Teisipäev, 15. juuni 2010

Soe ja rõõmus päev

Ei olnudki ainult lootuse-kiireke - ikka päris päike oli väljas täna üle pika aja.
Rõõm! :)

Väike Tüdruk läks Vanaemale külla ja Mees asju ajama... Jäin kolmeks tunniks üksi koju. Üle pika aja oli 'rada vaba' :D




Pesin põrandad ära ja suures päikese-rõõmus hakkasin pärmitainast tegema, et paar plaaditäit tillukesi kaneelisaiu teha. Kuna eelmisel laupäeval tuli tainas veidi liiga vedel, nagu pärast kerkimist lauale rullides selgus, soputasin seekord rohkem jahu. Ja seekord sai jahu liiga palju - kerkis vähem ja suti kõvad olid need kringlud... Aga Väike Tüdruk ja Mees sõid ja kiitsid. Nujah, ega mul paremaid poleks olnud anda ka, kui nad kaevelnud oleksid :D
Pildil on saiad enne ja pärast ahjutamist.

Olen viimastel päevadel tihedat kirjavahetust pidanud ühe sõbrannaga, kel on suur mure. Eks ma olen kaasa oianud ja natuke nõu püüdnud anda ja oma arvamusi-oletusi edastanud. Täna ta tänas mind, et talle toeks olin ja ära ei tüdinenud tema pidevalt postkasti kõlksavatest kirjadest. Nii tore!, sest jahvatada ma ju võin, aga ega minust muud suurt tolku pole... Ma ei sõida pannkookide ja moosiga kohale, kui kellelgi tuju paha, ja kolimise või remondi juures poleks minust ka erilist tolku - ma pole üldsegi 'füüsiline' inimene, irw...


Siin olen mina uurimas, kas on uusi mure- või tänukirju tulnud :D

No ja tuligi üks eriti ootamatu kiri.
Nimelt saatis mulle väikse kirja auväärt kirjanikuhärra Toomas Raudam, kelle raamatu "Nips" lugemisest ma siin kirjutasin. Tema tänas mind, kujutage ette, tähelepaneliku lugemise eest. Ütles, et on tore saada teada, mida inimesed mõtlevad tema raamatuid lugedes... Ma olin täiesti vapustatud! Juhtub liiga harva, et mõni koduperenaine teab/märkab Kenderi ja Rakke kõrval teisi kodumaiseid kirjanikke, aga seda, et mõni kirjanik märkab mingit keskharidusega koduperenaisest lugejat, kui see teda just vaimustusest kiljudes näppima ei jookse - no seda ei juhtu ju eluski :) Aga näe, siiski-siiski!
Ja asi on veel põnevam või veidram. Nimelt, millalgi umbes aasta või nii tagasi lugesin ma järjest nii Raudami "Miks Kafka nuttis?" kui ka "Saint-Prousti vastu" ja mõtlesin, kui tore oleks talle kuidagi teada anda, kui väga mulle tema raamatud meeldivad, kui sooja ja hella tunde sisse jätavad, ja et ma naeratan tema raamatuid lugedes.
Kusjuures ma ausõna pole üldse selline, kes oma arvamusega kellelegi ninna ronib ja ma olen nii oma vanas kui ka selles blogis avaldanud oma kustumatut muret vaeste kuulsuste pärast, keda tänaval käperdatakse ja kelle peale karjutakse/kiljutakse, kui ta tahab lihtsalt vaikselt omale vetsupaberit ja õlut või tampoone ostma minna. Või, nagu ma ka oma silmaga näinud olen, kellele tullakse komplimenti ütlema, et siis õlleraha küsida :D
Nii et... kõigest hoolimata ma tükk aega mõtlesin, kas ma söandan vastu kirjutada ja mainida, et olen rohkemgi lugenud, ja armastan Teda juba ammu! :D
Lõpuks võtsin julguse kokku ja midagi ikka kirjutasin, kuigi ta mainis, et vastust ei oota.
Lihtsalt... kui midagi head on öelda, siis võiks ju öelda, ma mõtlen... samas ma mõtlen ka, et keda huvitab, mida mina mõtlen? Nujah.

Ja Väike Tüdruk on Vanaemaga hästi läbi saama hakanud, küllap on nad lõpuks teineteist tundma ja nägema õppinud. See võttis kolm aastat ja ma enam lootnudki, et nad solvumisteta hakkama saavad ükspäev. Aga viimasel ajal on neil olnud täiesti tore. Jälle rõõm!
:)

1 kommentaar:

Ingrid ütles ...

Küll on hea, et ikka kirjutasid kirjanikule. Minu meelest võiks küll öelda, kui midagi head öelda on. Olen mitu korda kahetsenud, et hea sõna ütlemata jätsin. Nii et rööm oli lugeda, et kõhklustele vaatamata kiri teele läks!