Laupäev, 2. juuli 2011

Dalai-laama ihast, vihast ja muust painavast...

Pilt on pärit izismile.com 'ist,
tsitaadid dalai-laama raamatust "Iidne tarkus, moodne maailm".

* Painava emotsiooni mõju all olles ei ole meie peamiseks hooleks mitte teiste, vaid üksnes meie endi huvid: seega on ta meie iseka ja vägivaldse käitumise põhjustaja. Mõrvad, skandaalid ja pettused on kõik tärganud painavatest emotsioonidest. Sellepärast ütlengi, et kõigi nende hädade allikas, mis ei kuulu vältimatute kannatuste kategooriasse, nagu näiteks haigus, vanadus, surm jne, on distsiplineerimata meel. Suutmatus ohjeldada oma reaktsiooni painavatele emotsioonidele avab uksed nii meie endi kui ka teiste kannatustele.

Ma olen ikka mõelnud, et parem hoida kaugemale inimestest, kes on konstantse ängistuse seisundis, sest need juba ei halasta :D... - pole mõtet loota, et nad näevad, kuidas nad sind haavavad, sest neil jätkub tähelepanu vaid enda kannatusele, mis on ikkagi ju suti lähemal.

Ühte sellist piinlevat ja raevukat inimest jälgides on mulle tundunud, et frustreeritud inimesed meelega kiusavad/norivad/mõnitavad/alandavad teisi enda ümber, et tasakaalustada enda sisemaalima ja endast väljaspoole jääva maailma tundetoone. Nende jaoks on ok, kui maailm ümberringi värvub sama tumedaks kui on nende meeleolu. Mujalt tulnule aga on vastuvõetamatu, kui tema heledasse maailma 'pasapomme' loobitakse. Miks ta peaks sellega leppima? Miks ta peaks võtma halva vastu oma helgemasse maailma? Ta teeb seda ainult siis, kui ta usub, et helge maailm on püsitu illusioon ja valdav tegelikkus ongi tume. Ka mina olen sellesse uskunud, ja ka sellesse, et ilus on maailm ainult siis, kui jääd pinna peale – kui süvitsi lähed, on maailm kole. Aga enam (khm, täna) ma seda ei arva :)

* Esimeseks sammuks negatiivsetele mõtetele ja emotsioonidele vastu astumisel on vältida olukordi ja toiminguid, mis neid tavaliselt põhjustavad. Näiteks kui selgub, et iga kord ühe konkreetse inimesega kokku puutudes saame vihaseks, on võibolla kõige parem temast eemale hoiduda, kuni meie sisemised jõuvarud on kasvanud.

Mõhh... Pühameestel, kellel võib vaid jalgu puudutada ja keda ei tormata haarama kallistustesse, millest vabadusse-siplemist embaja ignoreerib – sest tema ju tahab kallistada ja mis on selles halba? – on hea öelda, et ükskord saate piisavalt küpseks, et suhelda kellega iganes. Sellised pühamehed ei tea, millise hoobi annab inimesele see, kui teda hoiab oma käte vahel kinni inimene, kes tahaks teda suurest armastusest lõhki rebida ja nahka panna, üleni omastada ja endasse neelata. Kõik, kes on suhelnud võimukate kirglike inimestega, kellel pole mingeid kavatsusi huvituda sinu seatud piiridest, teavad, et on inimesi, kellega ei saa kunagi suhtlema hakata, ükskõik kui heatahtlikuks sa kasvanud oled – kui su heatahtlikkus muidugi ei hõlma luba ennast energeetiliselt vägistada lasta.

Painavaid emotsioone iseloomustab petlikkus:
* Näis, nagu pakuks mingi tunne rahuldust, et tegelikult ei paku. Võtke näiteks iha. See tõotab õnne, aga parim, mida ta anda võib, on ajutine küllastumus. Pealegi pimestab iha meie kriitikavõimet ja paneb meid ignoreerima oma tegude mõju teistele, nii et kui me oma viga ükskord mõistame, võib olla juba liiga hilja kannatust põhjustavaid tegusid ära hoida – näiteks meie abikaasa ja laste jaoks. Iha on raske taltsutada, sest seksuaalne tõmme on äärmiselt võimas jõud. Inimestena on meil loomupärane tõmme väliste objektide poole, olgu see siis silmade kaudu, kui meid kütkestab kuju; kõrvade kaudu, kui tegemist on heliga, või muude meelte kaudu. Kõik need võivad meile raskusi tekitada. Ent seksuaalne külgetõmme hõlmab kõiki viit meelt. Selle tulemusena võib iha, kui ta tekib, põhjustada meile ääretult suuri probleeme. Seda tõsiasja tunnistavad kõikide suuremate religioonide seksuaalse väärkäitumise vastased eetilise käitumise juhendid, mis – vähemasti budistlikus traditsioonis – tuletavad meile meelde, et seksuaalne iha kipub muutuma kõikevaldavaks kinnismõtteks. Asi võib kiiresti jõuda sinnamaani, et ei ole enam ruumi konstruktiivsele tegevusele. Niisugused käitumisjuhised kajastavad ka sisimat arusaama, et eelkõige seksuaalsel külgetõmbel põhinevad suhted on pea alati ebapüsivad.

* Mõned on vast arvamusel, et ehkki on õige vaos hoida eriti ägedat vihkamist, mis võib muuta meid vägivaldseks ja ajendada koguni tapma, ähvardab meid emotsioone tagasi hoides ja meelt distsiplineerides oht kaotada sõltumatus. Tegelikult on hoopis vastupidi. Kui me negatiivsetele tunnetele ja mõtetele järele anname, harjume nendega paratamatult ära. Selle tulemusena muutume neile üha altimaks. Häda on aga selles, et kuigi nad võivad algul olla puhtalt sisemised sündmused, leiavad nad otsekohe väljendust, niipea kui välised tingimused lubavad. Just seetõttu on oluline negatiivsetel mõtetel ja emotsioonidel võimalikult varakult turjast kinni saada. /.../ Viha ja painavad emotsioonid, nagu ka nende vastandid – armastus ja kaastunne – ei saa iial otsa. Pigem kipuvad nad kasvama nagu jõgi, mis kevadel lume sulades üle kallaste ajab ja selle asemel, et meid vabastada, orjastavad nad hoopis meie meele ja muudavad selle abituks.
/.../
Eitamine ja mahasurumine viivad paratamatult hoopis selleni, et viha ja vimm kogutakse endasse, kuni mingil hetkel tulevikus on võimatu seda vaos hoida.
/.../
Oluline on osata vahet teha, milliseid tundeid väljendada ja kuidas neid väljendada. Ent kui me esmalt end ei talitse ja lihtsalt kõik tunded välja valame, nii nagu nad ilmuvad, põhjendades seda vajadusega neid välja elada, on kõigil eespool mainitud põhjustel üsna tõenäoline, et minnakse liiale ja kaotatakse kontroll.

Jah, on vahe, kas sa väljendad oma tundeid, või elad need teiste peal välja ja pole lihtne seda piiri näha. Mina võin arvata, et väljendan oma tundeid ja olen aus nagu vaja, et tõeliselt 'kohtuda inimesega', nagu ütleb Tommy Hellsten :) - teine inimene aga tunneb, et ma ründan teda. Mina võin arvata, et ma palun inimesel järele mõelda - tema aga tunneb, et ma nõuan temalt endaga nõustumist. Jaa, see ei ole kerge...

Olen näinud vähemalt kahte inimest, kes olid kogenud, et kui nad vaidluses oma äkkviha näitavad, siis teised alistuvad neile, sest see on nii hirmutav. Et saada neid asju/kokkuleppeid, mida nad soovisid, kasutasid nad oma viha vabalt. Nüüd on mõlemad vanemas keskeas ja kannatavad tugevalt üksilduse all. Ma arvan, et nii läheb kõiga, kes – mõeldes õigusele oma tundeid väljendada (mis neil tõepoolest on), unustavad ära selle, et teised ei soovi nende tunnete all kannatada ja neil teistel on õigus minna ära. Oh seda üllatust, kui nad seda ühel päeaval tõepoolest teevad – varem oli kõik ju kontrolli all.

Kommentaare ei ole: