Kolmapäev, 23. juuni 2010

FRANK MCCOURT "Angela tuhk"

Esimese hooga torkab silma fantaasiaküllane ja kujunditerohke vandumine :)
Tasapisi harjun selle raamatu jutustamislaadiga ning avastan täiesti lummava maailma. Uskumatu, et tegemist on autobiograafilise teosega - nii iseäralikku elu ei ela just igaüks.

Ja ega me tahakski, kuna pereisa on alkohoolik, kelle tõttu on tervel perekonnal nälja- ja külmasurm pidevalt suu ääres. Igal reedel loodab ema Angela, et seekord toob mees palga koju. Ühel reedel kümnest ta seda tõepoolest teeb. Muul ajal peab Angela käima vaestehoolekandest šillingeid kerjamas. Raske on mõista, miks naine sellise mehe juurde jääb või teda endale ligi laseb. Kui kolm last käes, siis selle ajaga peaks mees läbi nähtud olema ja kui elu mehest lahus muus mõttes kergem pole, siis vähemalt lapsi enam juurde ei tule.

Selle raamatu sündmused toimuvad 1930ndatel aastatel. Alguses elab iirlanna Angela oma Põhja-Iirimaalt (Inglismaa võimualalt) pärit mehega New Yorgis. Pulm polnud just plaanis, aga kui kõhuke ette kasvas, siis sundisid sugulased nad abielluma. Issi käis ringi ja praalis, kui üllas oleks Iirimaa eest surra, Angela kasvatas oma kahte poega, kellest vanim ongi autor. Siis sündis perre kaunis tütreke, emme-issi silmarõõm... - see ei tähendanud muidugi, et issi oleks vähem purjutanud ja rohkem raha koju toonud. Beebi aga sureb enne titaikka jõudmist ja Angela vajub depressiooni. Kuna tema kaks pisipoega jäävad nälga ja mustusesse, organiseeritakse perele piletid Iirimaale, Limericki linnakesse, kus elavad Angela sugulased - ema ja õde.

Ema ja õde pole sugugi vaimustuses oma närudes ja näljaste nägudega sugulasi nähes. Kumbki ei taha neid enda juurde. Isal on tööd leida raske, sest temasse suhtutakse ta Põhja-Iiri aktsendi pärast vaenulikult. Ja kui ta tööd ka leiab, ei suuda ta seda pidada kunagi kauem kui kolm nädalat, sest hiljemalt kolmanda palga joob ta maha ning siis ei suuda tööle minna.

Peale peene Põhja-Iiri aktsendi on isa juures muudki peent: ta ei palu sots-toetus, ei tassi kompse - st ei käi toidupoes, ei korja tänavatelt sütt ja paberit, et tuld teha. Seda kõike peab tegema alailma lapseootel Angela. Iirimaal sünnivad neile kaksikud poisid, kes pideva külma ja nälja tõttu enne kaheaastaseks saamist hinge heidavad. Üksteise järel sünnib veel kaks poissi. Terve pere (pere on pigem Angela oma 4 ellu jäänud lapsega - isa on enda eest väljas) elab pidevas alanduses ja puuduses. Riideid pesta ei saa, sest vahepeal pole midagi muud selga panna, ning pole ka nii palju sütt, et selleks vett keeta. Magatakse vanade mantlite all samade 'riietega', mis päeval seljas olid - kujutan ette, kuidas nad kõik haisesid.

Kõige selle rääkimisel pole autor karvavõrdki sentimentaalne või hale, ka mitte irooniline või tige - ta nagu lihtsalt jutustab huvitavat lugu oma mahlaka iiri väljenduslaadiga.

Sain siit väga hea pildi Iirimaa vaeste tollasest elust. Ja sellest, kuidas Inglaste osavõtmatus ajal, mil kartulimädanik 19. sajandi keskel veerandi iirlastest näljasurma jättis, on iirlastel veel sada aastat hiljem kõvasti südamel.

Mõtlesin seda raamatut ka Väikesele Tüdrukule lugema hakata, kuid Franki teismeea saabudes algavad onaneerimised ja seksi-jutud... nii et ma ei teagi. Võibolla jätan need kohad lihtsalt vahele, öeldes, mis raamatus toimub, aga ma parem ei räägiks, kuidas see toimub...

Igatahes oli Sesamy'l õigus, kui ta ütles, et see on väga hea raamat.


Katkendid:

* Õpetaja ütleb, et Usu eest surra on üllas asi, ja issi ütleb, et Iirimaa eest surra on üllas asi, ja mina mõtlen endamisi, kas maailmas leidub kedagi, kes tahab, et me elaksime. Mu vennad on surnud ja mu õde on surnud ja huvitav oleks teada, kas nad surid Iirimaa või Usu eest. Issi ütleb, et nemad olid liiga noored, et millegi eest surra. Emme ütleb, et see oli haigus ja nälg ja isa alatine töötaolek, mis nad hauda viis. Issi ütleb, Oijah, Angela, paneb mütsi pähe ja läheb pikale jalutuskäigule.

Treening armulauaks:
* /Õpetaja/ räägib meile, et peame tingimata keele piisavalt kaugele suust välja ajama, et armulauaoblaat põrandale ei kukuks. Ta ütleb, See on kõige hullem, mis preestrile juhtuda võib. Kui oblaat sul keele pealt maha libiseb, peab see vaene preester kahe põlve peale laskuma, oblaadi ise keelega üles võtma ja põranda selle ümbert puhtaks lakkuma, sest oblaat võis kukkudes ühest kohast teise põrgata. Preestrile võib pind keelde minna, ja siis paistetab keel üles nagu naeris, ja sellest piisab, et sa ära lämbud ja täielikult hinge heidad.

Vanaema kammib Franki juukseid:
* - Oleks su ema mõne korraliku viisaka limericklasega abiellunud, poleks sul peas neid turritavaid põhjaiiri presbüterlaste juukseid.
Ta sülitas mulle kaks korda pähe.
- Vanaema, palun ära mulle enam pähe sülita.
- Kui sul veel midagi öelda on, siis pea suu kinni.

* /Õpetaja/ ütleb, et see, kes Eukleidese teoreemidest aru ei saa, on idioot. Nüüd korrake minu järel, See, kes Eukleidese teoreemidest aru ei saa, on idioot. Me saame muidugi aru, mis on idioot, sest õpetajad ei väsi meile kordamast, et need oleme meie.

Naljakas:
* Inglise peenem rahvas ei kingi sulle oma kuse aurugi.



Nälja-aja memoriaal wikipediast.
Edit: terve pilt ei mahu ära :(

Kommentaare ei ole: