GEERT KIMPEN "Kabalist"

Raamat on põhimõtteliselt tellimustöö - üks vene rabi palus Madalmaade kirjanikul Geert Kimpenil kirjutada romaan 16. sajandil Palestiinas elanud juudi kabalistist Isaak Luriast. Paistab, et teema oli kirjanikule endale ka põnev, sest valmis tore raamat. Tagakaanel ütleb keegi, et raamat käsitleb seda keerulist teemat väga arusaadaval moel - no minu meelest tuleks seda arvamust mööndustega võtta; raamat on tõesti väga hästi loetav ja arusaadav, kuid juudi müstika kohta siit minu arvates suurt midagi siiski teada ei saa. Vähemalt ma väga loodan, et kabala sisaldab palju rohkemat :)

Sain teada näiteks, et Jumal 'andis' 22 tähte, millel kõigil on numbriline väärtus ja nii saab arvutada iga sõna arvulise väärtuse. Kui mõnede sõnade arvuline väärtus on sama, siis tähendab see nende sõnadega tähistatavate mõistete samaväärsust.
Ka polnud mina kuulnud, et juutidel olevat jumala naiselik pool Šekina. Ega teadnud ka seda, et ka naised tohivad Toorat lugeda, või vähemalt tohtisid 16. sajandi Palestiinas...
Siis, et Jumalal on 72 nime ja üks Ülim Nimi. Kes selle teada saab, selle soovid täituvad. "Kabalistis" ongi 72 peatükki - Jumala 72 nime on siin seega paljastatud. Need koosnevad kõik kolmest tähest ja on näiteks sellised:
vav, he, vav - Jumal, kes rändab minevikus, olevikus ja tulevikus;
mem, het, jod - Jumal, kes paneb teid särama;
he, jod, jod - Jumal, kes teab kõiki teie teid;
jne.

Mida ma varem juutidest teadsin?
Oma eelmises blogis tsiteerisin ma artiklit, kus oletati, et juudid on nii targad sellepärast, et kui nad tuhandeid ja sadu aastaid tagasi laiali aeti, jäi iga isa kohuseks oma poegadele Toora ja Talmud selgeks teha. Kuna see oli keeruline, siis said sellega hakkama vaid helgemad pead ja tuhmimad pidasid paremaks kohalikega seguneda ja usku vahetada.

Aastaid tagasi nägin rusuvat filmi tõsiusklike juutide elust. Rabi 'soovitusel' oli nii suur võim, et inimesed püüdsid alluda ka siis, kui see murdis nende südame. Nii lahutas oma kümme aastat kestnud abielu mees, kes armastas oma naist väga, kuid naine polnud talle kinkinud ühtegi järglast. Paraku on järglaste saamine iga juudi pere kohus. Naine lahkus ja tuhmus depressiooni käes, mees leidis ikka ja jälle end naise ukse tagant kuid naine ei rääkinud temaga, ei märganudki teda justkui... ei söönud, ei joonud ja suri. Ka mehest polnud enam elulooma. Sealne abi- ja suguelu olid uskliku mehe kohustuseks jumala ees. Naine tuli võtta isegi kui sa ei tahtnud, ja sabati ajal oli mehe püha kohus temaga ka magada. Filmis toimus see püha protseduur õige masinlikult - palved kõigepealt, siis usin mehaaniline pumpamine millele järgnes puhastus - raamatus tuli selleks minna vastavasse basseini, filmist ma seda ei mäleta. Mäletan, et pärast menstruatsiooni pidi naine basseini minema. Päris imelik mõelda, et selle järgi teavad inimesed su tsüklit... või et sa oled ehk rasestunud või haige...

Ja hiljuti lugesin ma Anne Franki päevikuid. Peategelase pere püüdis end igati harida ja koos tegevusi välja mõelda. Koos lauldi ja mängiti 'arendavaid mänge', räägiti keelepraktika mõttes üksteisega õpitavates keeltes, võimeldi... oldi tublid! :)

Raamatu sündmustik toimub 16. sajandil, tollal juutide seas kuulsas Safedi linnakeses, kus oli palju usinaid kabalaõpilasi. Siiski oli tegemist täitsa harilike inimestega, kes olid teinekord upsakad, kadedad ja ahned. (Huvitaval kombel oli siin ebaproportsionaalselt palju üdini positiivseid naistegelasi.) Kui ülemrabi suri, siis ajasid mitu meest end puhevile, olles kindlad, et neist saab tema järglane. Kui raamatu keskse ja positiivse tegelase, rabi Isaaki õpilane tema õpetused kirja paneb, paljundab rabi selle raamatu oma nime all, kuulutades, et tegemist on tema raamatuga. Pühad mehed kraaklevad omavahel, nii et küll saab, kulistavad veini, mõni käib araabia poistes, mõned pühad mehed kaklevad, nii et veri lendab... See kõik teeb raamatu põnevaks ja lustakaks, kuid ma ise arvan, et selle kohta, kuidas juudid selles linnas tollal suhtlesid ja elasid, õiget pilti küll ei saa.

Oma maagilisuse ja pisikeste imelugudega (talvel kasvab seemnest paari päevaga puu, mis kohe vilju annab; keset jõge pühast kohast ammutatud vesi teeb surija terveks jms) meenutab see tõesti Paulo Coelho raamatuid, kuid on vähem ambitsioonikas ja nauditavam. Vabandust väga, kuid kuulus Coelho on oma äraleierdatud piiblitõdede hardal esitamisel suti naeruväärne. Ta räägib nagu imelugusid asju, mida kõik teavad. Ja raamatus "Veronika otsustab surra" on arst, kes patsiendile elu kallidusest õpetust anda soovides talle südant pekslema panevaid rohtusid söödab ja väidab, et tüdruku süda on üles ütlemas, ju täielik psühhopaat, mitte mingi Suur Valge Isa, kellena teda seal esitatakse. Aga Coelho Coelhoks. Ka selles raamatus jagatakse elu kohta õpetusi ja seegi meenutab Coelhot, kuid moraalilugemine pole siin esiplaanil - mis on meeldiv.

* "Alandlikkus on kõige tähtsam omadus teadmised omandanud mehe juures," jätkas Cordovero, ainiti Hajimile otsa vaadates. "Meie kui inimeste suhtlemisviis on meie vaimse arengu peegel."
Nüüd pööras ta pilgu Joshua poole: "Kaevu oma südamesse ja vaata, et sa kedagi ei neaks, kellegi peale keelt ei kannaks, kellelegi halba ei sooviks. Tarkus väljendub lihtsates asjades nagu aval naeratus, soe tervitus, kaastundežest vaenlase suhtes. /.../"
Arvan ka, et kui inimesed ei suuda üksteisesse soojalt ja tähelepanelikult suhtuda, pole inimesi üldse vaja. Arvan, et inimest tuleks osata näha eraldi tema tõekspidamistest - selles mõttes, et kui kellegi arvamused või suhtlemise viis meile ka ei meeldi, tuleks osata näha temas seda, mis on meis kõigis: igatsust armastuse, kuuluvuse, turvatunde järele. Kui inimene ka läheb väga rumalat, ennast upitavat ja teisi madaldavat teed, siis on ta rumal ja enda teadmata õnnetu hing, kuid väärib sellegipoolest (või seda enam) kaastunnet ja häid soove. Ma ise püüan alati kenasti suhelda ka upsakate ja tobedate inimestega: esiteks see rahustab neid ja teeb nende kaitsevalmis olemise pehmemaks, teiseks - nagu rääkis juba Sokrates - ükski inimene pole ennast meelega hüvest/tarkusest ilma jätnud... keegi pole meelega nõme, ju nad usuvad, et kaitsevad end niimoodi millegi eest, või et saavutavad niimoodi midagi olulist. Ainult mõnikord ma mõtlen ja muretsen, et - ehk see ongi silmakirjalikkus? Et ma ei pea küll inimesest suuremat, kuid käitun temaga ikka kenasti, sest noh - ta on ju inimene ja seega haavatav ja õrn. Aga mõnikord saan ma endale niimoodi 'sõpru', kellega ma midagi peale ei oska hakata. Juba ainuüksi see, et sa märkad ja tunnustad midagi teise inimese juures, võib teise jaoks ootamatult ligitõmbav olla. Ja siis ma olen omadega puntras, sest ma soovingi neile head (õnnelik inimene on ju omakorda teiste vastu lahkem ja kenam), kuid ma ei taha, et nad minu juures bussiaega parajaks tegemas hakkavad käima. Ma ei oskagi suhelda muudmoodi kui sõbralikult - mis põhjus oleks mul kellessegi teisiti suhtuda? Vast on asi selles, et ma ei tunne ennast kellegagi milleski konkureerivana? Aga sageli - ja üha enam tundub mulle, et segaduste vältimiseks on parem üldse mitte suhelda, tõmmata kapuuts pähe ja päikeseprillid ette panna, kui on oodata suhtlemist.

* Tõde on see, et maailm, mille me enda ümbert leiame, on üksnes meie sisemuse peegelpilt. Muutes ennast, muudame ka maailma. Me kanname maapealse paradiisi võtit taskus.

* Aga ära Hajimiga enam vimma kisu. Sa ju tead, et mehe tõelist suurust mõõdetakse selle järgi, kuidas ta suhtub inimesse, kes tema silmis midagi head ei esinda.

* Müstiline tarkus ei ilmuta end nägemustes, vaid kuuletumises igapäevasele kutsele head teha.

* "Kuidas toit maitses?" küsis Saara.
"Nagu inglike oleks keele peale kusnud," kostis Zimra ja tema ümar vats vappus jälle naerust, misjärel ta kääksudes õhku ahmis.
No vaat, sellised need siinsed rabid ongi :) ja seetõttu on moraalijutud kuidagi kergemini allaneelatavad.

Veel infot kabalismi ja Toora kohta...
* /Isaak/ oli talle ilmutanud, et Toora salakoodis on kirjas kõikide inimeste kõik elukäigud. Ja nagu poleks juba üksi see uskumatu - olevat võimalik leida ka kõik alternatiivsed elukäigud. Ainuüksi viimastel kuudel oleks võinud Hajimi elu nii paljudes pöördepunktides teise suuna võtta.
Nii et siis valikuvõimalustega fatalism...

Kerge, põnev, naljakas ja ka huvitav raamat.