Vaatasin üht saadet, kus miljonär elab nädalakese vaesena vaeste hulgas ja siis ütleb neile välja, et ta on tegelikult rikas ja annab väljavalitud kannatajatele raha.
Muidugi naiivne saade ja kõik emotsioonid on ette teada..., võibolla mõnes saates on inimestel tõeliselt ennekuulmatud hädalood (aga ma pole teisi saateid näinud), kuid siin oli... nagu see vaeste elu on...
Kuid ikkagi ju nunnu ettevõtmine, kuigi ma ei usu, et see kellegi maailma muudab. Lihtsalt sai kogetud midagi, mida oma lastele ja sõbrannadele rääkida...
Siiski, tore on ju pealt vaadata, kui keegi ootamatult midagi sellist saab, mille üle ta tõesti õnnelik on. Nii et mind tegi küll härdaks. Ja ma olen ka piisavalt lihtsameelne, et seda kõike nii südamesse võtta, et enam ma seda saadet parem 'heaga' ;) ei vaata - samal põhjusel, miks ma ennastunustavalt lobiseda ei armasta: algul on küll eufooria missugune, aga mingi elevus ja ärevus jääb sisse sellisest kaasaelamisest, pärast süda vabiseb, kätes on kõdi... Ma satun suheldes tavaliselt jubedalt hoogu, kargan pidevalt püsti ja räägin kogu kehaga, aga kolm järgmist päeva tahaks sootuks sõnatu olla. See pole aga võimalik, sest ma olen perenaine ja ema - niisiis väldin kohtumisi. Nojah, ühesõnaga - päris kindlasti pole ma adrenaliinikütt, põnevus ja kaasaelamine ajab mind iiveldama.
Täna oli miljonäriks nooruslik viie lapse ema, peenike pruunisilmne blondiin.
Sel päeval, mil ta teada andis, et ta on rikas, oli ta esimest korda ilusti riides ja kammitud-sätitud ja üks vaeste abistaja tegi talle siira komplimendi: "Vaata aga, kui ilus sa täna oled!"
Ja naine vastas justkui tõeliselt tänulikult: "Aitääääh!"
Ja mulle meenus üks ütlus, et ilusaid naisi saab võrgutada tehes komplimente tema arukuse kohta - see tõmbab tema tähelepanu, kuna tavaliselt märgatakse vaid tema ilu; samas tarku naisi saab võrgutada, kiites nende välimust - see pole asi, mille järgi neid teatakse ja mida neist räägitakse, räägitakse ikka nende professionaalsusest ja tarkusest, nii et välimust pole märgatudki.
Tundub, nagu siin mingi loogika oleks.
Aga tegelt ma seda ei usu.
Ühest küljest - peaasi, et kompliment on siiras.
Teisest küljest - janune inimene joob ka kraavivett...
Mu enda puhul kehtib hästi selgelt hoopis see, et kui mulle inimene meeldib, siis mulle meeldib ka kompliment (ükskõik mille kohta), aga kui ma inimest ei usalda, siis olen tema komplimendist kuidagi ärritunud või isegi solvunud. Eks ikka vist selle pärast, et kui inimene ütleb siiralt komplimendi, siis see lihtsalt tuleb tal üle huulte lähtudes olukorrast ja mitte kandes mingit eesmärki ja see on liigutav ja rõõmustav - juba ainult see, et kellelgi tuli tahtmine mulle midagi kena öelda. Kui aga inimesel on oma komplimendiga mingi eesmärk - näiteks see, et ta mulle meeldima hakkaks mis iganes edasise eesmärgi jaoks - siis ma tajun olukorras inetust ja ebaõiglust.
Imelik on veel see, et kui inimene tajub, et talle tehtud komplimelt pole siiras või kannab mingit eesmärki, ning ei 'meelitu', siis komplimendi tegija sageli nördib... Et tema tegi komplimendi, 'nägi suhte nimel vaeva' justkui omamoodi, irw, aga teine omalt poolt ei tee midagi...
Ahsoo, aga mis ma üldse öelda tahtsin: kui ma sellest komplimendi valdkonna valimise soovitusest kuulsin, tekkis mul mingi sundmõte. Nii kui näen ilusat naist rõõmustamas tema välimusele tehtud komplimendi üle, mõtlen mina: ahhaa! näed! rõõmustab! - järelikult on pigem tark naine :D
See on tõesti sundmõte, mis lülitus kohemaid sisse ka selle miljonäriproua puhul ...
Ja kumb siis mina olen...
Mis mulle rohkem meeldivad, kas komplimendid minu välimuse või tarkuse kohta? Et kui välimuse-komplimendid meeldivad, siis olen pigem tark, ja kui arukuse-komplimendid meeldivad, siis pigem ilus :D... Hmm...
Naljakas, kui mu Mees mulle komplimendi teeb, siis ma kohe usun, et jee, olen ilus ja tark ja hea ja tubli ka veel... aga kui keegi teine mulle komplimendi teeb, siis ma mõtlen pigem, et oeh kui piinlik, et ma olen endast sellise mulje jätnud... tegelikult ma ju pole ei ilus ega tark ega tubli...
Aga vähemalt usun, et olen pigem hea- kui pahatahtlik.
Uhh, midagigi :)
Aa, ja veel üks asi. Olen tähele pannud, et kui inimene on mulle tõeliselt oluline - nagu näiteks Mees, Väike Tüdruk ja Õde - siis nemad võivad mulle ka täiesti tobedaid komplimente teha (näiteks: su praekartulid näevad nii isuäratavad välja! - Õelt) ja ma olen kohe jube õnnelik, mitu aastat mõtlen veel 'oma isuäratavatest praekartulitest' :D
Või mõned asjad, mida mees on mulle vähemalt tuhat korda öelnud - ikka on niisama hea meel nagu esimesel korral :D Siiralt öeldud, otse hingest välja paiskunud armusõnade või komplimentide väärtus ei devalveeru absoluutselt ka pideva kasutamisega, kuigi nii näib arvavat enamik inimesi. Olen kindel, et midagi valusat või solvunut või ebausaldavat on neis 'devalveerumist pelgajates', mis häid sõnu tagasi hoiab. Kui pead pingutama, et armastust väljendada, siis on armastuse kõrval liiga palju pingeid-tekitavat. Hea oleks, kui armastus lihtsalt oleks ja väljenduks kõiges: tegudes, liigutustes, pilgus, hääles ja ma ei kujuta ette, miks mitte siis juba ka sõnades.
*
Kirjutasin vahepeal ühe kirja - nüüd ei oska kuidagi otsi kokku tõmmata :D
Jääb siis nii :p
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar