X-generatsioon

Ma olen artikleid lugedes korduvalt märganud, et kuulun sünniaasta poolest mingisugusesse X-generatsiooni.

Täna näiteks lugesin Daily Mailist artiklit, kus kirjeldati x-generatsiooni kuuluvate naiste (sünd 1965 - 1978) kimbatust nähes, et nad ei saagi Seda Kõike. Tulusale tööle pihta andes on pereloomist edasi lükatud, ning nüüd on selleks paljude arvates liiga hilja. Loonud töö kõrvale ka pere, on leitud, et koormus ajab hulluks ning on valitud üks neist. Emad, kes on esikohale valinud töö võivad ise küll arvata, et nad hoolitsevad ka laste eest (garanteerides neile hoidja ja *võimalusel* nendega *alati* ka ise aega viites), kuid nad ei salga, et oma tööd ja tasu nad kellelegi ära ei kingi pelgalt seetõttu, et kell sai viis ja tohib koju minna. Nad jäävad kõhklematult kohale ja 'naudivad' tööalast enesekehtestamist. Kes aga valisid pere, on, noh, mängust väljas - keegi ei mäleta neid, nagu poleks kõiki neid visasid pingutusi üldse olnudki. Artikli pealkirjas on öeldud lausa, et neil aastatel sündinud naistel pole ei pisiperet ega ka karjääri! Pere jäi karjääri tegemise lootuses loomata ja karjäär maitses halvasti, nii et sellest loobuti.

Huvitav ongi see, et uuemad uurimused näitavad, et naiste edutuses ei saa süüdistada kohustusi pere ja laste ees - nimelt olevat 43% ülikooliharidusega x-generatsiooni naisi lastetud! Tuleb välja, et nõupidamissaalides ja koosolekutel on oma stiil, mis ongi pigem ründav ja ennast esile tõstev ehk mehelik, mitte 'asjast rääkimise' kõrval ka teistega arvestav ja häid suhteid rajav ja säilitav - mis on naistele omane. Naisi säärane lakkamatu ründamine siiski pikapeale heidutab, ka haritud naisi (uhh, jumal tänatud, ütleks ma!). Ja kuigi x-generatsioon on kasvatatud arvama, et kõike seda värki võib saavutada ka naisena käitudes, hakkab tasapisi selguma, et see pole tõsi.

* She /Helen McNallen, 44/ says she feels cheated by being sold the myth of the female businesswoman who can work like a man. And she adds: ‘I am both too old and too set in my ways to start a family, even if it was physically possible.

Ma olen ikka mõelnud, et elan veidrate arusaamadega ajal... et naine peab olema edukas ja lapsi ei tohi sööma sundida ega karistusega hirmutada, aga ometi peavad lapsed olema terved ja viisakad (- Inglismaal arutletakse, kas mitte ülekaalulisi lapsi vanematelt ära võtta?!), et islami ja üldse igasugune integratsioon on väärikas ja hea asi... ja üldse hästi palju imelikke asju, mis mulle praegu meelde ei tule... :D
Aga kogu aeg tuleb uurimusi, mis tõestab, et need uudsed ja edumeelsed teooriad praktikas ei toimi, naised on väsinud ja kurjad, lapsed on rumalad ja kurjad, muulased tahavad ilmtingimata muudmoodi elada ja on kurjad, et uuel maal nende moodi ei elata ning mässavad ja laamendavad lõputult, elu eest... ja nii edasi... Nii et elan just toredal ajal, kus integratsioon on ilmutanud kalduvust muutuda luige, haugi ja vähi valmiks (igaüks tirib ikka oma suunas, mingit koos tagantlükkamist ei toimu), vabakasvatatud hedoniste ei taheta tööle ega sõjaväkke ja üha rohkem tunnistavad naised endale ja ka teistele, et oleks ainult hea ja rikas mees, siis jääkski koju. Ühesõnaga: traditsioonid, traditsioonid, viva la 'traditsioonid'... :D

Millega siis tegelevad x-generatsiooni naised, kui nad äris konkurentsivõimelised pole ja pooled neist pole ka emad? Selgub, et ka lastetud naised soovivad paindlikku tööaega ja kui selgub, et korporatiivne maailm on liiga jäik ja nõudlik, lähevad naised meelsasti logedamale tööle.

Muidugi, võib küsida, kas ka meestele üldse sobib see maailm ja õhkkond, mis nad äriellu toonud-loonud on? Ehk ei sobigi, kuid mingil põhjusel see nii kujunenud on - need 14-tunnised tööpäevad ja ründav käitumine nõupidamissaalis. Võibolla on selline olukord tekkinud lühikest eesmärki silmas pidades: kui oled piisavalt enesekindel ja agressiivne, siis peletad konkurendi eemale või jätad ta varju. Aga kas sa ka tõotatut täita suudad - see on hoopis iseküsimus. Ka väljaspool ärisuhteid suheldes on ju nii, et kui üks on väga võitlusvalmis, siis teine annab järele, aga - läheb esimesel võimalusel ära sinna, kus tal on parem. Ja lõpuks on mees üksi tühjuses võidutsemas ja võimutsemas.

Huvitav, miks siis ei õnnestunud seda suurte rahade maailma naiselikumaks muuta? Kas ikka peab raha valvama 14 tundi päevas? Et äkki kerkib vahepeal esile võimalus, mida kasutab ära keegi teine, kui sina ei märka? Ja kui sa pole esimene oma osakonnas, siis sa pole seal mitte keegi, nagu siin artiklis öeldi...

Uhh, mul on hea meel, et mul pole kunagi olnud x-generatsioonile omast soovi suuta kõike, saada kõik. Ma olen ikka mõelnud, et teen seda, mida parasjagu tahan ja saan, ei push'i midagi, ja muus osas vaatan... Omaenda õnneks pole ma kriimugi ambitsioonikas, kuigi tänapäeval oodatakse seda kõigilt: arenguplaani, suuri ja väiksemaid, kaugemaid ja ligemaid (ligedamaid - nagu ma ikka ütlen) eesmärke...

Aga misasi see x-generatsioon siis ikkagi on, tekkis mul huvi. Ja toon ka siin ära märksõnu wikipediast.

* x-gen liikmed on sündinud aastatel 1965 - 1982.

* Sel ajal sündinuid on nimetatud ka 'abielulahutajate põlvkonnaks'.

* Nii viidati identiteedipuuduses noortele, keda on ootamas ebakindel, ebamäärane ja tõenäoliselt vaenulik elu.

* Selle ajastu elu iseloomustavad järgmised asjad: kodune arvuti, kaabeltelevisioon, videomängud, internet, AIDSi-epideemia, disko, heavy-metal ja techno-muusika - mõnikord nimetatakse 'meid' ka MTV-generatsiooniks.

Ehh, muud märksõnad jäävad mulle kaugeks :), või on neid äratoomiseks liiga palju või ajavad nad segadusse. Näiteks mis valemiga puutub siia 1964. aastal tehtud teismeliste küsitlus? Ma kahtlustan, et päris kindlasti ei sündinud see seltskond alles aastal pärast küsitluse läbiviimist... ja nii edasi..., ega ma uurimistööd ei tee, klähvin siin niisama :p
Nüüd on mul jube kiire, sau-plau! :p