pühapäev, 21. mai 2017

Nature Boy

Viimased päevad olen magusalt uinunud helehäälse noore Norra piiga Aurora albumit All My Demons Greeting Me As A Friend kuulates.

Aga selle laulu ...



... ajal ärkan nagu naksti üles!


Tuttav meloodia, aga nii eleegiline tõlgendus - teistel on ikka selline positiivne ja unistav olnud -, ja hääle tõttu samas veidi torkav...
Olgu nii magus uni kui tahes - kui see laul tuleb, olen ma ärkvel ja järgmisel hetkel istuli, häälenuppu valjemaks toksimas.
Õnneks lõunauinak ei tohikski üle poole tunni kesta :)



Ma usun, et te kõik olete "Nature Boy" viisi kuulnud, aga võibolla sõnad on võõrad...
Need on ka nii armsad...

"Nature Boy"

There was a boy
A very strange enchanted boy
They say he wandered very far, very far
Over land and sea
A little shy and sad of eye
But very wise was he

And then one day
A lucky day he passed my way
Then we spoke of many things:
Fools and kings
Then he said to me
"The greatest thing you'll ever learn

Is to love and be loved in return"

...


💜

Tsitaat

"Öelda või kirjutada ebameeldivaid asju ei ole mingi vägivald, eriti kui kõneleja või kirjutaja usub selle /öeldu/ õigsusesse. Vägivalla olemus on, et mõtte, sõna või teo taga on varjul vägivallakavatsus, st kavatsus teha oma niinimetatud vastasele kahju. Vale arusaamine sündsusest ja kartus haavata teiste õrnemaid tundeid ei lase inimestel sageli ütelda seda, mida ta mõtleb, ja sunnib teda silmakirjatsema. Aga kui tahetakse inimestes, ühiskondades ja rahvustes arendada mõtte vägivallatust, siis tuleb rääkida tõtt, olgu see nii karm ja momendil ebapopulaarne kui tahes."
- Mahatma Gandhi

Hmmjaa, ma arvan, et inimene peaks olema hooliv/tundlik selle suhtes, kas tema sõnum võib kedagi haavata, kuid oma arvamus välja öelda siiski tuleb ja siis kurvastada koos nendega, keda see sõnum haavas, no mis teha... Oma tõde ikkagi tuleb välja öelda.

Kenderi asjas ma isegi ei oskagi midagi arvata, aga ma muutun hirmus kurvaks, kui saan teada, et riik või politsei oma rahva eest mingeid juhtumeid või arve varjab, või siis ajab poliitik ametis püsimise nimel ilusat juttu, milles rahvas küll tõde või oma kogemust ära ei tunne...
Kurb on ka, kui mõni poliitikaväline inimene oma arvamusartikli pärast töölt lahti lastakse - nagu nad enne poleks näinud, mis inimesega tegu on? Kui enne sobis temaga koos töötada, siis milles järsku probleem? Et teised teada said, mis inimene sinu kõrval töötab ja see tõmbab sinu maine alla?

Minu meelest tuleb tõde välja öelda, selle välja ütlemise õiguse eest võidelda, ja samas olla valmis töölt lahkuma, kui teised ei julge enam firma kodulehel sama lehekülje peal olla :D

"Alati tuleb kaitsta tõde, sest lõpuks on tõde ainus, mis meid kaitseb."
Seda on öelnud nii paljud inimesed, et mina enam ei teagi, kes esimesena ütles.

laupäev, 20. mai 2017

Hello Earthlings! :)

Pole jälle ammuu aega näinud!
Ja põhjus on sama, mis eelmise pausi ajal: Z maandus kodutallu ja Issake, nagu lendu ehmatatud kodupart, platseerub meie juures Tartus, kodu poole nagu lennata ei tihka, et ei tea, mis tuuled ja tormid seal mühamas võivad olla.

Ma ise tegin sellise tavatu käigu, et kuna Issake mind eelmisel pühapäeval Emmakese juurde külla kutsus ja mulle tundus, et tagamõtteta, siis viisin Emmakesele üle miljoni aasta emadepäevaroosid. Tema tänu selliste konventsionaalsuste eest/puhul ausalt öeldes ikka kohutab mind, aga kuna oleme viimasel ajal (tänu Issakese valvsale juuresviibimisele, minu meelest) hästi läbi saanud, siis tegin nii ja eks nüüd tuleb siis võimalike tagajärgedega silmitsi seista. (Haa, lugesin täna just Mahatma Gandhi raamatust, et rasestumisvastased vahendid on ebaküpsetele inimestele, kes ei kavatse oma tegude tagajärgedega silmitsi seista, hii-hahaa! Me tänapäeval arvame ikka vastupidi :) ).

Muidu on kõik väga kena ja rahulik. Väiku väsis vahepeal väga ära ja oli tõbine, aga nüüd on nii lusti täis, et ehk veab need viimased nädalad kenasti välja. Mees on alati kustumatu rõõmsameelsuse 'küüsis' ja kui mina just parasjagu suhtlemispohmelli ei põe, siis mina ka, ikka samamoodi, ikka samamoodi...


See oli siis lihtsalt pisuke elumärgi-postitus!
Et... hoi! - ma olen elus, ja loodetavasti teie kõik ka!
Mmmwahh! ;)

kolmapäev, 10. mai 2017

ISFJ & INFJ

Kas te olete ka teinud hiljuti lühiversiooni 16 isiksusetüübi testist või mäletate oma tähekombinatsiooni juba varasemast? See ilmselt levis hiljuti FB's, aga võibolla laste lehtedel ainult... Olen näinud Instagramis, et inimesed panevad seal enese tutvustamise reale oma tähekombo :), mõned peaaegu täiskasvanud raamatuhullud aga panevad enda tutvustamiseks, millisesse Hogwartsi/Sigatüüka majja nad kuuluksid :), see on armas ja lustakas mu meelest :)

Igatahes ülallingitud testiversiooni tehes tuli VT tüübiks ISFJ - "The Defender" (kaitsja).
VT oli väga ärritunud sellest tulemusest, kuna mõned asjad läksid nii tugevalt täppi - samas enda meelest on ta rangelt omaette nahistaja ja ei käi ringi vajadusega teisi aidata, mis sellele tüübile nii omane on.
Samas kõrvalt vaadates ei saaks VT'le sobivamat silti andagi kui "kaitsja", sest ma pole näinud kedagi, kes nii ilmset ebamugavust tunneb, kui kedagi tema kuuldes kritiseeritakse või noomitakse. Ka klassis öeldakse kedagi kritiseerides, et VT võiks nüüd kõrvad kinni katta, või et talle nüüd muidugi järgnev jutt ei meeldi, aga..., või et ärgu VT nüüd kuulaku, jms. Kui kellelgi on probleemid, siis VT alati arutab neid minuga mõnikord nädalate kaupa ja küsib nõu, kuidas ta saaks neid klassikaaslasi aidata. Ja samal ajal on ta enda meelest padu-individualist. Ma arvan, et see on niimoodi selle pärast, et kõik pingutused, mis ta teiste aitamise jaoks teeb, teeb ta vabatahtlikult ja meelsasti - kui aga keegi üritaks tema õla najale vajuma jäädagi, siis VT oleks äärmiselt nördinud ja eemalduks resoluutselt.
Mul on olnud väga huvitav näha, kuidas VT eitab enda juures midagi positiivset, mis teistele täiesti ilmsena välja paistab ...


100% introvert ;)
Ma ise tulin INFJ - kõige haruldasem tüüp kõigist 16'st. Kui VT tüüpi on 13% testi teinud inimstest, siis minu tüüpi on alla 1%.
Hmm! Polegi siis ime, et ma nii 'ufo' olen :D!
Minu tüübi nimi on "The Advocate" ehk, kujutage ette - samuti "kaitsja" nagu VT'gi, aga tema kuulub ühiskonna valvekoerte suurde alagruppi (The Sentinels), mina aga diplomaatide alagruppi. (Grupid on SIIN.)
Mina olen kõigega nõus, mida minu tüübi kohta kirjutatakse, aga kujutage ette mu (võidu?)rõõmu, kui suhete alapealkirja all räägiti, et minu erihuviks ja -nõudeks suhetes on AUTENTSUS ja täielik avatus!
Hehee, vahva! :) Juhtumisi on autentsus just see, millest olengi just päris viimastel kuudel eriti palju mõelnud ja rääkinud :)





Suhete peatükk:

ADVOCATE RELATIONSHIPS
When it comes to romantic relationships, Advocates take the process of finding a partner seriously. Not ones for casual encounters, people with the Advocate personality type instead look for depth and meaning in their relationships. Advocates will take the time necessary to find someone they truly connect with – once they’ve found that someone, their relationships will reach a level of depth and sincerity that most people can only dream of.

Advocate romantic relationships
Getting to that point can sometimes be a challenge for potential partners, especially if they are the impatient type, as Advocates are often perfectionistic and picky. People with this personality type aren’t easily talked into something they don’t want, and if someone doesn’t pick up on that, it’s a trespass that is unlikely to be forgiven, particularly in the early stages of dating. Even worse is if a suitor tries to resort to manipulation or lying, as Advocates will see right through it, and if there’s anything they have a poor tolerance for in a relationship, it is inauthenticity.

Is This for Real?
One of the things Advocates find most important is establishing genuine, deep connections with the people they care about.
Advocates will go out of their way to seek out people who share their desire for authenticity, and out of their way to avoid those who don’t, especially when looking for a partner. All that being said, Advocates often have the advantage of desirability – they are warm, friendly, caring and insightful, seeing past facades and the obvious to understand others’ thoughts and emotions.

Advocates are enthusiastic in their relationships, and there is a sense of wisdom behind their spontaneity, allowing them to pleasantly surprise their partners again and again. Advocates aren’t afraid to show their love, and they feel it unconditionally, creating a depth to the relationship that can hardly be described in conventional terms. Relationships with Advocates are not for the uncommitted or the shallow.

When it comes to intimacy, Advocates look for a connection that goes beyond the physical, embracing the emotional and even spiritual connection they have with their partner. People with the Advocate personality type are passionate partners, and see intimacy as a way to express their love and to make their partners happy. Advocates cherish not just the act of being in a relationship, but what it means to become one with another person, in mind, body and soul.



Tegime selle testi umbes kaks nädalat tagasi, oot, rohkem ikka - Issake oli veel siin, ... aga kuna VT selle tulemuse üle ikka veel turtsub ja mina ikka veel muigan, et ta pole nõus oma instinktiivset kaastundlikkust tunnistama ja üritab sellest lähtunud käitumist igatmoodi ratsionaliseerida, siis on see teema iga päev üleval, nii et mõtlesin, et kirjutan... äkki saab keegi veel suure elamuse sellest testist :D

Ja kujutage ette, 'romantiliste suhete' peatükki siia kopeerides sain ma aru, et olen iga peatükki lugenud-vaadanud vähemalt kaks korda, aga sõpruse peatükki ma üldse ei avanudki :D :D :D
Lihtsalt kohe üldse ei huvita... :D

Aga miks mind peakski sõprus huvitama, kui ma hoopis armastan teid kõiki! :D

Lefa-lefa! 😘

teisipäev, 9. mai 2017

Inimene pole kala

Kala ta ei ole, aga ehk on puu ...
Mul on viimasel ajal kummitama jäänud kaks kuuldud analoogi inimeste ja puude kohta.

Üks on selline, et kui me läheme metsa, siis puud on erinevad. Mitte ainult liigilt, vaid mõni on suur, tugev, elujõuline, teine on kiduram, mõnel on laiguke või terve külg kuivanud, mõne puu suur oks on murdunud, mõni on juurtega maast välja tulnud, mõne tüve peal kasvavad seened ja nii edasi, aga kui me metsas jalutame, siis me ei mõtle, et see puu on ilus ja too puu on kole.
Et - võiksime õppida metsana nägema inimkonda ja inimesi puudena. Nad on erinevad, aga mitte koledad/halvad. Päris vahva mõte! :)


Teine mõte on see, et kui me kõik tuleme ühest allikast, siis me oleme kõik ühe ja sama allikenergia erinevad väljendusvormid. Meie kogemused ja olud on meid niimoodi kujundanud, et oleme välja tulnud erinevas kohas. Nii võib vaadata allikenergiana puutüve, kust me kõik välja kasvame, ja indiviidid oleksid siis oksatipud. Jah, osad meist on lõuna pool ja osad kirdes, mõni saab rohkem päikest, mõni on rohkem taeva, teine maa poole, kuid me kasvame kõik välja ühest samast 'tüvest'. Kui hakata inimestelt maha koorima kogemuste ja elude jooksul õpitu kihte, mis on siis mõtlemis- ja käitumismustrid, mis me oleme elu jooksul õppinud, et eluga toime tulla, siis kogemuste-eelne hing on kõigil täpselt samasugune. Meid teevad erinevaks erinevad kogemused - mitte meie olemus.



Ja ma kleebin siia ka ingliskeelse loo, mida ilmselt paljud teist teavad:

In a mother’s womb were two babies. One asked the other: 
“Do you believe in life after delivery?” The other replied, “Why, of course. There has to be something after delivery. Maybe we are here to prepare ourselves for what we will be later.”
“Nonsense” said the first. “There is no life after delivery. What kind of life would that be?”
The second said, “I don’t know, but there will be more light than here. Maybe we will walk with our legs and eat from our mouths. Maybe we will have other senses that we can’t understand now.”
The first replied, “That is absurd. Walking is impossible. And eating with our mouths? Ridiculous! The umbilical cord supplies nutrition and everything we need. But the umbilical cord is so short. Life after delivery is to be logically excluded.”
The second insisted, “Well I think there is something and maybe it’s different than it is here. Maybe we won’t need this physical cord anymore.”
The first replied, “Nonsense. And moreover if there is life, then why has no one has ever come back from there? Delivery is the end of life, and in the after-delivery there is nothing but darkness and silence and oblivion. It takes us nowhere.”
“Well, I don’t know,” said the second, “but certainly we will meet Mother and she will take care of us.”
The first replied “Mother? You actually believe in Mother? That’s laughable. If Mother exists then where is She now?”
The second said, “She is all around us. We are surrounded by her. We are of Her. It is in Her that we live. Without Her this world would not and could not exist.”
Said the first: “Well I don’t see Her, so it is only logical that She doesn’t exist.”
To which the second replied, “Sometimes, when you’re in silence and you focus and you really listen, you can perceive Her presence, and you can hear Her loving voice, calling down from above.”
- Útmutató a Léleknek


Keele mittevaldajatele lühidalt:
Ema kõhus on kaks beebit. Üks ütleb, et elu väljaspool emaüska pole olemas, teine ütleb, et elu jätkub, kuid on teistmoodi (hinge surematus). Esimene peab seda naeruväärseks, tema meelest peab sünnitusega elu lõppema. Teine usub, et seal on Ema (Jumal), kes nende eest hoolitseb. Esimene ütleb, et kus see ema sul on, tobedik. Teine ütleb, et me ei näe teda, aga tunneme teda kõikjal enda ümber.

Armas jutuke :)

pühapäev, 7. mai 2017

Funktsionaalsus või endakssaamine

Ma mõtlen, et ma peaksin oma blogijanimeks võtma 'asotsiaal' (aga ma ei võta, lihtsalt teavitan :D). See on 'silt', millega ma viimasel ajal end tugevalt ja positiivselt samastan. Ma mõtlen, et me oleme liiga tsiviliseeritud. Inimesel on liiga vähe ruumi olla tema ise. Ma ei mäleta, kes see Hollywoodi diiva oli, kes ütles: "Minu meelest on elu küllalt pikk, aga mitte kuigi lai." :D

Ma jään imestusega kõrvale nii paljudest asjadest, mis inimesi erutavad. Näiteks hiljutine arutelu sel teemal, miks ei võiks üksikema pälvida Aasta Ema tiitlit. No kas meil ei tohi siis olla enam sellist ideaali, et parimal juhul on mees ja naine koos oma ühised (ja võibolla ka mõned 'tühised', hehee) lapsed üles, tublideks inimesteks kasvatanud ja kõik saavad hästi läbi? Mulle tundub, et selle peale solvuda oleks sama, kui keegi ütleks, et VT'l on tugevad, pikad, läikivad, painutamisel vetruvad juuksed, nii et tema saab Terveimate Juuste tiitli ja mina kukuks näuguma, et mina näen oma juuste hea väljanägemise nimel vähemalt sama palju kui mitte rohkem vaeva ja Terveimate Juuste tiitli võiksin tänu oma pingutustele saada ka mina oma lühikeste udupeente karvadega. Kas me ei võiks hoopis rõõmustada, et mõnel perel õnnestub nii sõbralikult, tasakaalukalt ja ühtselt seda pere-elukest veeretada, et see annab meile kõigile lootust? Kas ideaalid on miski, mis solvab inimesi, kes elavad 'pärismaailmas'? Jube kurb oli lugeda arukate inimeste nördimusest sel teemal. See lihtsalt ei jõua mulle kohale ja ma jäin seda seika imestusega silmitsema ja mõtlema, et maailm on ikka väga suur ja kirjumirju paik. Ooooo ... 0_0

Ka saan pikkamööda aru, kui tavalised on suhetes väikesed nähvamised-naginad, mis minu meelest peaksid täielikult, 100% olemata olema - kasvõi tablettide toel, kui muidu ei saa. On väga hea, kui inimene on oma maailmapildiga rahul ja sellega kooskõlas, kuid hämmastav, kui me muutume irooniliseks või lausa halvustavaks nende suhtes, kellele sobib teistmoodi elu. Minu meelest võiks ühiskonnas täitsa olemas olla 'väikeste rottide' grupp, kes millessegi ei puutu, ja 'vaatlejate' grupp, kes ei osale, aga teeb tähelepanekuid. Kui me peame oma palkadest maha võetud rahadega ülal politsei- ja vanglasüsteemi, siis võime rahulikult toetada ka asotsiaale, arvan ma :)  Kui jätkub raha nende jaoks, kes on otseselt meid kahjustanud, siis jätkugu ka 'rotitoidule' - niikuinii on pättide tõttu kulutatav raha (politsei- ja vangla)hoonetele, autodele, politseivormidele, palkadele ja töövahenditele sadu kordi suurem kui sotsiaalabirahad, ja see on inimeste tõttu ja jaoks, kes kahjustasid meid!

Ma leian, et see kohustuslik rida - lasteaed, algkool, põhikool, keskkool, töö/ülikool, töö - on mõttetult piirav ja kahjustavalt suletud. Minu lapsepõlvekodus olid hinded tähtsad ja erinevatele võimalustele avatus väike. VT puhul ma olen nimelt läinud seda rada, et vaatame, mida meie emotsioonid meile õpetavad - mis inimene ma olen/ta on? Arvatavasti saab seda teha vaid püüdlike lastega ..., see võtab ohkama... Ainus võimalus olla päriselt õnnelik, on elada just meile sobivat elu. Ainus võimalus teada saamiseks, mis meile sobib, on minna seda rada, kuhu tunnetus meid juhib. Ma vean kihla, et kui me võtaksime suuna 'põhja' poole, tuleksid paljud 'tundlikumad tüübid' parema elu peale välja, kui suundudes oma oletatava lae suunas. Mis printsiip see oli, et meie karjääritõus lõpeb seal, kus oleme jõudnud kompetentsusest ebakompetentsuseni...? Peteri printsiip? Et enamik töötajatest ongi ebakompetentsed - kui poleks, kui nad saaksid oma tööga suurepäraselt hakkama, siis nad püriksid veel edasi :)
Aga tõsi ta on, et paljud tunnevad, et ainult niimoodi - ennast väliste tingimuste abil - ebapädevasse olukorda asetades nad kasvavad... Mina jälle tunnen, et rahu kosutab meid ja armastus kasvatab meid...

Teal Swan ütleb, et kui inimene tunneb, et ta vihkab oma tööd, siis psühholoog õpetab tal pigem nendest tunnetest hoolimata tööl hakkama saama, sest tööl peab ju käima, eks - kui just selgelt täitsa vale töökoht pole selle inimese jaoks, aga sellest aru saamiseks pole psühholoogi vaja. Teal läheb täpselt vastupidist teed: tema sooviks on, et inimene oleks endaga igal hetkel nii tugevalt kooskõlas ja teadlik, et juba üksainuke samm vales suunas (ka füüsiliselt, oma töökoha hoonesse) hakkaks nii tugevalt vastu, et sa astud kohe tagasi ja lähed teises suunas. Psühholoog ütleb enam-vähem, et elu käibki nii ja halvad kogemused kuuluvad elu juurde. See ajab üsna suurelt segadusse. Kas sa ikka pead ninapidi olema juures asjal, mis sinus pidevalt hirmu, viha või vastikust tekitab? Mil määral on see siis normaalne ja mil määral liig? Ja lõpuks - mis see sulle loeb, et teised õpivad nende tunnetega elama? Negatiivsuse välja kannatamine kuulub justkui vaimse küpsuse juurde..., aga midagi oleks siin nagu mäda. Kas vaimne küpsus ei peaks tähendama ka seda, et sa iial ei halvusta kedagi ka ülemuse või kolleegina, sest selleks pole mitte kunagi tegelikult vajadust. Mitte kunagi! Pole asja, millest ei saaks vastandumata ja hoolivalt rääkida. Kuid sageli me ei näe seda ... näeme intriige ja ebaõiglust, väikesi vajalikke valgeid valesid jms.

Ma tean, et ma muutun üha 'lillelapsikumaks'. Ja õnnelikumaks. Mitte keegi ei saa mulle enam öelda, mida ma tegema peaksin, sest ma olen nii kaua järjest kogenud, kuidas mu kõhutunne mind õnne sisse juhib. Ja samas näilisesse asotsiaalsusesse. Mis on mõneti segadusse ajav, sest inimene olevat teatavasti ju 'sotsiaalne loom'.

Kuid imelik on see, et pingutades ja teiste, korralike, tublide inimeste moodi olla püüdes tundsin ma end inimestest ja inimlikkusest palju kaugemal olevana kui nüüd, mil ma mitmesugustest sotsiaalsetest 'väljakutsetest' eemale hoian. Just nüüd tunnen ma ennast ühiskonna väärtusliku osana :D, see võib tunduda või lausa olla naeruväärne, kuid nii ma tunnen!... :)

Tean, et inimeste aktiivsus ja suhtlemisvajadus on väga erinev, nii et ühiskonnast irdumist ei soovita ma kellelegi, küll aga endaga olemist nii palju, et sa saad olla kindel, et seda, mida teed, teed enda pärast, et see teeb sulle rõõmu, mitte lihtsalt ei tundu antud olukorras sobilik või õiglane, optimaalne.
Kas me peame olema ideaalsed ja funktsionaalsed?
Kas me ei tohi olla lihtsalt meie ise, solvumata, et mõni teine 'tema ise' olles saavutab rohkem kui meie, võtmata seda isiklikult?

Vaat sellised imelikud mõtted täna õhtu eel ... :)
Nighty-night! 😘

neljapäev, 4. mai 2017

Tänane lemmiklaulja ja -laul :)



Ma lihtsalt ei või...! :)
Sõnu netis pole ja ma ise ka ei viitsi kuulmise järgi kirjutada - see on selline kiirustav töö, mis teeb mind närviliseks, you know... :),
aga... ei saa sellest laulust küllalt täna! :)

Loodan, et teilgi on kevad südames ja sammus!...
... kui te muidugi juhtumisi lõunapoolkeral ei ela - mu Õde just täna kirjutas, kuidas magusat kõdulõhna õhus heljub... :D

Päikest! :)