laupäev, 26. juuni 2010

Alide Dahlberg "Väike Mai"

See oli minu lemmik-lapsepõlveraamat. Sain selle 4 aastaselt ja lugesin kümneid kordi, kuni kõik oli peas, aga lugesin ikka edasi ja edasi. Peast jutustasin seda vaiksel häälel ka öö-lasteaias, kui peale minu veel mõni laps ööseks jäi. Samamoodi oli mul peas Felix Kotta "Vaat mis juhtus" - järjekordne moraalilugu sellest, et ema sõna peab kuulama, sest ema teab paremini. Aga "Väike Mai" meeldis mulle veelgi rohkem.

See on lugu tüdrukust, kes tahtis ainult saia ja suhkrut, ei söönud leiba ega joonud piima. Kui teised lapsed kasvasid suuremaks, jäi Maieke aina väiksemaks, kuni kadus ära kapi alla, kust ema ta koos sodiga õue pühkis. Õues nägi teda rott, kes tema järele juba keelt limpsas. Siis aga lendas ligi vares, kelle eest rott putket tegi, ja vares viis Maie oma lastele eineks. "Vareslapsed Vaak ja Jaak imetlesid - vaat kus saak!" Seene all elav päkapikk päästis Maie ja aitas tal koju tagasi jõuda. Kodus nõudis Mai silmapilk leiba ja piima. :)

Selline kena luule-lugu.

Soovitan lugeda igale väikesele tüdrukule - pildid on huvitavad ja luuletus kaasahaarav.

12 kommentaari:

joanamari ütles ...

see oli minugi üks lemmikutest
kui süüa ei tahtnud siis vanaema ikka tuletas meelde mis juhtuda võib kui laps ei söö

sjgelle ütles ...

Mul on ka see raamat olemas, koguni 2 vist. Ainult et minul ja minu lapsel pole kunagi söömisega probleeme olnud. Ja lapselaps ka hää isuga, võtab juurde mis mühiseb:)

karikate emand ütles ...

Tore-tore! :)
Nii see, et raamat on teistelegi elamuse jätnud, kui ka see, et titake kosub mühinal :)

neiud ärevil ütles ...

Minul on ka mõlemad raamatud olemas.Eriline lemmik oli "Vaat ,mis juhtus".Kassipojast oli nii kahju ,et ajas lausa nutma.Lasteaia lastele sai ka see raamat hiljuti ette loetud.Kuulasid päris huviga ,kuigi alles kolmesed.Seal on ju nii ilusad pildid ka.

karikate emand ütles ...

Väga ilusad pildid on tõesti!
Meil on seda kassi-raamatut jällegi kaks tükki ja laps avastas, et "väike tüdruk Liisi, kes päästis hädast kiisi", on neis erinevalt joonistatud. Mina polnudki märganud, erinevus on suht väike (soeng vist ainult, äkki ka käte asend?).

Tatsutahime ütles ...

Jaa, väike Mai oli minu jaoks ka väga oluline raamat, sest see oli arvatavasti üks esimesi, mis aktiveeris minus protestivaimu selle vastu, mida kultuuriliseks hegemooniaks nimetatakse ja kriitilise suhtumise autorisse.

Arvatavasti esimene raamat, mida lugedes tormasin ema juurde, suu protesti täis, et aga kui ainult saia ja suhkrut sööd, siis lähed ju paksuks hoopis, mitte väikeseks ning leiva ja piima ratsiooni osas oli ka midagi protesteerida, rääkimata sellest, et nii avalikult ikka ei ole ilus propagandat teha (mis sõnadega ma seda väljendasin, ei mäleta). Ema igastahes muheles, seda ma mäletan ja leidis, et mul õigus ikka on ning sellele järgnes mingi arutelu lastekirjanduse teemal, mida ma enam ei mäleta.

Aga seda püha viha, mis minus tekkis pärast lugemist ja ema juurde sööstmist, seda ma ei unusta kunagi :) Ja natukene oli vist rahuolu ka, et ma ise suutsin jõuda otsusele "halb raamat"...

Vaat mis juhtus, see oli ka, aga see oli kuidagi nii kurb, et ma ei tahtnud seda üldse lugeda. Kusjuures, mul on tunne, nagu oleks olnud kaks versiooni, üks õnneliku lõpuga ja teine õnnetuga. Aga pildid olid ilusad jah.

karikate emand ütles ...

Hohhohhooo, see on nii naljakas - Sina oled ikka omamoodi tegelane küll :D

Minu laps ka protesteeris mõnede muinaslugude vastu, et emmekene, sa saad ju aru, et niimoodi lihtsalt ei saa olla. Üks asi oli jõuluvana-värgindus. Et see ei saa siiski toimida. Ja kui imeväel saakski, siis lendavad põdrad olid selleks punktiks, kust tema kahtlus jälle tärkas. Nagu ikka, tuleks valetada/luuletada mõistlikkuse piires... Mina ei esitanud lapsena mingeid küsimusi loetu kohta, ega seadnud midagi kahtluse alla, ega lasknud end iial mingist loogikavaesusest kõigutada... elasin tänulikult autori loodud maailmas.

Ja no nii kriitilise meelega ja protestivaimu täis mu laps küll pole... Mis tunne võis olla väikese Tatsutahime ema olla?... :) (küsimus rubriigist "mis tunne on olla nahkhiir")...

Tatsutahime ütles ...

Mul on millegipärast kahtlane tunne, et eks mu ema seda protestivaimu soodustas ka :D Eks ta küsis minult ka loetu-kuuldu kohta, kui ma ise ei sattunud rääkima ja eks ma kuulsin isa ja ema loetud raamatuid arutamas, õest rääkimata, ja tahtsin ka.

Ja toidu osas oli meil küll see reegel, et laps sööb, mis laps tahab ja kui ei taha, siis ei pea sööma. Ainult, et söögi juurde käisid jutud sellest, miks miski on kasulik, mida mingist toidust saab... Ja siis olid veel isaloodud supimuinasjutud, mis viis küll selleni, et me hakkasime suppi nõudma, sest siis sai supimuinasjuttu. Eks selline taust siis niisuguse raamatu puhul hakkas eriti tööle.

Aga mis puutub autori loodud maailmas elamisse - nojah, ühest küljest, eks ma ka elasin autori loodud maailmas paljude raamatute puhul, aga ma olen kuidagi alati tahtnud, et lugudel oleks sisemine loogika. No et kui põhjapõdrad lendavad, siis oleks kuidagi seletatud ka, kuidas see ikka füüsikaliselt võimalik on (aga ulmekirjandust loeti mulle ka omajagu ette ja sci-fi on loogiline žanr). Samas, kui autor ootab, et ma tema loost teeksin oma maailma kohta järeldusi, siis see lugu peab minu maailmaga kuidagi ühtima... Oleks seal veel olnud, et laps üldse ei söö, siis ma oleks leppinud selle väikeseks muutumise võrdkujuga, aga saia ja suhkrut, see oli kõrs, mille tõttu kaamelil halvasti läks.

sesamy ütles ...

Kus ma elanud olen- pole kõnealust raamatut NÄINUDKI?
*sügav, väga sügav hämming*

karikate emand ütles ...

Hehheheee, nii vahva, et selline väike lasteraamatuke nii palju kirgi üles kütab: kes armastas, keda ärritab ja kes avastab, et on hoopistükkis ilma jäänud millestki :D

Skarabeus ütles ...

Minu ülioluline raamat oli mingi Kornei Tšukovski luuletustega lugulaulud.Jumaldasin neid,aga ühel hetkel pidasin ennast parajalt suureks,et need naabriplikale kinkida.Järgmisel päeval olid lehed mööda põldu laiali...Elu valusaim hetk,siiani.

karikate emand ütles ...

Ma just paar päeva tagasi kirjutasin endale välja, et võtan selle raamatu jälle :D

Mina lapsena seda raamatut kätte ei saanud. Teadsin neid lugusid vandersellide väikeste näidendite järgi - keegi ütles, kui olin juba täiskasvanu, et need on Kornei Tšukovski lood.

Kujutan ette Su kurvastust, nähes oma kingitud aaret niimoodi hüljatuna :(

Skarabeus, ma hakkan juba harjuma, et Sind iga päev kommentaaride kaudu oma blogis ja telefoni-kirjajastis näen! :D
Mul on hea meel, et oled siit meelelahutust ja äratundmisi (mõnikord paratamatult ka kurbi) leidnud.