Teisipäev, 8. juuni 2010

Lemmik-lullad, ilmselt...

Kustutasin arvutist 3/4 kaustadest.
Ühes kaustas oli ainult kaks luuletust, neist üks pealegi jupiti.

Kui lullad siia ümber tõstan, saan ka selle kausta kustutada, win!

Esimene luuletus on väga kuulus ja meeldib vist pea kõigile :D

***
She Walks In Beauty
by George Gordon,
Lord Byron
(composed: 11 June 1814)
(From Hebrew Melodies - 1815)


1
She walks in Beauty, like the night
Of cloudless climes and starry skies;
And all that’s best of dark and bright
Meet in her aspect and her eyes:
Thus mellow’d to that tender light
Which Heaven to gaudy day denies.

2
One shade the more, one ray the less,
Had half impair’d the nameless grace
Which waves in every raven tress,
Or softly lightens o’er her face;
Where thoughts serenely sweet express
How pure, how dear their dwelling-place.

3
And on that cheek, and o’er that brow,
So soft, so calm, yet eloquent,
The smiles that win, the tints that glow,
But tell of days in goodness spent,
A mind at peace with all below,
A heart whose love is innocent!


***

Teine meenutab mulle millegipärast mu ema... ka tema 'teatris' on valgus nüüdseks kustunud.


/.../
Sügispilvede all, talvetaevaste
valge avaruse all jalutasid sa aastal
kui olid nii üksik kui ei kunagi
/.../
kortsutasid kulmu kui ragistasid mõelda, hingasid sügavalt
sisse rõsket vaikset õhku, võtsid
härmatise võpatamata oma vaimu vastu.

Kui külm oli sul õhukeses palitus, lahtiste kandadega kingades –
pisaratu Niobe, sa kaotasid oma lapsed
ja lavatuled kustusid, sind ei lastud isegi

tühja teatrisse, muundumiste koopasse kus
peaaegu kõik oli olnud võimalik. Kui palju raamatuid
sa lugesid oma vaikses elamises tol talvel,
kuidas rüüdid väljast oma kummaliste karjetega puurisid läbi su üksinduse,
ükskord sirutasin oma käed nende poole igatsevalt välja, sinu kõrval
vagude vahel komistades –

Oh, oma katkistes sukkades, juuksed sassis
kõmpisid sa oma ahastuse kannul
üle paljaste põldude, kainelt, kainelt.
/.../

Mõtlen su silmadele sel pildil, kuus aastat enne kui sündisin,
hirmule nendes. Mida tegid sa oma hirmuga
hiljem? Läbi alanduse,
paranoia ja väljapressimise ja poolnälgimise aastate,
kui sa kaotasid üksteise järel nende armastuse, keda sa armastasid –
vanemate, kallimate, laste, ebajumaldatud sõprade -, mis hoidis
kaastundeküünla valgust sinus, mis valgustas sind
helenema (sama raamatu) järgmisesse peatükki, selva
oscura välule
kotta mille uks
paiskub lahti, käsi kutsub
ütleb tere tulemast?
Kõnnin
maailmas üle paljude ojade, nii ohtrasti valgust
tantsib seal külluslikel kividel, nii ohtrasti küsimusi mu silmad
kihkavad sinu silmadest, kuldpruunidest silmadest küsima,
ripsmed lühikesed, kuid kaarjad
laud, otsekui õlipuust voolitud, silmad, mis oma raske, looritatud
või siis särava, tunnetamatu vaate taga varjavad mingit nägemust
pidulikust headusest...

DENISE LEVERTOV Olga-luuletused, 1961

Kommentaare ei ole: