Juba pealkiri on kaunis, kas pole? :)Ja nii kogu raamat, melanhoolne ja väga poeetiline - kauboilugu!
Juhtub siin raamatus palju, kuid mõjub eelkõige ikkagi stiil, mis teeb sellest tõeliselt lummava raamatu. Lisaks on autori teadmised kaoboielust ja hobustest hämmastavad - see kultuur on ju praeguseks pea kadunud ja raamat on esmakordselt avaldatud aastal 1992, nii et mitte sada aastat tagasi. Ka tõlkija Lauri Pilter on pidanud ennast 'hobunduse' sõnavaraga kurssi viima. Kuna suurem osa sündmustest toimub Mehhikos, on joone alla tõlgitud ka 'mehhiko keelt' (ihiii, no hispaania keelt siis tegelikult). Ja siia raamatusse hirmsasti sobib, et mõnes kohas on otsekõne hispaaniakeelne. Väga hea tasakaal on leitud - ei ole liiga palju joone aluste tõlgete otsimist, ega ole ka nii vähe fraasikesi, et mõtled, et autor teab kümmet väljendit ja peab ennast kohe vingeks mehhiko-asjatundjaks. Autor on omas elemendis ilusasti ja mugavasti sees.
* Varsti möödusid nad teeäärsest cholla*-tukast, millesse torm oli ajanud väikesi linde ja kus okkad olid nad läbi torganud. Trobikond halle nimetuid linde, tardunud lennuasendisse või, suled ripakil, tolknemas. Mõned neist olid veel elus ja väänlesid oma selgroo peal, tõstes hobuste möödudes pead ja karjatades, kuid ratsanikud ratsutasid edasi.
*cholla - teatud kaktuseliik (sõna ise tähendab 'nuhtlus', 'vaev') - tõlkija märkus.
Kas midagi sellist saaks lihtsalt välja mõelda?
Hirmsasti meeldib mulle selle raamatu aeglane rütm.
Rohkem aeglust kulub kiire elu juures hädasti ära...
Mina arvasin algul, et peategelased on kusagil 50-aastased mehed :), lihtsalt need poisid kulutavad nii vähe sõnu ja võtavad vastamiseks küllaltki palju mõtlemisaega.
Aga sisust.
Kaks 16-aastast Texase noormeest - John Grady ja Rawlins - lähevad Mehhikosse kogemusi otsima. Veel Ameerikas liitub nendega veel noorem poiss, kellel on nii uhke hobune, et poisid ei taha teda endaga võttagi, kuna usuvad, et noor Blevins on hobuse varastanud ja teda aetakse taga. Kuna aga kõnnumaal on inetuvõitu teist maha jätta, siis lasevad nad tal ikka endaga sõita.
Blevins kardab äikest ja ühe tormise öö järel kaotab ta kabuhirmus nii oma hobuse, püstoli kui ka rõivad. Ei jää vanematel noorsandidel üle muud, kui Blevins enda hobusel lähimasse Mehhiko külakesse sõidutada ja seal talle riided osta. Külakeses näevad nad ühel mehel Blevinsi püstolit ja usuvad, et ka hobune on sinna jõudnud. Blevins tahab oma hobust tagasi varastada. Vanemad noormehed ägavad, kuid ei taha poissi üksi hätta (ja väga tõenäolisesse surma) jätta. Hobust tagasi küsida proovida ei tule neil mõttessegi, sest kellel jõud, sellel õigus ja nende jõud oli väike. Niisiis varastavad nad Blevinsi hobuse öösel ära ja põgenevad veel kaugemale Mehhikosse, kusjuures Blevins uhab üksi minema.
John ja Rawlins hakkavad ühes maamõisas tööle hobuste taltsutajatena.
Taltsutaja arvab hobustest:
Lõpp hullud, nagu peldikurotid, ühmas Rawlins.
:)
Nad on osavad ja pälvivad kohalike mõninga lugupidamise. John pälvib ka midagi enamat - mõisaomaniku tütre armastuse. Kui papake sellest teada saab, teatab ta ametivõimudele, et tagaotsitavad 'ameerika hobusevargad' on tema mõisas ja noormehed viiakse vangi. Vangis on ka Blevins, kelle jalad on tümaks pekstud. Ta lastakse maha. Ka Johni ja Rawlinsi elu seal 'mehhiko kõrilõikajate' keskel pole just meelakkumine.
* Mõnedel inimestel ei ole hinda.
See on tõsi.
Mis neist inimestest saab?
Need inimesed surevad.
Ma'i karda surra.
See on hea. See aitab sul surra. Elada see sul ei aita.
* Nuga möödus tema rinna eest ja tõmmati tagasi, ja kuju liikus uskumatu kiirusega ja seisis tema ees taas vaikselt kössitades, nõrgalt vaagides, jälgides tema silmi. Nad jälgisid, et näha, kas surm on tulekul. Silmad, mis olid seda varemgi näinud ja teadsid värve, mille all see rändas ja kuidas see kohale jõudes välja näeb.
Lõpuks lastakse neil minna, kuid ilma hobusteta. Veidi järele mõelnud, taipavad nad, et vabastamise taga oli ilmselt mõisapreili vanaema - kes ostis poisid vabaks tüdruku lubaduse vastu, et ta Johniga enam ei kohtu. Ka John mõistab seda, kuid soovib seda tüdruku enda käest kuulda. Niisiis sõidab Rawling bussiga tagasi Texasesse ja John läheb oma tüdrukut otsima.
Tüdruku vanaema räägib maamõisas Johnile oma noorpõlve-Mehhikost:
* Minu tüdrukupõlves valitses siin maal kohutav vaesus. See, mida tänapäeval näha võib, pole sellele ligilähedanegi. Linnades olid tienda'd, mis üürisid talupoegadele riideid, kui nad turule tulid. Sest endal neil riideid ei olnud ja nad üürisid need selleks päevaks ja läksid siis öösel oma vaipades ja kaltsudes koju tagasi. Neil ei olnud midagi. Iga sentaavo, mis nad kokku kraapisid, kulus matuste peale.
Muidugi kinnitab ta, et tüdruk pole poisi jaoks. Poiss otsib tüdruku linnast siiski üles. Tüdruk veedab temaga ühe ööpäeva, kuid kinnitab, et nad ei saa kokku jääda.
John läheb vangla-linna hobustele järele, ja saab kätte kõik kolm hobust. Tulevahetused, haavad, põgenemine, külm - lõpuks jõuab ta kõigi kolme hobusega ikkagi Ameerikasse, kus ta kohalikule kohtunikule oma loo ära räägib ja ütleb, et soovib Blevinsi hobuse tõelist omanikku üles leida. Kohtuniku jaoks on noormees sümpaatne. John taipab seda ja jagab temaga oma muret põhjustatud kannatuste pärast, või passiivsuse pärast. Kohtunik ütleb sama, mida tema oma mõistuski - paremaid valikuid polnud.
John viib Rawlinsi hobuse sõbrale tagasi ja ratsutab ise oma kahe hobusega uutele seiklustele vastu, ikka ennast otsides.
* /teadsin/ et argpüks hülgab alati kõigepealt iseenda. Kõik teised reetmised tulevad pärast seda kergesti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar