Nädal

Kuigi ka raamatupostitustes õnnestub mul suuremalt jaolt iseendast rääkida, tahan seda ikka ja veel uuesti teha :D

***

Eile käisime Mehega tema sõbra sünnipäeval.
Ma pole millegipärast selles seltskonnast aastaid käinud ja tundsin end veidi kõhedalt. See, et ma nägusid ära ei tunne ja nimedega kokku viia ei oska, on ainult üks osa mu ebakindlusest poolvõõrastes seltskondades. Ma lihtsalt olengi suuremas seltskonnas ebakindel, kardan, et jään omavahel sõbrasuhtes olevatele inimestele lihtsalt jalgu või - selle vältimiseks - pean pidurdama Mehe peolusti tema sõrme otsas rippudes ja tema selja taha hoides. Ja veel eriti, kui pidu on keeglisaalis :D - ma pole just eriti kange 'keegeldaja'. Õigupoolest polnud ma kuni eilseni seda mängu kunagi mänginud, kuigi sünnipäevalaps A peab oma sünnipäevi juba vist 7 aastat erinevates keeglisaalides.

Aga, oma suure kohmetuse otsa komistanuna, sain jälle täpselt tunda, miks Mees mulle nii hirmsasti meeldib: ta on kõige delikaatsemal viisil kõige toetavamam, mis üldse olla saab, ilma et ta minus veel topelthädist tunnet ei tekitaks. Ta nagu teab täpselt ära, mida sobib teha ja mida mitte. Näiteks, sain keegli-papud, mille üks pael oli hirmsas puntras ja mitme lipsuga sõlmes. Ja nii kui ma Mehele seda näitasin, tuli ta kohe oma suurte näppudega seda sõlmendust harutama - ja mul polnud selle vastu midagi, see oli armas. Aga kui ta oleks minu eest vastanud või suure häälega mind kusagile istuma paigutanud - see oleks, konkreetselt minu maitse järgi, liiga suur emmemine olnud.

Siis, rippusin tal tõesti näpu otsas või surusin oma õlga vastu tema rinda ja ühel hetkel vabandasin, et ma selline äpu olen ja ei lase tal semude hulka söösta. Ja tema vastas galantse südamlikkusega, et ma ei takista tal millegi tegemist, mida ta teha sooviks, ja üleüldse olen ma parim seltskond, kus ta iganes saaks viibida.

Eks ma ka sulasin tasapisi, ja kui üks šiki valge kitsehabemega vanem mees meie seltskonnast tuli minu kõrvale raja peale ja õpetas, et ma vaataks seda keskmist joont raja peal, mitte kurikaid seal kaugel, siis hakkas mul ikka mõni kurikas pikali ka kukkuma!!! :)
Ütlesin talle naljatades: "Teie nõuandest oli väga palju kasu! Kas te olete õpetaja?... Professor äkki?" Ta hakkas naerma ja ütles, et on tõepoolest professor, kuigi mitte 'selle ala' professor. "Õpetamine tuleb teil hästi välja! Oskate küll!," kiitsin mina.
Tegelikult oli arvata, et ta on professor - ma ainult naljatasin, et ma tema juhendamistööst selle järelduse teen.
Selle härraga me vist vestlesime ja naljatasimegi kõige rohkem, isegi Mees märkas, et oli teine minu sealviibimisest kuidagi elevil :D - tavaliselt Mees ei märka selliseid asju :) Aga vanemad härrad ongi minu lemmikud - nendega on tore flirtida ilma et keegi selles näeks midagi peale hetkes lustimise :D  Ja nad on alati äärmiselt sõbralikud minu vastu, noh, nii on, millegipärast...

Ja kuigi ma päris kõigiga sealt seltskonnast ei vestelnud - meie seltskonnal oli 4 rada ja kaugemad olid omaette - oli seal täiskomplekt südamlikke ja avalaid inimesi. Kusjuures nii sünnipäevalaps kui ka suur osa tema külalisi töötab sellisel... täielikul nohikute-erialal :) Väga tore, et laboratooriumirotid end nii kenade seltskonnainimestena näitavad. Poosi oli vähe, armsust palju. Tänagi veel on süda soe, seda olemist seal meenutades. Ja Mees ütles, et mina just tegin selle peo nii toredaks ja tõin elevust mängusaali :)  Nägin, et tema jaoks see ongi tõsi :) Kas pole kena? :)


***


Aga VT, kes polnud sugugi rahul, et ma kesknädalal paaril hommikul uimane ja pahur olin, kirjutas minust kriitilise luuletuse :D

Tema loal panen selle muutmata kujul ka blogisse... Põhiteemaks on midagi, millest mu püsivamad lugejad juba kuulnud on: VT ja Mehe abitus söögi ja köögi küsimustes - minu sõda pideva köögitoimkonna vastu.


Ärkad sa hommikul vara,

väsin'd ilme näole manad.

Saabub lõuna,
sa näksid õuna.

Kui saabub õhtu,
sa patsutad kõhtu,

ja ütled, et ära sõid kõik,
alles jäi vaid 1 koogilõik.

Kui seda kuulsime mina ja isa,
siis tõstsime õudset kisa.

Ma mõlemad tahtsime kooki,
kuid selleks minna tuli kööki.

Me jalad enam ei kandnud,
me pea enam ei võtnud,
niisiis pidime kannatama tühja kõhtu.

Me oigeid ja karjeid
kuulsid lõpuks sa,

ja ütlesid ainult:
bla-bla-bla-bla-bla.

Lõpuks vandusid alla ja
ruttasid kööki,
et teha meile
maitsvat sööki.


Hea kõik, mis hästi lõppeb :)