Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad...

... tsirkus alati jääb!

*

Ma olen trennitegemist ikka mõttetuks rassimiseks pidanud, aga viimasel ajal on mul olnud isu jooga asemel midagi tõhusamat teha.
Energia ülejäägid?

Eelmise nädala lõpus otsisin kingasahtlist hüppenööri välja ja me lollitasime Väikese Tüdrukuga tükk aega, proovides võimalikult paljudel eri viisidel hüpata.
Otsustasin, et hakkangi regulaarselt hüppama ja võtan veel mõned harjutused lisaks - näiteks kätekõverdused, püstihüpetega kükid, kõhulihased, nn Jimmy Choo harjutus sääremarjadele, (millega saab, muide, kolme päevaga end kontsi kandma treenida see, kes muidu kontsa ei kanna)...
Esmaspäeval siis vihtusin trenni teha (oh, noh, pool tunnikest :D - ma nii kaua teen iga harjutust, kuni väsin, siis puhkan ja seejärel võtan uue harjutuse). Teisipäeval andsid mõned lihased suti tunda ja ma andsin neile puhkust, sama kolmapäeval :D, ja täna, kui uuesti pihta hakkasin, jaksasin kõiki harjutusi juba rohkem arv kordi teha. Näiteks esmaspäeval väsisin ära 50 hüppenöörihüppe juures, täna aga lõpetasin 110 juures ja oleks natuke edasigi teinud, kui hüppenöör poleks patsi kinni jäänud.

Ja suurest edust :D kohe mure, et ega ma end liiga musklisse ei treeni :p
Tegelikult see polegi nii pöörane kui kõlab, sest mulle meenus, et aastaid tagasi tegin üsna samu harjutusi ja kolme nädalaga sain endale sellised reielihased, et ohhohhooo! Mulle ei meeldinud! Ja mulle meenus, et just siis ma tõotasingi endale, et ei mingit trenni enam :)

Siiski teeb mulle kõvasti nalja, et juba teisel trennipäeval panen ma endale piirangud peale, et üle 200 korra ei hüppa nööriga, ja kükki-püstihüppeid ka üle 50 ei tee. Muid harjutusi ma praegu karta ei oska, veel :)

Aga vaat, kui ei paneks piiranguid - kas minust saaks siis lihasmägi?

Ja veel üks tore asi: kuna muskel mul nii jõudsalt kasvab :D, siis peaks ju kaalu juurde tulema! See on küll kuidagi lohutav. Viimasel ajal on kaal ikka alla 44 kilo jäänud natuke. Paar kilo võiks juurde küll tulla, oleks justkui turvalisem tunne...

***


Kuulasin mõni päev tagasi Ingrid Peegi intervjuud Mai-Agate Väljatagaga raadiosarjas "Hallo, Kosmos!" ja mõni asi sealt jäi kummitama...

MAV rääkis seal, et inimesed on rahulolematud seetõttu, et nad ei kuula oma südant. Nad teevad asju, mida teised õigeks peavad ja lähevad oma elus sellist rada, mida üldsus heaks kiidab, valivad eriala ja töökoha sissetuleku ja staatuse järgi jne, jättes omaenda hinge püüdlused tähele panemata.

Nii, mina olen nõus.

Aga pool tundi hiljem jõudis jutt kuidagi loogiliselt sinnamaale, et inimene peab oma nõrkustega tegelema, et terviklikuks saada. Sallimatus või hirm millegi suhtes näitab, et see on meie endi nõrk koht. Niisiis: kui ei salli vargaid, tuleb neile mõelda, neid mõista ja neid sallima hakata. Kui ei meeldi muutused, tuleb neid endale tekitada ja end nendega harjutada.

Mõte siis selles, et kui me suhtume millessegi neurootilise kartuse või vaenulikkusega, siis selleks, et terviklikuks inimeseks saada ja oma potentsiaal täies mahus realiseerida, tuleb valukohad 'murda'.

Olen seda juttu palju kuulnud, mitmelt poolt ja isegi nõusse jäänud :), aga minu jaoks see eelmise seisukohaga küll kokku ei lähe. Kuda sa siis südame järgi käid, kui sa sukeldud sellesse, mis sulle ei meeldi?

Ja mõelda vaid kui vastik on teha vastikuid asju, isegi kui sa tead, et see on 'tervemaks isiksuseks' saamise nimel. Nii palju vastikuid päevi ja kuid mida üldse elada ei taha, nii palju stressi!
///Khmm, 'vastik' on sõna, mille kasutamise korral ma Väikest Tüdrukut noomin... trallallaaa :p///

Näiteks mina ei taha rahvarohketel üritustel käia. Mulle ei meeldi, ma väsin entusiasmi ootamisest ja teesklemisest silmapilk ära, ma jään uimaseks ja vait ning hakkan lõpuks ahastama ja virisema, kui pole muidugi võimalust end purjakile juua, aga kui ma sellega liiga hilja alustan, siis ma saan pigem kaloritest mürgituse kui alkoholist - mulle lihtsalt ei hakka pähe ja kõik. Pealegi tahan ma kolm järgmist päeva silmad kinni ja liikumatult olla - ma ei taha mitte midagi näha, kuulda, tunda ega mõelda. Kogetu oli liiga kirju, liiga vali, liiga ere, bhhhh! Nõuhh!
Ja ma peaks end selliste asjadega tegelikult harjutama, et suuta lapsega probleemivabalt minna tivolisse või kanali äärde ujuma. Ei suuda. Olen ju proovinud. Tagajärjed on hullemad kui sinna mitte minek, vähemalt minu arust...Väike Tüdruk on leidnud, et oli tore, kuid ma ei suuda tegelda asjadega, mille tõttu ma tahaks käed laksuga näo ette lüüa ja vajult oiata iga kord, kui ta järgmistel päevadel minu tuppa tuleb. Tore muidugi, et ma seda piisavalt hästi varjata olen osanud, kuid kindlasti mitte täienisti, ja meeldiv see pinge pole. Ma pole veel kunagi tundnud, et see oleks olnud ka kuidagi arendav või ülesehitav. Ma tahaks teada, kui palju ängistust ma alla neelama peaks enne, kui massid, valjud hääled ja virr-varr mind enam ei häiri. Ja kas ma siis tunnen ennast veel endana või olen lihtsalt keha, mis teeb, mis vaja ja käib, kus vaja? Olen ka sedasi elanud - minu elu aktiivseim ja väliselt laitmatum periood... Mitte kohe üldse ei taha enam.

Ühesõnaga, metsamajakeses elamine on tore küll, kui sa ka kõige muuga ilusti hakkama saad. Kui oled sinna nö põgenenud, siis pead tagasi linna kebima ning seal taidlema ja esinema senikaua, kuni see lõpuks valutult läheb - alles siis võid maale tagasi minna. Öeldakse, et inimene harjub kõigega. Aga kuhu siis jääb see põhimõte, et tuleb südame järgi käia?

Mina neid kahte asja ühitada ei oska, mõlemad tunduvad õiged, aaaagaaaaa... :(

Laiff! :(