Esmaspäev, 7. juuni 2010

TOOMAS RAUDAM "Nips"

Kindlasti teavad paljud nipsumängu, mida mängitakse male-/kabelaual ja kabenuppudega. Noh, siinne nipsumäng on veidi teistsugune: nipsutatakse vastu teineteise laupa ning liigutada ja aietada ei tohi.

Selles raamatus on üldse kõik kuidagi teistmoodi. Lausest kasvab lause, mis sageli on realistlikkuse mõttes nihkes. Tegelaste teod ja järeldused üllatavad, elu on nagu mäng, mille reeglitele on võimatu pihta saada - lugeja kaasa mängida ei saa, tal jääb üle vaid vaadata ja imestada.

Kui ma peaks otsustama, mida kirjanik selle looga öelda tahtis, jääksin kõvasti jänni. See tekst näib olevat sündinud lihtsalt tekstiloome mõnust. Ja mõnu on suur ja muhe :)

Peategelaseks on poiss, kelle isa on auväärt tohter, kelle tõttu on poisile rohkem lubatud kui teistele teismelistele. Ravi eest tänulike linnakodanike soosing laieneb ka poisile. Poisi ema põeb neurasteeniat ning vedeleb päevade kaupa voodis või kogub voodiserval istudes järgmiseks päevaks jõudu ( - nii tuttav lugu; hallooo, selle vastu aitavad antidepressandid!). Küllaltki varakult jääb ta Alzheimerisse - mis selle vastu aitaks, seda ma küll ei tea. Peategelase silmarõõm Piret tõmbab tillukeste pliiatsijuppidega õpi-tekstide alla jooni ja teeb aborte, mille eest ta oma isalt kolakat saab, mille eest isa-ema Pireti isa pärandusest ilma jätab. Pireti vanaema (see pärandaja) käib tühja kohvriga ringi, kohver on kujuteldamatult raske - seda tunnistavad kõik, kes vanatädi aitada püüavad.

Tagapool on loomaaia-lood... Kirjanik Tiit kaotab lõvile (või oli see hunt?) parema käe ja saab vastu valu, millest ta saab nüüd kirjutada. Tiidu naisele, Tamarale pole valu juurde vaja ja ta jätab Tiidu maha. Ta õpetab oma sõbrannale, Oksanale, kuidas saada eestlaseks. Selleks on vaja saada laps. Lapse saab Oksana loomaaia direktorilt, kes armastab loomi - selleks peab Oksana loomaks kehastuma.

Lugu on väääääga segane... :) Nagu mõnda maali lähedalt uurides näed vaid eri värvi täpikesi, mis justkui ei sobigi kokku: mitte ei saa aru, kuidas kollaste ja oranžide keskel on äkitselt sinised. Kui oled pildi uurimise lapikeste haaval lõpetanud ja kaugemale astud, saad alles aru, mida kujutatud on. Arvan ikka, et kirjanik on pigem sõnade ja mõtetega mänginud, mitte metoodiliselt mingit ideed esitanud.

* Enda kohta võin öelda järgmist.
Pole ma tahtnud linnuna lennata. Pigem ussina roomata. Olen igatsenud olla urus, ammutada pimeduses - pimedusest! - valguse kohta selliseid teadmisi, mis aitaksid mind elus, oleksid mulle toeks, sillaks kuristiku ja kärestiku kohal. Valgusest saab nagunii pimedus, selle üle pole mõtet muretseda - tähtis on osata orienteeruda hämaruses, kus on parasjagu nii üht kui ka teist.

* Olen aru saanud, et ka paisutatud tundemaailm on isa silmis patoloogia erijuhtum. Seetõttu suhtub ta umbusuga kõikidesse kaunitesse kunstidesse ja nende esindajatesse. Olen temaga ühel meelel.
Hm, hm... Ma arvan ka natuke sedamoodi... Mõtisklen, kes suurte kunstnikega/geeniustega küll suhelda jaksab - nad on nii omas maailmas, kas mõned inimesed on nii isetud, et nad ei soovi kunstnikuga maailma jagada vaid on valmis elama tema maailmas? Näiteks soovib keegi lennelda, hüpelda, hõisata, aga sina parajasti ei soovi - siis sa tahad ju ära minna, et sulle 'peale' ei 'lenneldaks'. Mina küll tahan ära minna, kui mina soovin rahu ja tasakaalu, aga keegi tormleb oma emotsioonidega mulle otsa. Võibolla tekib mul süütunne, et ma joovastust selle inimesega jagada ei soovi, võibolla kerkib minus pahameel, et teine inimene lajatab mulle oma meeleolumaastikuga ja teda ei huvita see, mis minu maailmas toimuksil... Ei tea.

* Lapse saamiseks polnud Oksana veel liiga vana - kolmkümmend kuus. Kuid nagu kõik inimesed, kes kannavad hinges täitumatut unistust, ei hoolinud Oksana oma välimusest, ning seetõttu polnud meest, kes Oksana vastu huvi oleks tundnud.
Oi-oi - keelatud mõtteavaldus :D
Kesse siis tänapäeval enam tohib vihjata sellele, et mehed ei tunne paljalt naise hinge vastu huvi, vaid märkavad 'hinge' alles siis, kui naine on enda väliskülge väheke sättinud....
:P

Näide mõnusast mängust sõnade ja mõtetega:
* Meile helistab Eesti president ja ütleb, et on mõttes meiega. Mõnes mõttes.

Nujah, mõttemängud võivad mõnele täitsa aju-vabad tunduda, sest loogika ja realism autorile huvi pole pakkunud. Kuid kes ise mängida armastab, võib lugeda küll - halb raamat see kindlasti pole! :)

Kommentaare ei ole: