Kolmapäev, 30. juuni 2010

DAG SOLSTAD "Armand V. Ühe väljakaevamata romaani joonealused märkused"

Loomingu Raamatukogu 2009/8-10

Jutt käib Norra diplomaadist Armandist, kes on diplomaadina oma elu rajanud näilisele ja varjusolevale, kuna diplomaat ei väljenda tegelikkust, vaid valib eesmärgiga vastavuses olevad sõnad. Armand ei ole sõbramehelik ja siiras asjamees, talle meeldib diplomaadielu elegants, võimutunne ja mängulisus. Enne pensioniiga ootab ta viimast tunnustust: suursaadikukohta Inglismaal või Prantsusmaal. Inglismaale ta tõepoolest määrataksegi. See on tema elu triumf, kuid nagu ikka elu puhul, milles pole olnud siirust ja mis on olnud täis mängu, hakkab ta tasapisi imestama: kas see oligi elu? kas see oligi tema? Peened vastuvõtud, mille järel ta õhtuti teki all kõhistas oma mängu mõttes vestlusesse pillatud varjatud sarkasmi ja iroonia üle... Ja nüüd ongi kõik?

Tegemist pole aga romaaniga, vaid kirjutamata jäänud romaani joonealuste märkustega, kus kirjanik Dag Solstad ise korda loob ja lisapaljastusi teeb. Lisaks räägib Solstad sellest, kuidas romaan ehk sünnib - ehk on ta juba olemas ja kirjanikul tarvitseb see ainult välja kaevata. Seda näib tõestavat näiteks asjaolu, et tema kirjutatud raamatud on alati mõnevõrra teistsugused, kui ta kavandas. Autor mõtisklused, mis põhiloo vahele tolksavad, on sama haaravad, kui lugu ise. Või mis - tegelikult ei pruugiks see olla huvitav ja haarav raamat, kuid on; peale selle, et mulle hirmsasti meeldivad eblakad, kohatud, koha ja ajaga sidumata inimesed nagu härra Armand, meeldib mulle ka Dag Solstadi jutuvestmisviis. See on nii sundimatu!

* Aga mida ma sellest peaksin arvama, et kõik mu romaanid on kukkunud välja teistsugused, kui ma alustades ette kujutasin. Romaan tekib teisisõnu pisihaaval, kuid kas selles peab tingimata nägema vastuolu, et see on algusest saadik olnud olemas? Peidus. Uneolekus. Mahamaetult. Lükaku ma seda kuitahes palju ümber, et romaan on algusest saadik olemas olnud - ikkagi ei saa ma sellest mööda, et see võib siiski tõsi olla. Jah, mida enam ma endale vastu räägin, seda kindlamaks muutun, et ma ei räägi endale vastu, vaid et romaani kirjutamine on selle väljamõtlemine ja ülesleidmine.

Samas on tekstis palju üllatusi. Näiteks teatab Solstad ühes joonealuses märkuses: Muide, Armand tundis meest, kes seda praegu kirjutab. Üllatav ja naljakas. Loomulikum oleks öelda, Muide, ma tean päriselt ka seda meest, kellest ma praegu kirjutan :)
Või siis: Armand uurib 16. köitelist väljaannet maailma ajaloost, ja hakkab mõtisklema, kuidas ta selle ise ümber kirjutaks - mitu köidet, mis aeg mitmendasse köitesse läheks, kui palju materjali mingi aeg vajaks... no keda see huvitab? :D ... kõigepealt patrad terve lehekülje kellegi teise kirjutatud maailma ajaloost, ja siis patrad paar lehekülge, kuidas sina seda ümber teeksid... ega see pole mingi akadeemiline seminar siin... Aga just see ongi lõbus, kuidas inimene hakkab järsku mingit oma asja heietama, unustades ära, kellega ja millest ta räägib.

Ka meeldis mulle, kuidas Armand Oslos ringi käib ja iga meenutusega kaasneb tänav(akirjeldus) - või vastupidi. Meenutused on teinekord huvitavamadki kui vahetud kirjeldused, sest vahepeal on mõndagi selgemaks saanud, mis annab üksikutele tegudele sügavama tausta. Ja vist on nii, et oled sa teismeline või vanake - lugeda aegadest, mil keegi on üliõpilane ja otsib oma kutsumust, elukaaslast, elustiili, ehk määratleb selle, mis teda ennast hiljem määratlema hakkab, alati põnev lugeda.

Siiski pole 65aastane Armand kõrk ja edev pingviin. Ta mõtleb inimeste peale rohkem kui mõnigi teine, keda mina tean. Ta mõtleb sellest, kui kummaline on inimeseks olemine - ja mulle tundub ka, et inimeseks olemisest on raske mõelda ilma seda eelkõige kummaliseks pidamata ja selle kummalisuse tõttu võibolla mõningast distantseeritust, lahutatust tundes.

Katkendeid:

* Tegelikult juubeldas ta hing ajaloo üle. Kõigi nende üle, kes elasid enne teda, eriti enne 1750. aastat.
Jah, mõelda vaid: inimesed on nii palju käkke kokku keeranud, aga ikka muudkui elame ja elame veel...

* Tugev peapööritus, mis tõi pähe mõtte, kuni see kestis, et peaks pöörduma arsti poole, mille ta sedamaid kõrvale heitis või vähemalt edasi lükkas, kui hoog järele andis. Ta teadis, mis see on. See oli puhtakujuline ängistus, ja ta teadis ka selle põhjust. See tulenes sellest, et ta polnud võimeline samastuma millegagi, mis oli kuidagi seotud tema ametiga, välja arvatud välised meetmed, mida tal tuli vastavalt vajadusele tarvitusele võtta. Kõik, mis ta tegi, oli puhas teesklus. Ta ei mõelnud tõsiselt ühtki oma sõna ega toetanud kogu hingest ühtki oma ettevõtmist. Ta tegi üksnes teisi järele. Olid teised nördinud, siis oli seda ka Armand. Olid teised uhked mõne välisministeeriumi kordamineku üle, mis puudutas riigi julgeolekut, rahuprotsessi maailmas, läbirääkimisi, mõjusfääre jne. jne., ja hõiskasid tõelise kambavaimuga heameelest, siis võis ka Armand, nagu üldteada, kaasa mängida, kui juba nii pidi olema.

Autor räägib nägemusest Universumist, milles puudub elu; Kristusest, Jumala mõttest ja ajaloost ning siis järsku ärkab:
Kus Armand nüüd on? Teda ei paista kuskil. Ka mitte siin, oma elu joonealustes märkustes.
Naljakas! :)
Solstad räägib Armandi lugu ja astub ootamatult lugejaga dialoogi: eks ole see ju veider?; ütleme, et see oli nii...; vaevalt saab kahtlust olla, et nii see just oli...
No see on nii naljakas... :)

Joonealune märkus 83 G) tervikuna:
* Elan vaid korra. Ja see olen mina, kes seda kirjutab.
:D

Joonealune märkus 85 B) tervikuna:
* P.S. Pole sugugi sama, kas olla vari või Vari, püsida varjus või elada varjuelu jms. Seesuguseid asju ei tohiks lugejatena ja inimestena segi ajada. Nii võib kaotada orienteerumisvõime.

Ütleksin, et väga lõbus oli lugeda seda raamatut, kuigi nalja siin ei heidetud ja sedalaadi fraasikesi ei "loobitud" - kuid elu oma absurdsuses on/võib olla naljakas.

Kommentaare ei ole: