Rännak läbi

Nagu ma siin viimati mainisin, osalesin reedel, laupäeval, pühapäeval ja esmaspäeval holistilises teraapias. Nüüd on see läbi, eile sai end piisavalt kogutud ja asja üle järele mõeldud ning käes on aeg pisut muljetada :)

Kuna holistilise teraapia alla kuulub meeletu ports igasuguseid praktikaid nagu nõelravi, aroomiteraapia, kupud, kõrvaküünlad, massaaž, ka psühhoteraapiad jpm, siis täpsustan, et mulle saatuse poolt eluteele nügitud teraapia nägi välja nii, et poolteist tundi sai terapeudiga vesteldud, millele järgnes suunatud lõdvestus ja siis vaimne rännak umbes nagu Brandon Bays seda asja õpetab.

Esimesel päeval rändasin päikesepõimiku kaudu kohtuma oma 'sisemise lapsega'. See oli küll ehe ja liigutav kogemus.

Millegipärast läks aga edasi raskemaks.

Teisel ja ka kolmandal päeval pidin südame salakambris kohtuma oma 'kõrgema minaga', kes mind keha pingete kaudu juhtis vanadesse valusatesse mälestustesse...
Kui oma 'sisemist last' märkasin ma peaaegu selsamal hetkel, kui olin oma ülesande teadvustanud, siis 'kõrgema mina' esilemanamine oli selline vaev, et ohh ja ahh... (tõtt-öelda tundsin end pärast teist päeva nii kurnatuna, et tekkis mõte see teraapia lausa pooleli jätta). Kui ma selle salapärase tegelinski värvilaikudest välja imetud sain, siis minu juurde ta jääda küll ei tahtnud. Sageli mõtlesin, et jäängi igavesti piimjasse tühjusesse vahtima ja anuma, et ta - mu kõrgem mina - mind kusagile juhataks. Ainsad mälestused, mis üsna kergelt tulid olid need, mille puhul ma ka täiesti ilmsi tean, et need olid murdepunktid mu elus. Mingi ime kombel kangastus siiski ka pilte, mis olid (mu teadvusele) uued. Nii et vast kusagile siiski jõudsin, ja suurest rassimisest hoolimata oli hea mingid vanad jamad läbi elada muutunud teadvuse seisundis, kus saad keskenduda AINULT tunnetusele. Muidu, kui räägid oma jamalugusid sõbrale või psühhiaatrile või kasvõi isegi sugulasele, kes teab seda värki ise ka, jälgid ennast ikka, et liiga haledaks ja koledaks ei muutuks, või naeruväärseks ei teeks ennast. Vaat, seal pikali küll sellised mured pähe ei tulnud - nutad oma kõrvad märjaks ja pole asigi... Üldse - mina olin küll esimest korda teraapias, kus 'kõik tunded on lubatud'. Psühhiaater ütleb sulle ikka, et saad ju ise ka aru, et see mure on ebaratsionaalne või liialdatud... Aga holistilise teraapia käigus ilmnes, et isegi enesehaletsus on lubatud :D - kes seda enne kuulnud on? :D Usun, et oli kasulik need situatsioonid ka ümber kujutada - see oli ka üks praktika seal...

Neljandal päeval oli mingisugune, kirjeldamiseks liiga mitmetahuline peredünaamika ja vastastikuste energiate uurimise värgindus. See oli üllatavalt huvitav. Kuigi võiks arvata, et sa tead hästi, kui lähedane sa kellegagi oled ja mis teie vahel on, üllatusin ikkagi mitut puhku. Ka enda üle - kui selged minu tahtmine või vastalisus olid mõnes asjas. Nii et elasin väga sisse...


Peale muutunud teadvuse seisundis tehtud töö oli väga huvitav ka psühholoogiga rääkida (so ikka sama terapeut, aga vähemalt 'minu oma' oli psühholoogiharidusega ja -töökogemusega). Ka mul on mitmed väärad või kasutud mõttemustrid, mida oli hea üle vaadata ja minu jaoks oli nendes vestlustes palju meeldivaid üllatusi. Näiteks olen mina pikka aega mõtisklenud, et kui mu pere ei tee midagi, mida ma palun, siis ilmselt pole ma seda väärt - ja ma olen kurvasti sellega leppinud, et kui ma pole seda tegu väärt, siis pole mul ju õigust seda paludagi. Aga kuna selliseid asju ikka juhtub - noh, mitte palju erinevaid, aga samu asju palju korda, näiteks ei panda vannitoa ust kinni ja kass pääseb sinna laamendama ja ümber löödud shampooni sisse paterdama ning kui vanni äravoolutoru ümber on jäänud musta vahtu ja karvu, siis leian mina selle möga oma voodist varsti, kuhu kass ennast kuivatama ronib, iiiuuu! (see ei loe, et see on Mehe voodi ka, sest magamistoas resideerun mina - tema veedab päeva elutoas) - siis pikapeale ongi siuke tunne, et peaks oma kodus ka mööda seinaääri hiilima, sest teised justkui annavad kogu aeg mõista, et neid sinu 'üleelamised' ei loksuta. Ja vaat, oskuse karjuda või vihastuda olen ma aastaid tagasi kusagile kaotanud... (mitte, et ma seda taga igatseksin, hehee - olen ka vihastuja olnud ja see mulle ka ei meeldinud... aga lapsega on küll mõnikord tunne, et peaks veenvuse andmiseks vihastuma ja karjuma, aga ma ei viitsi... tõmbun eemale hoopis). Nii ma siis lihtsalt ohkan masendunult või teen vastust ootamata kuiva märkuse ja kasin kassi järelt kõik puhtaks. Ah, siiski, kord ähvardasin ma Väikest Tüdrukut, et hakkan vannitoast kinni püütud kassi tema voodisse viskama :D - siis oli küll uks paar nädalat alati kinni. Aga psühholoog ütles, et see, et teised ei tee midagi minu heaks, ei tähenda, et ma seda väärt pole. Ülimalt lihtne lause, aga mulle mõjus valgustavalt.

Räägitakse nii, et pärast sedalaadi teraapia läbimist hakkavad ellu kiiresti positiivsed muutused tulema :)... Noh, ei tea... mul on selline tunne, et kust nad ikka tulevad ja milleks? Eelkõige soovisin, et mu keha pingetest ja valudest vabaneks, muutusi ma ei oskagi soovida... Ja mul on niigi tunne, et sai kõvasti tööd tehtud ja ma usun, et sellest kogemusest oli kasu küll ja seda usun ka, et see kasu ilmutab end ajapikku üsna selgelt. Isegi mu Mees, kes ise esoteerika vastu absoluutselt mitte mingisugust huvi ei tunne, julgustas mind selles teraapias osalema öeldes, et isegi kui ma mingit mõju ei näe, ei tähenda see, et seda mõju ei ole: see võib ilmneda ajapikku või minu enda eest varjatuna... Ja mu Mehel on alati õigus :)

*

Pildid izismile.com