Laupäev, 12. juuni 2010

Laupäevake

Traditsiooniline laupäevake pirukate ja õllega. Ei mingit kella kuuest joogat, sest lihtsalt kätte tulnud pekikesest ei saa ju heast peast loobuda, hehee :)
No tegelikult, ega jooga oluliselt kaloreid kuluta, aga liigestele on küll hirmus hea... Ega ma mingi power-jooga või kondiväänamisega tegele ka, ikka vana hea hatha-joogaga.
Ja tõele au andes jäi pirukaid siiski ka homseks hommikuks, jumal tänatud, kui me kaks vaagnatäit ühe õhtuga kinni keeraksime, siis vääriksime küll tiitlit Perversne Paksude Piruka-Üraskite Perekond... :)

Püüdsin Väikesele Tüdrukule heegeldamist õpetada, aga kui ta kohe geenius pole, siis ta huvi kaob... Tema isu äratamiseks hakkasin mingit ülilihtsat mustrit kuduma tema tibukollasest lõngast (selles mõttes tema lõngast, et see sai talle nimelt heegeldamise õppimiseks ostetud). Ja huvi tuligi - sättis teine end kohe jälle minu kõrvale nurruma, mulle "põdrapissis keedetud spagette" - nii ta seda lõnga nimetas - ette andma. Ja alles nüüd sain ma aru, miks talle nii väga meeldib mu kõrval istuda, kui ma koon: nimelt võib ta siis paar tundi lobiseda, ilma et mu tähelepanu oma töödele, raamatutele, arvutile või Mehele läheks (hm, tähelepanu 'läheb mehele' - tobedalt kukkus välja :D) ja ma olen valmis tüdimata kaasa arutama, sest mida sa vardaid klõbistades muud ikka teed... Ja oh jumal, kus ta võib rääkida, tundide kaupa, iga päev... Eks kellegi teise jaoks oma mõtteid sõnastades muutuvad need selgemaks ja konkreetsemaks, eriti tagasisidet saades. Kuigi, mõnikord, kui mu pea tema jutust huugab, mõtlen ma närviliselt, et kahesed ju mõtlevad kuuldavalt, minu oma on kaheksane - järelikult arengus 'tublisti' maha jäänud, sunnik :D

Viineripirukarasva luusse lastes panin ka TV käima ja sattusin vaatama VH1 saadet 50 parimat armastuslaulu... Kummaline oli jälle näha 80ndate aastate jõuliseks patšokitatud naisi... aga niuksed nad olid, mäletan seda isegi eesti telepildist... neid võimsate õlgadega jakke naistel...
Ja - 60ndatel laulsid mehed pintsak seljas, särk kurguni kinni nööbitud ja lips kangelt kõrisõlme vastas... Ilusti laulsid ära! Katsu nüüd mees kasvõi teatrisse vaikselt istuma lipsuga saada :D

Tegelt, mina ei katsu... siis ei pea ise ka maani kleiti selga panema, kuigi võiks ju... Kunagi oli mu tuttaval tuttav õmbleja-õpilane, siis oli mul palju maani kleite ja seelikuid, millega käisin igal pool. Enne lapse saamist kandsin alati ka kontsa (kuigi see konts oli enamasti saapa küljes), ei osanudki ilma kontsata käia. Kui laps aastaseks sai, siis mõistsin, et mänguväljakutel, liivakastis ja redelitel temaga kontsaga ikka käia ei anna ja ostsin oma esimesed päntud... Alguses oli tunne, nagu kõnniksin tagurpidi või kandadel - eriti imelik, kand kõmatas ootamatult vastu maad... Aga ära harjusin. Nüüd jällegi mõtlen, et trööpan oma päntud ära, mida nüüdseks on juba rohkem (kuid see on raske, ma ei tea, mis jama see on, aga mu riided ja jalanõud lihtsalt ei kulu... jalanõud tahavad 10 aastat pidevat kandmist, enne kui otsad annavad, joped viskan lihtsalt minema, kui ära tüdinen... mina ei tea, mis asi see küll on!), ja siis hakkan jälle ainult kontsa kandma, sest see on siiski pelgalt harjumuse asi ja pikk jalg on iga naise all (hm?) kena.

Ja vanasti kandsid ju ka lapsukesed ebamugavaid riideid, millega eriti rabelda ei saanud. Liivakastides ei mütatud, vaid jalutati bulvareid pidi... Tegelikult Väikesele Tüdrukule meeldib ka kauneid kleite kanda ja viisakalt jalutada. Ma mõnikord luban tal tema kena valge õrnroosade lilledega kunstsiidist piduliku kleidiga õue minna, sest ... niikuinii jääb väikeseks, enne kui kannatada saab, olgu tal sellest kleidist siis võimalikult palju rõõmu. Kuigi muidugi ma hoiatan, et piduriietega argipäeval ringi lasta on 'maotu'. Samas teine variant - lõhkised teksad, needid jms - on vast hullem... Ja ma tean, et see nn gooti-stiil (kõik must, neetidega kaelarihmad ja käepaelad) talle meeldib :S
Las siis veel õilmitseb, lillike :P

Aga söömisest veel. Näib, et Inglismaal on 'söödikuid' hirmsasti pitsitama hakatud... Kord ähvardatakse tugevalt ülekaalulistelt vanematelt lapsed sotsiaalhoolekandesse anda, kuni nad alla võtavad; siis saadetakse koju tagasi vanaema tehtud sünnipäevatort, kuna lasteaias (v eelkoolis või kuskil) ei julgeta lapsi nii rammusa värgiga kostitada; siis ähvardatakse kohtuga internaatkoole, kes lastele ooteks koogitükki pakuvad või hommikuks liiga magusaid helbeid piimaga...
Kummaline on seda lugeda siin Eestis, kus kaalu-teema sellist hüsteeriat ei tekita... Või ei loe ma õigeid ajakirju :D

Nujah, kaunist nädalavahetuse jätku, ega muud :)

1 kommentaar:

karikate emand ütles ...

Sõbrants Tallinnast teatas selle lipsujutu peale, et juba viis aastat enam lipsu ei kanta, ja kes lipsu ette seob annab teada, et ta on 'maalt ja hobusega'. Vaat nii :)

Tallinnas on ikka raske elada.......
Kogu aeg muretsed, kas ostsid ikka sobivaima triiksärgi ja sokid (ka need olevat nüüdseks aksessuaaride hulka arvatud, armas Jumal!)...

Noh, pole hullu, hobused mulle meeldivad :)