TEMA PÜHADUS DALAI-LAAMA "Iidne tarkus, moodne maailm. Uue aastatuhande eetika"

Selles raamatus räägib praegune, 14. dalai laama Tenzin Gjatso, et õnnelikuks saamiseks peame me elama eetilist elu, mis peab silmas ka kõigi teiste inimeste huvisid. Ta räägib kaastundlikkuse, empaatia, hoolivuse ja enesedistsipliini vajadusest ning soovitab end teise inimese olukorda mõelda. Kõik oma soovitused-nõuanded annab dalai-laama tasakaalukalt ja delikaatselt. Ainult ühe koha peal võiks öelda, et ta ägestub, nimetades doonororganismide aretamise ideed ja prakitkat jälgiks - ja seda mõistagi meeles pidades ka neid inimesi, kes neid organeid vajavad ja muul moel ei saa, lihtsalt... dalai-laama kui budisti arust on hullemaidki asju kui surm. Ma jagan tema murelikku ja vastumeelset hoiakut kloonimise jms suhtes.

Tenzin Gjatso ütleb, et on tavaline munk, tavaline inimene. Kuid tiibetlased peavad teda Avalokitešvara (kaastunde bodhisattva) kehastuseks.

* Mõnel neist on ebarealistlikud ootused. Nad loodavad, et mul on ravivõimed, või et ma annan neile mingi õnnistuse. Aga ma olen kõigest tavaline inimene. Parim, mida ma nende aitamiseks võin teha, on jagada nende muret.

Sellest raamatust on mul palju tsitaate :)

Alustame:

* Üksteisele toetumise asemel loodame me üha enam masinatele ja teenustele. Kui varem oli põllumeestel kombeks saagikoristusele kogu suguvõsa appi kutsuda, siis tänapäeval helistavad nad lihtsalt ettevõtjale. Näeme, et tänapäeva elu on nii organiseeritud, et nõuab praktikas minimaalselt teistest sõltumist. Paistab, et üldiselt tahetakse omada oma maja, oma autot, oma arvutit jne, et olla võimalikult sõltumatu. /.../ On tekkinud tunne, et tulevik ei sõltu niivõrd naabritest, kuivõrd meie tööst või tööandjatest. See omakorda süvendab usku, et õnnelikuks eluks ei ole teisi vaja ning et seetõttu pole nende õnn oluline.

Ihad ja kihud...

* Nagu märkis üks Vana-India kirjanik:
„Meeltele järele anda on nagu soolavett juua: mida enam me seda teeme, seda enam meie iha ja janu kasvab.“

* Kui näiteks üks abielupool pühendab kogu aja oma kitsastele huvidele, siis teine pool kannatab. Sellisel juhul muutub abielu kooshoidmine paratamatult üha raskemaks. /.../
Kui me tegutseme oma vahetute ihade rahuldamise nimel ilma teiste huve arvestamata, vähendame sellega oma šansse saavutada mingilgi määral kestvat õnne. 

Auschwitz ja muud taolised...

* Seadusandlikest aktidest palju tõhusam ja olulisem on meie austus üksteise tunnete vastu lihtsal inimlikul tasandil. 

Mulle meeldib dalai-laama alandlikkus. Ta pole see mees, kes kukub tähtsalt kaagutama. Ta võib kenasti tagasihoidlikult öelda, et mõeldes Hitleri, Stalini, Mao, Pol Poti ja teiste sarnaste maailmamuutjate tegudele, ei oska ta sellele leida ühtegi selgitust. 

* Loomulike inimtunnete all ei mõtle ma siiski lihtsalt midagi mööduvat ja ähmast. Nii nimetan ma hoopis meile kõigile omast empaatiavõimet, mida tiibeti keeles kutsutakse šen dug-ngäl-wa-la mi-sö-pa. Otsetõlkes tähendab see ’suutmatus näha teist kannatamas’.

Jaa, nii need lapsed ära hellitatakse! :D Tarvitseb Väikesel Tüdrukul vaid norgu vajuda, kui ma talle ette laon, mille kõige tegemist ma temalt järgmisel nädalal/suvel/järgmisel eluaastal või kooliaastal ootan, kui ma ei saa tema ärevust ja kurbust meenutades öösel magada ja vaat et ei jõua hommikut ära oodata, et talle öelda, et tegelikult ta siiski tohib oma koolipäeviku vahel 50 pudinat hoida ja ei pea oma toa põrandat ise pesema hakkama... ja ikka saab süüa ka väljaspool söögiaegu, kui võimalik. Jne. Tema norgusolek, ja veel minu tõttu, on mulle talumatu. Ohh jahh.

* Eespool nägime, et eetiline tegu on tegu, mis ei tee kahju. Kuidas aga kindlaks teha, kas tegu tõesti ei tee kahju? Praktikas ilmneb, et kui me ei suuda ennast teistega mingilgi määral samastada; kui me ei suuda ette kujutada oma tegude võimalikku mõju teistele, ei ole õige ja vale, kohase ja kohatu, kahjustava ja mittekahjustava vahel võimalik vahet teha. Siit järeldub, et mida suurem on see võime – see tähendab, teiste kannatuste tunnetamine –, seda vähem suudame teiste valu pealt vaadata ja seda enam kanname hoolt selle eest, et ükski meie tegu ei kahjustaks teisi. 

* See, kui oluliseks me teiste heatahtlikkust peame, väljendub reaktsioonis naeratusele. Minu jaoks on võime naeratada üks inimese kaunemaid omadusi. Ükski loom ei suuda seda. Ei koerad, ega isegi vaalad ja delfiinid ei oska naeratada, ometi on nad kõik väga intelligentsed ja inimsõbralikud olevused. Ma ise tunnen end alati natuke imelikult, kui ma kellelegi naeratan ja too jääb tõsiseks ega vasta naeratusele. Ja kui mulle vastatakse, muutub süda rõõmsamaks. Kui mulle naeratab inimene, kellele mul üldse mitte midagi tegemist ei ole, olen liigutatud. Miks siis? Vastus on kindlasti see, et siiras naeratus puudutab midagi ürgomast meie sees – meie loomupärast soovi saada heatahtlikkuse osaliseks. 

Awwww! :) Ikkagi inimene :)

* Kui meie vastu lahkust üles näidatakse, reageerime suurema usaldusega. Samuti mõelge, milline suhe on rahu (mis, nagu me nägime, kasvab välja armastusest) ja tervise vahel. Minu arusaamise kohaselt on meie organism kohastunud pigem rahu ja vaikuse kui vägivalla ja agressiooniga. 

Hmnjaa...
Juba eelmise blogi algusaegadest peale olen mõelnud, kas mitte panna oma blogiprofiili huvide – rahu ja vaikuse – asemele midagi ’korralikumat’ nagu lugemine ja kelgutamine või mis iganes... aga ei, rahu ja vaikuse kallale ma siiski läinud pole, need tunduvad ikka põhilised, kuigi neid hobideks nimetada ei saa. Ja viimasel ajal ma loen igalt poolt kui oluline on vaikus ja rahulik meel. Ja minu jaoks seostub see ka armastuse kogemusega. Näiteks Osho ütles, et tõelist armastust kogenud inimesed muutuvad väga vaikseks ja väga rahulikuks. Nõus!

Nujah, ma siis vaikin tänaseks, aga homme veel tsitaate :)