Neljapäev, 17. juuni 2010

Shrekkimas

Täna jõudsime ka meie Shreki neljandat filmi vaatama.
Isegi meiesuguste hilinemisfoobikute kohta jõudsime kohale absurdselt vara. Arvestasin, et kõnnime Cinamoni 45 minutit, kinosaali saab 15 min enne algust ja mul oli vaja esmalt natuke maad teises suunas minna, et raha võtta (no money, no funny). Nii et läksime kodust välja veidi rohkem kui 1,5 tundi varem... ja jõudsime kohale 55 minutit enne seansi algust. Aga pole hullu - peale selle, et Väike Tüdruk on tubli kõndija, on ta ka tubli (viisakas ja vaikne) istuja.

Samale seansile sattus ka Väikese Tüdruku klassiõde... Tema emme saatis ta meie ritta tere ütlema - nii kena ja kombekas :), tõesti! - meie märkasime neid varem, kui nad parasjagu arutasid, kas minna tualetti või mitte, ja hiilisime neist tere ütlemata mööda. Ega lapsed peale "tere" small-talki ajada osanud... vaatasid hetke teineteisele kohmetult naeratades otsa ja klassiõde läks tagasi oma emme juurde kes tagapool ootas, ja kellele ma ka noogutasin ja huultega "tere" ütlesin. Mõned on ikka tõesti nii kenad ja viisakad ja hästi kasvatatud... Mina läksin täna oma emast turusillal ilma tere ütlemata mööda - tema meid vist ei märganud. Mul polnud skandaali-isu..., pole kunagi.

Shreki neljas osa oli täielik naistekas, läbi ja lõhki. Shrek tüdis ära kolme väikese sookollititaga kaasnevast sebimisest ja ninnunännust ja soovis oma vana elu tagasi. Nagu öeldakse: olge oma soovidega ettevaatlikud, sest need võivad täituda. Täitus ka Shreki soov. Ta sai üheks päevaks reaalsuse, milles ta praeguseks hetkeks elanuks siis, kui ta poleks Fionat kunagi kohanud. Väga armas oli vaadata, kuidas ta isegi seni nii tüütut eeslit püüdis veenda, et nad on 'tegelikult' parimad sõbrad. Lõpuks see tõepoolest õnnestus, ning ka paksuks läinud kassike aimas, et olemas võib olla 'paralleelne tõelus'. Fiona veenmine oli mõnevõrra keerulisem. Lustakad seiklused järgnesid üksteise otsa ja asja päästis, nagu ikka, tõelise armastuse suudlus. Shrek sai oma vana elu tagasi ja oli õnnelik - tuli välja, et see oli ikkagi see, mida ta tegelikult üle kõige soovis: väikesed sookollibeebid ja rahvarohked sünnipäevapeod ja kõige keskmes Fiona, tema tõeline armastus... :)

Muide, tõesti armas oli. Ja nii mõnigi issi oli oma lastega kinno tulnud seda imet kaema...
Sellega oli meil liigagi otsene kokkupuude: kuigi järgmise toolirea seljatoed on Cinamonis (2. saalis) meeldivalt kaugel, õnnestus meie taga istunud kolmeliikmelisel seltskonnal (isa ja kaks suht väikest last) terve filmi vältel meie toolide seljatugesid rammida.

Ja kuna ma miskitmoodi sain aru, et McDonaldsis on Shreki-teemalised lasteeine mänguasjad (jumala eest, ma ei tea, et ma oleks midagi näinud või kuulnud, aga ju vist ikka midagi oli, mis teadvusesse ei jõudnud), siis läksime mäkki asja uurima. Tõepoolest olid selleteemalised mänguasjad saadaval, nii et võtsime kaks lasteeinet ja saime nendega kaasa nurruva Saabastega Kassi ja möirgava Draakoniproua.

Kõndisime maha vähemalt 6 kilomeetrit ja ma jätsin täna jooga tegemata, et sai juba liigutatud täna - nüüd on natuke kahju. Oleksin jaksanud küll ja küllap oleks mõnus olnud...
Aga homme on jälle päev :)

Kuigi, kes teab?... :P

Kommentaare ei ole: