajad ei saagi mustast august välja. Et no... kui sealkirjutatu on vaimse arengu märgiks, siis mulle paluks midagi hoopis muud!

Meenub keegi Hallo, Kosmose taimetoitlasest saatekülaline, kes rääkis, et taimetoit ei sobi kõigile - tema sõber on kaks aastat taimetoitlane olnud ja läks vistrikke täis selle peale. Kui ta sõbrale ütleb, et kuule - sulle ei sobi ju see toit, lõpeta see jama!, siis sõber vastab, et mürgid tulevad välja. Aga kui kaua need "mürgid tulevad"? Kindlasti mitte kaks aastat, asi on muus.

Ma olen ikka mõelnud, et negatiivsete mõtetega kimpus inimest ei näi aitavat tähelepanu mujale juhtimine. Oma leina (ma nimetan leinaks iga hoopi, mis ego saab :D) või hirmudega tuleb tegelda - on väga kahjulik endale mingeid mõtteid lihtsalt keelata, kuna nad pole justkui kasutoovad. See on valearusaam pealegi. Need painavad, kummituslikud mõtted on meil seepärast, et oluline õppetükk on läbi töötamata. Kui me nendega õigesti ümber käime, siis need mõtted ON kasutoovad.

Aga minul on olnud nii, et kui ise olen depressiivne, siis loen depressiivseid või resigneerunud kirjutisi, loen-loen-loen, kuni olen üleküllastunud ja lihtsalt ei viitsi selle nutuse jamaga enam tegeleda. Jõuan iseenesest punkti, kus urisemine, torisemine ja enesehaletsus tundub naeruväärne ja igav - tegelikust elust täitsa mööda.

Aga mis siis saab, kui inimene ei küllastu, vaid jääbki possutama enda ja teiste inimeste muremõtete sisse?
Ma ei kujuta ettegi!
Olen ikka mõelnud, et tuleb lausa sundida ennast piinavast teemast mõtlema ja sellest rääkima/kirjutama, sest nii saab see kõige kärmemalt liiga ära leierdatud, lahterdatud niipalju, kui me hetkel oskame, ja hakkab tüütama. Olen mõelnud, et kõigil inimestel on nii. Aga äkki pole?!

Sest ma arvasin väga palju aastaid, et kõik inimesed on oma partneri enesetunde-eksperdid, kui see neid vähegi huvitab, ja "rääkida-rääkida-rääkida" tuleb alles siis, kui sa keeldud vaatamast oma partneri poole ja siis on nagunii kõik hukas juba. Ma tõesti arvasin, et oma partneri suhtumine on sulle nagu kaela kallatud ja inimene peab tegema kõva tööd, et MITTE TEADA, mis tema partneri peas ja hinges toimub. Alles mõned aastad tagasi hakkasin empaatidest kuulma ja sain aru, et teiste inimeste meeleolu oma kehas ja hinges tundmine pole kõigil inimestel ühine omadus...


VT künismihuvi on siiski midagi, mis mind vaikseks teeb, kuigi saan hästi aru, et see mõtteviis sobib 15-aastasele suurepäraselt.
Keeldusin küünikute videot vaatamast ja kuna VT 'nõudis', ka põhjendasin, mida ma künismist arvan. VT kurvastas, nagu ma oleks tema armsamat materdanud.
Ma ütlesin talle, et tema vanuses on künism sobilik ja võib olla hea vahend maailma asjade üle otsustamisel, kuid kui ta 35-aastasena ikka veel kirglik küünik on, siis ... on ta raisanud 20 aastat oma elust :D
Nagu ... oeh, kes? äkki Pessoa  ütles, et meil peaks oleme häbi oma aastataguseid kirjutisi lugeda ja kui pole, siis on väga kole lugu, sest ilmselt pole me aasta jooksul kuigi palju arenenud! :D


Aga mis siis võiksid olla märgid sellest, et me oleme arenenud?
Ma arvan, et avameelsus, hoolivus ja õnnelikkus.
Arenenud inimene peaks kindlasti olema aus, aga seda teistest hoolival moel. Ja mis õnnelikkusesse puutub, siis nii enda kui ka teiste elu vaadates saab üha selgemaks, et õnne ei taga mitte mingisugused saavutused  või verstapostid. Õnn on 'välistest faktidest' küllaltki sõltumatu. Küll aga tundub mulle, et palju kergem on õnnelik olla siis, kui surm pole sinu jaoks kõige viimane või kõige halvem asi... Ma küll mõtlen, et pigem suren kui teen seda või toda, sest mul on kindel kavatsus õnne püüda ja ma tean, et see on võimatu, kui ma end 'segamini' ajan, ennast kaotan.


Trall-lall-laa,
ei oska juttu lõpetada ma :D

Tsau-blau! xo :)

teisipäev, 29. november 2016

Isegi 67-piksline pilt võib öelda rohkem kui tuhat sõna

Piksel on nii tilluke ja tühine täpike, et meie telefoniekraanil mahub neid ühele ruutmillimeetrile ka oluliselt rohkem kui 67, aga näe - on võimalik, et ka selline kogus värvitäppe kannab 'dramaatilist' infot.

Hakkasin septembri lõpus kellegi eeskujul oma päeva valdavat meeleolu värviruuduga tähistama.

kollane - enam parem olla ei saagi
heleroheline - hea tuju
tumeroheline - pole viga
tumesinine - tujutu
lilla - paha tuju
must - parem oleks mitte olemas olla

Täiesti juhuslikult langes see pikseldama hakkamine kokku mu liha-muna dieedi kavandamise ja alustamisega.
(Ja tegelikult langes viimasega kokku ka jooga vähenemine ja meditatsioonide ärajätmine - enesetunne oli liiga harjumatu ja mingi tõrge tekkis.)

Kollane triip algab teisest päevast, kui uuesti peamiselt taimsele toidule läksin.
Vahepealne "pole viga" ruut oli kas veidi ebamugavate rahaasjade ajamise päev või sellele järgnenud väsimuse päev - üks neist.


No ma ju ütlesin, et olen pärast vanade söömisharjumuste taastamist end lausa eufoorilisena tundnud :) See super-enesetunne pole isegi eesmärk, heleroheline on täiesti piisavalt hea.

esmaspäev, 28. november 2016

"I think my dog is pregernet?"

Kaks minutit nalja õigekirjafännidele, kahjuks inglise keeles.

Keegi tuhnis välja paarkümmend erinevat viisi, kuidas on valesti kirjutatud sõna "pregnant" - rase.

:)



Minu meelest nii naljakas, eriti kui innukalt see noormees neid vigu loeb :P

"starch masks" :D - tärklisemask!

pühapäev, 27. november 2016

Pessoa

"I've always clearly seen that I coexist with the world. I've never clearly felt that I needed to coexist with it. That's why I've never been normal."

***

"All problems are insoluble. The essence of there being a problem is that there is no solution. To go looking for a fact means the fact does not exist. To think is not to know how to be."

***

"To discover ways of not acting has been my main concern in life.
I refuse to submit to the state or to men; I passively resist. The state can only want me for some sort of action. As long as I don't act, there's nothing it can get from me. Since capital punishment has been abolished, the most it can do is harass me; were this to occur, I would have to armour my soul even more, and live even deeper inside my dreams. But this hasn't happened yet. The state has never bothered me. Fate, it seems, has looked out for me."

***

"Like all men endowed with great mental mobility, I have an irrevocable, organic love for settledness. I abhor new ways of life and unfamiliar places."

***

"The idea of travelling nauseates me.
I've already seen what I've never seen.
I've already seen what I have yet to see."

***

"Life makes me feel a vague nausea, and any kind of movement aggravates it."

laupäev, 26. november 2016

Pisukesi mõtisklusi

Ma olen vahepeal jõudnud järeldusele, et ka rumalusel ja saamatusel on inimesele - eriti targale ja tugevale inimesele -, kes neid enda juures märkab, päris palju kasu. See hoiab teiste suhtes hoolivana, ei lase nina püsti ajada.

Võtame näiteks hingekoolitajad ja ravitsejad, kes oma hädadega ise mööda laagreid kappavad. Kui nad oleks nii targad, et elu ja tervis neid kunagi 'kinni ei jooksuta', jänni ei jäta, siis poleks nad võibolla üldse nii kaastundlikud, et tahaksid teisi aidata. Inimloomuses on ju palju mugavust ja enesekesksust. Kui targad oleks täiesti eneseküllased, oleks lihtne mõelda, et 'mina teen kõik õigesti - tehke teie ka ja ärge virisege!' Kui aga ravitseja ise peab reiki energiatöö ja kristalliteraapia ammendunuks lugema ja oma vähki lääne meditsiini abil ravima, siis hoiab see alandlikuna. Ja see on inimesele kasulik. Pole hea väga uhkeks minna.

Sama rumalusega. Nii paljud inimesed ütlevad, et neil pole lollide jaoks kannatust. Siis kuluvad ära sellised matsud elult, mille puhul oma mõistus jänni jääb. Ülbe olla ja ennast paremaks pidada pole hea. See rikub inimeses midagi ära.

Samas arvan, et oma tarkuse, läbinägelikkuse ja suutlikuse üle võib rõõmus, õnnelik ja tänulik olla ilma halvustamata neid, kes seda kõike pole. Nii väga.



Veel olen juba lapsest peale mõelnud lahkusest, et me hindame seda selle järgi, kui varmalt inimesed endale kuuluvat jagavad, kuid me ei näe tegelikult, kui suurt pingutust inimene selleks tegema peab. Mõnes mõttes on kade inimene, kes elab puudushirmus ja annab sellest hoolimata šokolaadiruudukese ka lähimale töökaaslasele, käitunud lahkemalt kui see, kellel pole silmipimestavat vajadust kogu šokolaad ise nahka panna ja terve tükkideks murtud tahvli kohe kohvilauale kõigile näkitseda viib.

Sama tahtejõuga. Lihtne on öelda, et 'mul on ka raske ja ma olen ka väsinud, aga ikka käin 4 korda nädalas jooksmas - sina oled lihtsalt laisk!' Aga äkki teine inimene pingutab selleks et kaks korda aastas jooksmas käimist "alustada" ja see paari korra järel katki jätta, hoopis-hoopis rohkem. Võibolla tragi inimene ei suuda ette kujutadagi seda pingutust, mis saadab läbikukkuja mannetuid katseid...


Sellised mõtted.

:)

- - -

Sellest tahtsin veel ka kirjutada, et üks VT klassiõde leidis umbes sellise meemi:
"Meil kõigil on üks selline sõber, kes käitub ilmsüütult, aga samas saab alati aru kõige räpasematest naljadest". Ta pani selle Facebooki üles ja ütles, et see käib täpselt VT kohta.

Meie meelest oli see tore! :)
Meie võtsime seda komplimendina.

Muide, kui VT alles kooli läks ja hakkasid tulema esimesed vihjed, et ta on pealt kuulnud "karvaseid" sõnu, siis ma pidasin otsekohe maha sellise vestluse, et tutvustasin, mis kohad inimkehas iga sagedamini kasutatud sõna taga peituvad.

Sest lapsed, kes neid sõnu kasutama hakkavad, ei mõtle tavaliselt sellele, mida need sõnad tähistavad. Need sõnad on kasutuses nagu aktsendid, tunderõhud, et oma emotsioone väljendada.
"Mine m*nni!" väljendab viha ja kui ilmekalt :D selgitada, et see tähendab sama, mis "mine peenisesse", siis (tütar)laps tõenäoliselt ei taha seda kasutada. Või kui selgitada, et "tra ma ei või!" on sama, mis "suguti, ma ei või!" siis ehk pole tore seda väljendit kasutada.
Minu tõi selline selgitus kunagi maa peale. :)

Lapsed kasutasid sageli seda "mine m*nni!". No mina hakkasin ka kasutama. Olin kümnene.
Ja siis ükskord internaatkoolist rongiga koju sõites ma küsisin isalt, et kuule, misasi see m*nn on?
Isa niheles pingil ja 'mühises' natuke aega omaette, siis kummardus mu kõrva juurde ja ütles kollitamishäälega: "Suur karvane mehe noku."
Ma olin täiesti vapustatud! :D
Rohkem ma seda väljendit ei kasutanud.

Aga jah, selline selgitus mõjub just väikesele lapsele. Kui laps on juba harjunud selliseid väljendeid kasutama, ei aita enam miski :)


- - -

Sõpradest veel.

VT kurtis mul siin, et ta nii kardab, et kui ta suureks saab, satub ta elama sellisesse majja või sellisesse kanti, kus naabrid tihedalt läbi käivad. Mina lapsena elasin muide sellises viiekordses, kus oli iga korruse peal kaks korterit ja peaaegu kõik naised käisid vahel kõigil teistel külas. No see maja alles ehitati ka ja kõik kolisid enam-vähem korraga sisse, kõik olid suured noored pered (korterid olid kolme- ja neljatoalised) ja see kõik oli selline ... uhke ja pidulik värk :)

VT räägib: "Näiteks tuleb keegi ja toob mulle taldrikutäie omatehtud küpsiseid. No kuidas ma ütlen, et ma ei taha? Ja siis varsti toob oma lapse, et hoia tal palun paar tundi silma peal, kuni ma juuksuris ära käin. Et - küpsised ju võtsid vastu, nüüd võta laps ka."

Oma jutu võttis ta kokku nii: "Kõik suhted algavad lahkusega ja lõppevad väljapressimisega."

:D





reede, 25. november 2016

Sadatmoodi seksuaalsusest

Üks küsis täna, mida tähendab 'demiseksuaalne'?

No mida see tähendab?

Vanasti oli ainult heteroseksuaalsus, impotentsus ja frigiidsus.
Kusagil kollikapis oli masturbatsioon, onanism, homoseksuaalsus ja õuduslooliste vihjetena veel biseksuaalsus.
Nüüd kuuleb igal aastal veel mõnest uuest viisist seksuaalne olla.

Guugel ütles, et demiseksuaalsed inimesed peavad seksuaalse huvi ärkamiseks teise inimesega hingelist sidet tundma.

Üks ütles, et oi, kui tore - tema nüüd ongi demiseksuaalne.
Leidis 'kasti' omale! :D

"Oo," mõtlesin ma, "ma vist olen ka... - ei teadnudki."

Edasi lugesin, et nende seksuaalsus pole väga tugev ja võib üsna olematu olla.
Ma vist ikka pole? Loodetavasti? :p

Kuna guugel pakkus oma 'demiseksuaalsuse' kindlaks määramiseks kohe sealsamas ka testi, tegingi 20 lihtsa küsimusega testikese.
Tuli välja, et ma olen 82% demiseksuaalne. Keskmine on 40-60%. Nii et tublisti 'demiseksuaalsem', kui keskmine inimene.

Oh, noh, mul polnud sellise tulemuse vastu midagi, aga selle all soovitati mul teha aseksuaalsuse test :D - see oli peaaegu solvav :D

- Pildike mis on ühtaegu seotud jõuluaja, seksuaalsuse ja peresuhetega -


No ma tõesti pole absoluutselt romantiline tüüp. Ettevalmistamine, pidulikud kõned ja sihuke värk ei meeldi mulle kohe üldsegiiii! Kui hakata mingit romantilist õhkkonda kujundama, siis on mul tunne, nagu minu jaoks on lava valmis sätitud, kus ma peaks hakkama mingit rolli täitma. (Aga mina arvan, et mida loomulikum ja 'minam', seda parem kõigile asjaosalistele.)
Ja muide - kõigil juhtudel, kui minu jaoks on midagi romantilist korraldatud, olen ma viuh mõelnud, et see mees alateadlikult tunneb, et ta on kaotaja..., et ma kaldun ta mahajätmise poole..., ja et ma kaldungi, kuid polnud sellele ise veel teadlikult mõelnud. Ma arvan, et see paistis lihtsalt kaugele ära, et mulle meeldib 'lustida ja tuustida', mitte dresseeritult mingit teiste inimeste poolt välja mõeldud triipu mööda käia, nii et suuri žeste hakkasid mu 'austajad' tegema alles täielikku segadusse sattununa :D ...
Mulle meeldib rohkem sihuke asi, et paneme nina- ja sõrmeotsad kokku ja teeme lolle nägusid... :D
:D
:D

Sorri!
:D

Huvitav jah, aga romantika ja suured üllatused pole minu teema.
Aga ma olen end ikka kirgliseks inimeseks pidanud ja nüüd - testi ennast, äkki oled aseksuaalne! :D

A ma igaks juhuks testisingi. Sain 36%. Keskmine inimene on 40-60% aseksuaalne, nii et ma olen pigem keskmisest vähem. Huhh! :) Vedas veel seekord! :D


Aga ühes küsimuses ma olin küll 'maksimaalselt aseksuaalne'.
Ma usun, et ma pole tõesti mitte kunagi elus vaadanud mõnd inimest ja mõelnud, et milline ta küll alasti välja näeb?

- Hugh Jackman -
Kui vanasti vennanaise Z'ga rääkisime, siis ta jutu sees ikka ütles, et keegi nägi seksikas välja ja ma mõtlesin, et ma lihtsalt ei näe seda, inimesi vaadates. Ma olen näinud paljusid heas mõttes iseäralikke, intensiivseid, põnevaid, intrigeerivaid mehi, kes on tundunud huvitavad ja kõik, kellega ma rääkisin, olidki huvitavad, targad, vaimukad, julged, vabameelsed ja ma usun, et need mulle silmajäänutest, kellega ma ei rääkinud, olid ka, aga seda, et keegi on seksikas... pole võõra inimese puhul kunagi vaadanud. Paar näitlejat küll on minu meelest seksikad, näiteks Hugh Jackman... Eee, hehehee... rohkem ei tulegi meelde. Oma hääle ja oleku tõttu on tohutult kütkestav Michael Caine. Ma tema pilti ei julge pannagi, ta on nii vana mees :D, aga toooohutult kütkestav. Kas te olete näinud filmi "Sleuth"? See film võib kinematograafiliselt (?) näida veider, kuna see on algselt kirjutatud näidendina. Aga mina olen kolm korda vaadanud ja iga kord hinge kinni hoidnud. Põnev, jube ja kaunis - võimsad dialoogid! Võibolla on vaatamisargumendiks hoopis see, et teine peategelane on Jude Law? Mulle pole ükski kõrend kunagi seksikas tundunud :D, nii et mina Law pärast ühtki filmi ei vaata, kuigi ta on minu meelest ka väga hea näitleja. Nagu Michael Cainegi :), kes peale selle on mehelikus mõttes palju kütkestavam. :D


Ehh, tegelikult ma tean, et võin end sapioseksuaalseks lugeda, ma ei viitsi isegi testi teha, sest olen tulemuses täiesti kindel.

Aga kui te tahate teha, siis ingliskeelsed testid on siin:
- demiseksuaalsuse test
- aseksuaalsuse test
- sapioseksuaalsuse test

Ta-daa! :)




- - -

Ehh, ja mis muidu toimub? :)

- - -

Pärast selle muna-kotletidieedi lõpetamist on mul olnud tunne, nagu elaksin isiklikus alalises päikeselaigus! :)

Rääkida nagu millestki pole aga selline 'mullitamise ja trallitamise' tuju on kogu aeg :)
Tavaliselt ma patsutan ja mupsutan inimesi, kui nad mulle tee peal ette jäävad või ise sülle poevad, aga nüüd kalpsan iga natu aja tagant oma toast välja kedagi väntsutama :p
Imelugu, mida kerge toit inimesega teha võib ;), aga kergendus on SUUR, tõesti.


Ei, tegelikult ma ei kurjusta endaga, et ma selle dieedikatsumuse läbi tegin.
Tasus ju teada, et liha-muna värk on mulle päriselt ka raske ("võimatu!" ma ütleks), mitte et ma olen seda nii kaua aega nii vähe söönud, et enam isegi ei taha... Ja soodsam on lihata ka, kuigi ega Taluvõi ja külmutatud oad ka sugugi odavad pole. Kookosvõid kaerahelbepudru sisse ilmselt julgen heal juhul alles veebruaris osta :D - jõul on julm! :p
Paar brokolitutsu ka lisan nüüd oma lõunasöögile - neis pidi kõvasti rauda olema :) Usun, et mul on kvaliteetsem dieet kui enamikul inimestest :D, aga eks me kõik vist mõtleme nii :)

Eeeniveiiii, loodan, et teil ka ikka käbarad kenasti käivad ja olete algavaks jõulutralliks valmis!
Mmmmmuahh! :)



---

Lisatud 10 min hiljem,

mu süda ikka ei andnud rahu ja ma tegin selle sapioseksuaalsuse testi ka ära - 95 %. 
Arvasin, et tuleks 100%, aga miinus 5% tuleb sellest, et ma ei põlasta inimest, kelle intellekt jääb... allapoole arvestust - st peigmeheks kindlasti ei kõlba. Ma olen kaugel sellest, et neid halvustada - isegi kui ma tahan neist kiiremas korras lahti saada. 
Ka neid inimesi on väga palju, kelle jaoks minu intellekt jääb allapoole arvestust ja mulle meeldiks mõelda, et nad on mõistvad. Kõik ei saa ju kõige targemad olla.
Aga elama ikka peab, ei? :)