reede, 24. märts 2017

Edev kevad

Täna säras päike nii mõnusalt, et otsustasin üle vist küll kahe nädala ise ka õues käia (ma proovisin ühe kuu mitte träkkida kõike, mida ma teen - üldse ei meeldi, mul pole mitte millestki mitte mingisugust ülevaadet ega arusaama, aprillis hakkan kindlasti kohe usinalt jälle träkkima, mida ma söön ja mida ma teen ja kui sageli; millal viimati õues käisin, üldse ei aima, võibolla nädal tagasi, võibolla 3 nädalat, võibolla rohkem, huu nõus!) - no niisama, kodupoes. Talvemantlit ei hakanud panema, panin õhukese beeži kapuutsiga jaki ja mütsist ka loobusin. Kontsata avarad beežid poolsaapad, tumesinised teksad, tumesinine sall.

Poes nägin kohe, et seal, kust korviga sisse pääseb, tuleb mööduda kahest 'pangapoisist'.
Oh jah.
Aga kes iganes sellisel ebamugaval positsioonil tööd tegema on nõus, väärib tunnustust. Naistest ma mõtlen, et nad püüavad millegi vaevalt meeldivama kui prostitutsiooniga oma lapsed ära toita (ma oleks kohe päris kindlasti pigem prostituut kui agent sellise lauakese taga... mul kindlasti tekiks kärmelt mingid püsikunded, kes mind ehk päästa üritaks ja... kõik oleks suht ok :D) ja noormeestest, et nad teevad seda selleks, et vanemad neid ülikooliõpingute ajal ülal pidama ei peaks. Nii et tublid kõik puha!

No jõudsin mina nendeni, pikem astub sammukese minu poole, mina lehvitan kahe käega:
"Eiii, ei taha panka!" - pidades silmas, et ei taha pensionipaketti osta-müüa-vahetada mida iganes...
"Noo, aga mingi pank teil ju juba on..." ütleb noormees minu suunas alla kummardudes (jube pikk poiss oli!), pidades samuti silmas seda, et mu pensionisammas ju on kusagil pangas.
"Ei, minul ei ole midagi," ütlen mina juba selg ees imeaeglaselt turvaväravate suunas tagurdades.
"Aga see on sünniaasta järgi," ütleb tema abivalmilt.
"Ma tean, ma olen 78 sündinud," ütlen mina.
Poiss, kes on seni kergelt minu poole kallutatud olnud, ajab end äkitselt teistpidi looka, pahiseb lae poole õhku ja siis ütleb iga rõhutatud silbi juures ettepoole kiikudes: "TEIe olete SEITSEkümmend KAHEKSA sündinud???"

Siis ma lihtsalt muigasin, kehitasin õlgu ja lipsasin väravate vahelt sisse, aga nüüd kodus ajab see reaktsioon nii naerma :D
Ja noh, tasapisi hakkavad need üle võlli reaktsioonid ikka edevaks ka tegema...

:D

Teiste vead

Lugesin eile, kuidas Pessoa kirjeldas, et tema (alter ego) moraal on väga lihtne: mitte kellelegi mitte midagi halba ega head teha.
Halva tegemisest hoidumise põhjused on kõigile mõistetavad, heast hoidumisel on kaks peamist põhjust. Esiteks ei näe sa oma tegude taha, mis sellest välja kasvab - heast teost võib sündida midagi halba. Teiseks teeme heateo sageli mingi tuju ajel, aga teine inimene arvab, et me oleme kogu aeg sellised ja hakkavad samasugust kohtlemist, käitumist või olekut eeldama. Pessoa arvab, et me ei tohi teisest inimesest teha oma tujude ohvrit.
Eks ta ole!

Veel räägib ta, et vihkab seda, kui talle midagi antakse või tema heaks midagi tehakse, sest sellega antakse talle kaasa tunne, et ta peaks kuidagi vastama või kellelegi teisele heateo edasi tegema. Kui ta jääb haigeks ja teda vaatama tullakse, on ta nördinud, kuna segati tema enda valitud üksindust ja tema ise ei kavatse küll kedagi vaatama minna, kui teised haiged on.

See meenutab paljus mõtteid, mida ise mõelnud, ja seiku, mida kogenud olen.
Et naeratad mööda minnespõgusalt kellelegi, kes näib sümpaatne ja nukker - ja järsku on ta kraps sul kõrval, uurib, kuhu sa lähed, väidab, et tal on sama tee ja tahab hirmsasti sõbraks saada. Või ajad oma maja väikeste lastega õues mõne lause juttu ja terve ülejäänud suve jooksevad nad sind märgates kohale ja tikuvad külla. Mõtlesin selliste asjade peale ka sageli, et parem on kapuuts peas ja nina maas hoida.

Alles Pessoad lugedes taipasin, et asi pole mitte heade tegude siduvas mõjus vaid suutmatuses piire kehtestada. Inimene võiks uskuda, et ta tohib naeratada, kui tal on selline tuju, kuid ta tohib teisele inimesele ka seda öelda, et rohkem ta ei taha endast jagada, kui naeratuse saaja sellest aru saab teisiti, kui naerataja mõtles. Asi pole selles, et annad kuradile sõrme ja ta võtab terve käe - asi on selles, et inimene satub segadusse ja ei ütle kohe, kui käesikutamiseks läheb, välja, et tal on anda ainult sõrm. Paljud meist tunnevad kohustust vastata teise inimese rõõmsale ootusele, sest me tunneme end süüdi, et neis mingi lootuse tekitasime. Tegelikult aga võiksime rahulikult head, lahked ja abivalmid olla - see ei tekita meile probleeme, kui oskame piire seada.

Teiste vead on ikka nii ilmsed! :D

esmaspäev, 20. märts 2017

Eneseabimeetodid ja õpetajad

Nägin Instas sellist pildikest:


Allikas: Instagram / mo_zhen_zhi

Ja ma näen, et see tõesti on nii.
Alguses oled sa oma jamadega üksi. Siis hakkad ringi vaatama teiste kogemuste järele ja kuidas erinevad ilmalikud-filosoofilised, spirituaalsed ja/või religioossed koolkonnad inimeseks olemise ebakindlusega toime tulevad, seda mõttestavad. Kui hästi läheb, siis juhatavad kõik need õpetajad ja koolkonnad sind ikkagi sinu enese sisse ja siis sa oled jälle üksi - ainult et selle aja peale juba oluliselt vähemate jamadega, õnneks! :)
Mingilt maalt sind tehnikad ja õpetusliinid enam edasi ei aita ja - siis polegi enam tegelikult vaja.
Sõit on juba sees ja kindlustunne samuti!
Huvitav, eks! :)

Jääb vaid loota, et kusagil sõidu pealt välja ei kuku :D

pühapäev, 19. märts 2017

Instalemmik: Tiibetlaste portreed

Tiibelased oma jakivõitee, selgelt äratuntavate rahvarõivaelementidega riietusega, jakisõnniku korjamisest ja suitsuses hütis istumisest parkunud nahaga ja hämmastavalt vähenõudliku eluviisiga on minu jaoks rabavad ja lummavad. Nad elavad piirkonnas, kus enamik muu maailma elanikke elatud ei saaks. On külm, mitte miski ei kasva, igav liiv ja tühi väli, tohutult tigedad tuuled, mis põsed püsivalt punaseks kriibivad, kõrgmägede hapnikuvaene õhk ... Aga näe, elavad! Võibolla polegi ime, et seal püsib tänapäeva üks elujõulisemaid religioosseid traditsioone - Tiibeti budism.
(Võiks arvata, et islam on elujõulisem, aga pole ju - see usk on nii ära moonutatud tänapäevaks, et...)

Hoian Tiibetile iga päev pöialt, et hiinlased neid päris laiali ei lammutaks ja oimetuks ei karjuks.
Nii väga tahaks uskuda, et nad saavad jälle vabaks, aga ... hiinlased on ju (ruumi)hädas ja hullud täitsa! Ega nad Tiibetisse oma helgemaid päid ja kuldsemaid südameid saada. Ikka rohkem ülearust rahvast, kes sellele ebasõbraliku kliimaga maale, kus inimesed neid sugugi ei oota, ise ka minna ei taha.

Pildid olen võtnud Instast, lehelt tibetanportraits.
Kui seal on lisatud, kes pildi tegi, panen ka fotograafi nime alla.


Jakitee valmistamine.
Sel lehel on piltide kõrval sageli infot tiibetlaste elu, pildil toimuva või piirkonna kohta,
kus foto on võetud.
Selle pildi kõrval oli järgmine jutt:

"Back in Tibet, yak butter is plentiful; yaks have been a prime source of milk, meat and fiber for thousands of years. Yaks are well-suited to Tibet's rugged landscape, high altitude and extreme weather. They're also not picky eaters and have thrived there since they were first domesticated around 800 B.C."
Making butter tea the traditional way is a time consuming process. First, you'll need a brick of tea — most recipes call for Pu-erh or Pemagul black tea. You'll crush it, soak in cold water and then boil it for multiple hours. Once the tea has steeped, it goes into a long wooden churn referred to as a cha dong. Then, butter, milk and salt are added and churned until thoroughly mixed. Luckily, modern Tibetans can speed up the process by using loose leaf tea and a blender."


*

Tüdrukutirts


Fotograaf: Adela Stoulilova

*

Palverataste / -veskite käimalükkamine:


*

Väike tüdruk oma isaga palverännakul...


Fotograaf: Manoj Kheradia

Pildi kõrval selline jutt:

"Kora (Tibetan: སྐོར་ར, Wylie: skor ra, THL: kor ra) is a transliteration of a Tibetan word that means "circumambulation" or "revolution". Kora is both a type of pilgrimage and a type of meditative practice in the Tibetan Buddhist or Bon traditions. A Kora is performed by the practitioner making a circumambulation around a sacred site or object, typically as a constituent part of a pilgrimage, ceremony, celebration or ritual. However, in broader terms, it is a term that is often used to refer to the entire pilgrimage experience in the Tibetan regions."


Mulle kangesti meeldib, et nad ikka jutukesi ka panevad oma piltide kõrvale.


*


Fotograaf: Cory Richards

*


Fotograaf: Bernardo De Niz

*


*


*

Noor papa


Selle omapärase ülipikkade varrukatega mantli põues kannavad Tiibetlased asju ja lapsi :)

*

Imetlen Tiibeti juures nii paljut, aga nende traditsioonilised juukseehted... 0_0 ...
Ehh, vaadake ja imestage ise:


Fotograaf: Sailing Photography? 

*


No natuke nagu liig või mis?

:D

Ime, et nad kõik kiilakad pole selliste ehete kandmise järel...

Ma püüdsin välja selgitada, misasi see oranz asi on (sinine on Tiibeti türkiis) ja lõin guuglisse
aga ei saanud targemaks.
Ega ma üle paari minuti viitsi otsida ka, kui mulle nagunii ei meeldi :p





See oli siis tibetanportraits.

Free Tibet!


💙💓💙
💛

laupäev, 18. märts 2017

Pessoa katkeid

"Iga väiksemgi toimetus rõhub mind nagu mingi kangelastegu. Juba mõte liigutuse tegemisest kurnab mind, nagu see oleks midagi, mida ma ka tegelikult ette võtan.
Mul pole pürgimusi. Elu teeb mulle haiget. Ma ei tunne end hästi ei seal, kus ma olen, ega suuda kujutleda ka mõnd teist kohta, kus mul võiks hea olla."

*

"Mu tüdimus on nii ääretu, õudus elus olemisest nii valdav, et ma ei suuda kujutleda midagi, mis võiks olla leevendav, vastupidiselt mõjuv, pehmendav või tähelepanu mujale juhtiv. Magamine äratab minus sama suurt õudust kui kõik muu. Suremine on sama jube kui iga teine asi. Minemine ja peatumine ühtviisi võimatud. Lootus ja kahtlus võrdselt külmad ja hallid."

*

"Kolm päeva vahetpidamata lõõsanud kuumuse ajal luuras torm ärevas vaikuses, kuni otsustas mujale õõtsuda, ning siis saabus õrn, kosutav soojus, mis paitas asjade eredaid piirjooni. Samamoodi juhtub mõnikord ka elus, et elamisest rusutud hing tunneb äkitselt kergendust, ilma mingi nähtava põhjuseta."

*

"Olen tusane strateeg, kes - olemata võitnud ühtegi lahingut - on õppinud naudingut leidma oma vältimatu kaotuse kaardistamisest iga uue ettevõtmise eelõhtul."

*

"Ja mu hinge sügavikus on hetke ainsa reaalsusena terav ja nähtamatu lein, kurbus, nagu kellegi nuuksed pimedas toas."

Fernando Pessoa "Rahutuse raamat"



On ikka kurb kuju! :D
Ma kohe ei tea, mida öelda... Arvan, et kuigi need katkendid pakuvad mullegi äratundmismomente, pole eriti tore neid rohkem jagada :P
Küll ikka võib üks inimene possutada!
Aga siiski, ilusti kirjutab oma leinalaule...

Miks ma nälga ei karda

Eilsest loost jäin mõtlema, et inimesed on nälja tõttu teinud igasuguseid hulle asju - miks ma olen nii kindel, et ma nälga ei karda?

Ma nii väga aktiivselt ei mõelnud :), aga päeva jooksul vahel tuli imestus pähe......

Ja õhtul mulle meenus, et mul on aastaid tagasi - kui ma püüdsin veel normaalne olla ja oma keha valusid ja väsimusi ignoreerida, ennast kokku võtta - ju olnud palju-palju kolme- kuni kuuepäevaseid perioode, mil ma ei suutnud ivakestki süüa. Mõte söömisest tundus õudne ja kui ma midagi suhu panin, siis sülge absoluutselt ei tekkinud ja keel ei hakanudki liikuma, nii et ma ei saanud toitu isegi välja sülitada, vaid pidin salvrätiga suust ära võtma või pühkima, kui oli vedel värk.

Tagantjärele olen kindel, et see tekkis täpselt samal põhjusel kui mu lapsepõlves alanud hullud peavalud ja unehäired: keha (alateadvus) tahtis teatada, et tema ei tee minuga kaasa seda kõlbmatut elu! Pigem juba surm. Suu kinni ja MKMMM! Aga tollal ma mõtlesin, et tuleb ju teha igasuguseid asju - kuidas muidu saab?
Ma isegi ei mõelnud selle peale, et lihtsalt pikutada ja kasvõi püksi pissides surra, kui seesamune isu üles tõusta ja midagi teha tõesti ei tule... Nüüd ma küll mõtlen, et parem õnnelikuna ja iseendana jalapealt surra, kui mingi hüsteerilise, endale (täiesti lootusetult) elu kokku kraapida üritava zombina elada nagu varem...
Raske on märgata depressiooni algust, sest mul on alati nii, et kui trumm on läinud, siis mingu ka pulgad, nii et oma sügavamad depressioonid ma lustin maha nagu ... orkaan, mille südames pole mingit vaikuse haisugi! :D Ja tegelikult tunnen ma ennast isegi õnnelikuna, sest mul on juba ammusest ajast kavatsus õnnelikuna elada... Lihtsalt ma tean, et võtan õnne valedest asjadest kuna õiged läksid katki või kadusid ära.
See power, muide, pole minu kujutlus sugugi: kui ma olen depressioonis ja hullan (ma soovitaks selles sõnas L'i hääldada pehmelt, nagu sõnas 'lollu' :D, ja ma loodan, et te kõik märkate, et see sõna tuleb tüvest 'hull'), on mul alati paras austajaterodu järel. Sellistel perioodidel tuleb neid isegi mingite väikeste poeskäikude pealt aina juurde. Hullus haarab, kui seal on mingi terasus ja tugevus. Paistab, et (näiliselt) tuimasid ja ettevaatlikke inimesi on liiga palju, kui keegi kusagil 'uljutab', siis joostakse kohe ligi...
Aga kui ma olen õnnelik, siis ma 'hullan' ainult sõnadega -ja väga meelsasti -, aga käitumises/olemises olen maailma kõige leebem ja pehmem ja soojem :D
Depressiooni ajal ma jälle ei taha kirjutada, ainult hullata! :)
Armu anda mitte maha lasta.


Hmmm... '-'



Minu lemmik Teal Swan ütleb: ""Pean!" on autentsuse suurim vaenlane."

Jah, kui sa mõtled, et "aga ma ju pean (- kolm punkti -)," siis oleneb tugevusest. Võibolla saadki enda sundimisega hakkama, saavutad 'saavutusi' ja saad nendest rõõmu tunda. Ja kõige ägedam on see, et ka selliste tugevate, ennast sundivate ja kokku võtvate inimeste hulgas on super vingeid, eredaid, kirglikke, imelisi inimesi, kes ei pea ennast kuritarvitama nii, et terve järgnev suguvõsa saab kahjustatud tema "saavutuste" tõttu. On psüühiliselt terveid ja sealjuures tarku ja toimekaid inimesi, kes pole imeliseks saanud läbi alla andmise ja leppimise, trummipulkade minemaviskamise läbi, vaid ... kuidagi ... tänu eelmistes eludes tehtud tööle, ilmselt :D
Ma ei tea, nad on lihtsalt Kõrgem Liik inimesi. Ma kummardan nende ees ja olen tohutult õnnelik, et nad olemas on.


Aga ise ma olen märganud, et isegi kui ma end 10 minutit vastuvõetavast kauem aktiivsusele sunnin, järgnevad sellele 2-3 vaikset ja ettevaatlikku päeva. Mu keha ei usalda mind enam. Ma reetsin ta. Kole tuttav tunne mu kehale!...
Ma vaatasin oma träkkeritest, et mul oli 3 kuud köögikraanikauss pesemata. Muide, mitte midagi ei juhtunud.
Ja ega ma ei keela ju kellelgi koristada :D - kellel esimesena süda pahaks läheb, see koristagu! :D
Kõigepealt oma "paha süda" ja siis kraanikauss takkajärgi! :)


Aaaga algse teema juurde tagasi tulles - ma tean suurepäraselt, mida tähendab 6 päeva mitte süüa ja tunda, et mõte söömisest tundub iga päevaga üha võimatum :D
Ja ma tean seda tunnet, kuidas sa füüsiliselt järjest hõredamaks ja ebareaalsemaks muutud.
See ei tekita muret. See on lihtsalt ... - tavatu.
Ja sa mõtled, et sa peaksid olema tavaline, normaalne.

Ma isegi ei oska arvata, kui kaua viimasest sellisest episoodist möödas on.
Pakuks, et ligi 3 aastat - kui mitte 4 :)


Täitsa hull lugu, et püüdsin 25 aastat oma mõtlemist muuta - ja tegelikult kõik, mis (vähemalt minul) õnneks vaja, oli ainult oma keha kuulamine ja hea/parema kehatunde suunas liikumine, mitte enda kokku võtmine, võimlemine-enesearendamine vaid enda säästlik-armastav kohtlemine. Puuuunkt.

Kui keegi mind selles otseselt ei sega :D, siis ma olen iga päev väga-väga õnnelik!
Täielik jama, et me terve ühiskonnana niimoodi elada ei saa...

Või äkki saaks, kui me tootmist hästi tugevalt vähendaksime ja enam vähem agronoomiliseks kultuuriks muutuksime. Iseendastmõistetavalt teadus ja kultuur õitseksid edasi, piisab vaid nüritööstuse kärpimisest. Et - suurtööstused kinni, ei mingeid TUC küpsiseid või kümme erinevat ketšupit riiulil... Igaüks kaks tundi tööl ja ülejäänud aja raamatutes, köögis või lastega või aiamaal... suusatamas, metsa nuusutamas... Selline loomulik elu. Ma ei imestaks, kui asi sinnapoole siiski liikuma hakkaks :), varsti uhkustame kõik mitte oma uute ostudega, vaid kui kaua meil mingi ese vastu on pidanud! :) Näiteks minul on hetkel seljas seesama helekollane õhuke lukuga spordijakk, mis mul sünnipäevapiltide peal oli (roosa kleidi peal), ja selle ma ostsin, kui VT oli 1-aastane. Nii et 14 aastat olen kandnud ja kas näis LIIGA luitunud?! :D Täitsa norm, ikka veel, mu meelest! :) Iga selline 'vanake' mu riidekapis - ja mul on seal ka veel riideid, mis said ostetud enne VT'd, aga enam vist selliseid pole, mis enne Meest said ostetud... - teeb mind üsna uhkeks ja õnnelikuks, ja ma ei hoia kapis asju, mida ma ei kanna. Mõni selline on ka, aga need on pappkastidega koridoris, raamaturiiulite otsas. (Aa, vaat seal kastides on küll vähemalt paar asja, mis enne Meest said ostetud või niisama saadud kelleltki. Oh, ma ei mäleta, kes see oli, kes rääkis, et temal on selline sõbralikkuse poolest tuntud hipimaja, ja enamiku oma riietest on ta saanud nii, et seljakotiränduritest külalised on need maha jätnud-unustanud! :D Yay!)
Igatahes täitsa ilma riieteta jäämist ma ka esialgu kartma ei pea :D

Tralalallallallalaaa, ei oska juttu lõpetada maaa. Täitsa ... otsa said kõik mõtted. Nagu naksti! Nüüd ma tahan kohvi.

Tsaaauuu, love-doves!
😽