Täiuslik kõne

Järgnevad tsitaadid on pärit Sangharakšita raamatust "Buddha õilis kaheksaosaline tee".

* Me ei räägi tõtt, kui me ei räägi kogu tõtt, kui me ei räägi, mis toimub tegelikult meie südames ja meeles, mida me tegelikult mõtleme ja tunneme. Kui me niimoodi ei tee, siis pole me ka tõesed, siis pole meie suhtlemine tõeline.
Aga sellisel juhul tekib küsimus: kas me üldse teame, mida me mõtleme? Kas me tõesti teame, mida tunneme? Enamus meist elab kroonilise vaimse segaduse, hämmelduse ja kaose seisundis. Võimaluse tekkides võime me korrata seda, mida oleme kuulnud või lugenud.
/.../
Me teame kõik, kui suur kergendus on rääkida tõtt, kui selleks avaneb võimalus. Tihti me ei märkagi, kui palju me valetame, enne kui tekib võimalus rääkida tõtt, kasvõi vahetevahelgi. /.../ Õnnetuseks juhtub seda paljude inimeste elus väga harva, kui üldse juhtub.
/.../
Tõe rääkimine tähendab õieti mina ise olemist. Mina ise mitte tavapärases, sotsiaalses mõttes (nagu meid arvatakse olevat seltskonnas, mis ei tähenda aga tavaliselt mitte sugugi mina ise olemist), vaid iseenda väljendamist sellisena nagu me tegelikult oleme ja teame end olevat.

* Täiuslik kõne ei ole ainult tõene, isegi mitte selle sügavamas tähenduses, see on ka südamlik ja armastav. /.../ Armastusega tõe rääkimine tähendab, et ollakse täielikult teadlik sellest inimesest, kellega räägitakse. Kui paljud meist seda oskavad?

Mh, mulle psühhiaater kunagi ütles, et ma ei peaks keskenduma vestluskaaslasele – nii ma väsiks suhtlemisest vähem. Aga ikka tuleb meeles pidada, kellega parasjagu suhtled. Võibolla on teemasid, mida ei tasu puudutada, või on mõni arvamus, mida tasub väljendada delikaatsemalt kui muidu jutuhoos välja kukuks. Näiteks kui mul on meeles, et mu sõbrale meeldib ABBA, siis pole mõtet hakata rääkima, kui nõme see bänd on. Kui mul on meeles, et mu sõber ei söö kala, ei paku ma talle krevetisalatit ja tuunikalapirukaid, mis minu arust on ülimalt maitsvad, vaid valmistan talle midagi muud. Ma püüan kõike alati meeles hoida ja inimesi võimalikult palju rõõmustada – võibolla see tõesti väsitab, aga teisiti on ka kuidagi niru suhelda...

* /.../ see Täiusliku Kõne külg – kasulik kõne – seisneb inimese või inimestega niimoodi rääkimises, et nende olemise ja teadvuse tase ei lange, vaid tõuseb. Vähim, mida me võime teha, on positiivne ja lugupidav.

Näedsa..., ma räägin ka ikka, et püüan suhelda nii, et kaaslasest lahkudes oleks tal rõõmsam tuju, kui enne minuga kohtumist. Olen muretsenud, sest ilmselt on minu sõbralikkus mõnele jätnud vale mulje, et soovin vestlust pikemalt jätkata..., aga tuleb välja, et olen kogu aeg budismi praktiseerinud :D

Viimasel ajal olen tegelikult inimestele ütlema hakanud, et ma pole suhtleja. Piinlik on kuidagi... Tundub, et inimesed pole tõrjumist ära teeninud ja see on minust kohutavalt inetu. Kuid ma suhtlen enda jaoks piiripealselt palju, rohkem ei jaksa ja aega ka pole. Iga päev kirjutan 2-3 kirja ja blogin veel ka, ülejäänud aeg jäägu endale ja perele... :)

Ahh... aga kui tore oleks teha kõike täiuslikult, seal hulgas ka suhelda: kõneleda ja kirjutada... mitte kunagi kedagi haavata, kellegi enesehinnangule või kasvõi mõttetult ülespuhutud egole põntsu panna.

Samas, ohh kuidas ma naersin, kui sõbranna rääkis, kuidas tema mehi eemale peletab: "Kaks sõna - ja nad on läinud, usud!" Lihtsalt võrratu on kujutleda teda sähvamas neid 'kahte sõna', väike ninake püsti... :D