laupäev, 23. juuli 2011

I would rather go mad than experience pleasure

Viimati kirjutasin x-generatsioonist, täna mõtlen z-generatsioonile, kuhu kuulub ka Väike Tüdruk...

Seda põlvkonda, kuhu kuuluvad 1995 - 2005 aastate kandis sündinud tegelased, iseloomustab kõige paremini pidev interneti kaudu suhtlemine ja tohutu infotulv. Osa noortest on justkui kogu aeg Facebookis vaatamas, mis 'sõprade' elus toimub. Kardetakse midagi maha magada ja samas magatakse maha omaenda elu elamine.

Oma uudistenälga rahuldan kollase Briti lehe Daily Mailiga ja aeg-ajalt vaatan ka FuckMyLife lehekülge - ehk Eestis pole asjad (veel) nii hullud - sealt on tänapäevasest elust jäänud ikka tohutult õudne ja õõnes pilt. Emad ei mäleta oma laste sünnipäevi ja kulutavad toidupoodi minnes raha impulssostudele ära - üks ostis endale nt suure kaisukaru ja lastele jäid järgmiseks kolmeks päevaks söögiks hommikuhelbed, piimata; kihlutakse nii, et noormees viskab neiule sõrmuse ja ütleb: "Nääh, kanna seda!"; inimesed on nii oma mõtetes ja hajameelsed, et mängivad bussis su juustega või sikutavad sul õla pealt päikesepõlenud nahka maha ja kui sa ütled, et palun jätke järele, siis nad hakkavad nutma, löövad sind käekotiga ja jooksevad minema.
Armas aeg!
Rääkimata emadest, kes lähevad kõrtsu või Internetti ja jätavad lapsed koju vanni või basseini uppuma või võrevoodisse nälga surema. Aga kõike seda tehakse seetõttu, et inimestele tundub, et neil on vähe, millest ise rõõmu tunda. Ikka kinnitatakse, et tuleb KA endale mõelda - mine võta kinni, kus see endale mõtlemine on kasutu või liigne. Mina tegelen Väikese Tüdrukuga ainult kaks tundi päevas... pluss õuetund, kui ta tuleb minuga... pluss kui ta söögi tegemise ajal kööki tuleb. Ja mulle öeldakse pidevalt, et ma tegelen oma lapsega liiga palju! Ma ise tunnen küll end isekana - tema istuks kogu aeg nagu kägu minu voodiveerel, mina puksin teda minema ja keeran toaukse lukku ka mõnikord, et ta aru saaks, et mul on tõsi taga.

Lastel on nüüd nii palju võimalusi ise oma aega huvitavalt veeta: alles on jäänud raamatud ja õuesolemise võimalus - lisandunud on internet ja DVD'd, mistõttu ei pea enam ootama, millal telekast midagi toredat tuleb. Lapsevanemale on see mugav ja ka laps ise võib internetimängudest olla enam huvitatud kui lauamängust vanematega. Kuid siin juba ongi justkui midagi vussi läinud. Oleks loomulik - tundub mulle - eelistada kasvõi igavamat mängu inimeste seltskonnas. Miks me niimoodi üksteisest ära pöördunud oleme? Ma tõesti ei tea... Mina igatahes meelega endale Facebooki kontot ei tee, sest mulle päris kindlasti pole rohkem infot vaja - ikka rohkem vaikust tahaks pigem.

Mõtlen sellest, kuidas vanasti oli nii palju rangeid reegleid - juba ainuüksi riietus näitas seda: meestel kingad, kõvakrae, vest ja pintsak ka palavaga; naistel sukad, kingad, mantel ja kübar. Nüüd tõmbame laiad püksid selga ja torkame plätud või botased varba otsa. Kohe on olemine mugavam ja hoiak logedam, vähem korrektne, inimene tunneb ennast vabalt. Kas ma tahaks, et inimesed istuksid riietuse tõttu pingul ja higistades? Oh... ei tea,... vast ka mitte... Kuid mulle tundub, et on mingi seos enda lõdvaks laskmisel kommete osas ja riietuses ning käitumises. Olen seni arvanud, et ükskõik, milline sa oled - kui sul on vaid kohtumise-õnne, siis kellelegi meeldid sa kindlasti väga. Aga kui ma näen KUI lõdvaks inimesed end lasevad, kui võimalus antakse, siis ma hakkan selles kahtlema. Mingi pingutus peab ikka jääma, aga mida laisemaks muutud, seda pingutavamaks muutuvad ka lihtsad asjad nagu näiteks koju tuleva elukaaslase tervitama minemine - võib ju mõelda, et milleks seda teha, ta tuleb ju varsti ise magamistuppa, või kööki või kus sa parasjagu oled, kuid kas poleks tunda kaasa tuleku üle selget rõõmu ja tänulikkust (elu vasltu - noh, et minu elus on keegi, kes tahab ja saab minu juurde tulla) ning seda ka talle väljendada?
Veel üks uus komme või pigem hea kombe kadumine, mida ma ei mõista, on vestluse jätkamine, kui oled tualetti läinud - jällegi asi, mis on üha harilikum. Ja kui me hindame kõrgelt igasuguseid vabadusi ja mugavusi, siis selliseid asju tuleb üha rohkem ja rohkem. Kui me oleme vabad, milleks meile kombed/kombekus?

Mõtlen nostalgiaga ajale, mil inimesed hoidsid end vaos ja mõtlesid, kuidas ennast väljendada ja kuidas sobib käituda. Hakkan nostalgiliseks muutuma ka korrektse riietuse osas. Olen ise küll ka mitu aastat päntusid jalas kandnud, aga sel aastal märkan, et ikka valituks osutub ikka konts ja konts, olen päntud esikust juba ära koristanud, sest ma nagunii neid ei kanna. Täna oli küll tobe minna lohvakate kodupükstega prügikasti välja viima, kui jala otsa polnudki esikus torgata muud kui peenikese kontsaga suvekingad või jämeda, aga veel kõrgema kontsaga kevad-sügissaapad- ei läinud ju kapi kallale selle lühikese käigu jaoks.

Veel paneb mind mõtlema see, et kogu see suur vabadus ja enese-teostus pole justkui inimesi õnnelikuks teinud. Pigem riiakaks, mulle tundub. Inimesed on tuubil täis oma õigusi. Arvan, et budistid on selles mõttes väga õigel teel, et kui me juba hakkame mõtlema selle peale, mida kõike me tahame ja vajame, siis ei tule neil asjadel iial otsa, no mitte iial pole me rahuldatud ja rahul - keskendudes oma vajadustele määrame me end igavesse rahulolematusesse. Niisiis parem oleks mõelda, mida me teiste heaks teha saame või kasvõi - mis on meie kohus?, kuigi tänapäeval kõlab see peaaegu nagu roppus. Ikkagi tundub mulle, et teisele inimesele tehtud rõõm on kuidagi jäävam enesele pakutud naudingutest. Jaapanis on ju mingi seltskond noori - ei tule meelde, kuidas neid nimetatakse -, kes elavad oma vanemate katuse all, veetes kogu ärkveloldud aja arvuti taga. Mõned vanemad ei näegi oma lapsi, neil on käsk jätta toit ukse taha ja last mitte segada. Sellised noored pühendavad iga minuti ise-enda soovide ja vajaduste rahuldamisele, aga kas nad on õnnelikud? No vaevalt küll. Võibolla on ühele inimesele - iseendale - keskendumine liiga väike asi, et suures maailmas õnnelik olla? Kui me tunneme end rahulolematuna, siis hakkame kohe mõtlema, mida me enda heaks veel teha saaksime..., aga võibolla on see vale tee, dead end.

*

Pealkiri on tsitaat kreeka küünikult Antistheneselt :D... Leidsin selle täna ühest märkmikust ja see tekitas mõtteid, millest osa püüdsin siin eespool väljendada.

Kommentaare ei ole: