Ühe Idaho loomaaia töötajad jälgisid murelikult oma majesteetliku põdra kummalist käitumist.
Põder Shooter uputas oma pead muudkui aga sügavale veepaaki moel, mis ei viidanud janu kustutamisele. Paistis, et uputamine ei õnnestunud, sest sarved jäid ette. Seejärel tonksis ta mõnda aega veepaagis sõrgadega ringi ja ronis siis taas peadpidi veepaaki. Kummalise käitumise saladus ilmnes, kui põdrapoiss tõstis tünnist oma suuga välja väikese ümiseja (üks näriline).
Pärast rotikese väljatõstmist nügis Shooter loomakest sõraga, ilmselt selleks, et veenuda, et tollel on eluvaim ikka sees.
Ümiseja oli küll läbi ligunenud, kuid üsnagi elus ning lipsas pärast toibumist kärmelt põõsaste varju.
Põdra kummalist käitumist seletavad töötajad nüüd nii: kui Shooter nägi, et ta ei saa ümisejat joogivaadist välja tõsta, sest sarved jäävad ette, veeretas ta loomakese sõrgadega vanni äärest vanni keskele, kus ta pääses peaga sügavamale ligi.
Päris peen plaan, mis?
Kas pole imearmas lugu?
Kui kena teada, et ka loomad on üksteise kannatuste suhtes empaatilised ja kaastundlikud.
Või kuidas muidu sellist käitumist tõlgendada?...
1 kommentaar:
Kui kena teada, et ka loomad on üksteise kannatuste suhtes empaatilised ja kaastundlikud.
****
Ja-jah,ilmselt jällegi see erand,mis kinnitab reeglit,et inimese ja looma erinevus on selles,et loomal puudub kaastunne.Nii õpetati ühes psühholoogiatunnis.
Postita kommentaar