Pühapäev, 24. märts 2013

TOOMAS PAUL "Uskumatu Tooma lugu"



Vaat, algul tundus, et sellesse raamatusse on kokku traageldatud mitmelt poolt leitud tsitaate ja  ma kujutlesin, kuidas onu teoloog võtab aga virnast järgmise ruudukujulise märkmepaberi tsitaadiga mingist raamatust ja 'heegeldab' selle lihtsalt eelmisega kokku nagu lapiteki lapi.

Vaat, mu sõbranna mõned kuud tagasi rääkis, kuidas nad dekaanile sünnipäevaks ühiskäsitööd tegid ja selle üheks osaks oli heegeldatud ruudukestest lapitekk. K pidi selle kokku heegeldama ja ütles, et erinevate inimeste tehtud ruudukesed olid ikka eri tiheduse ja kõvadusega ja päris ok see tulemus küll polnud...


Ruuduline meri
izismile.com

Ja vaat, algul tundus kuidagi 'ruuduline' see raamat, seda enam, et tundsin palju teemasid ära oma õpingute ajast ja need olid tõepoolest nö konspekti-teemad: tähtsad murde-, pöörd- ja surnud punktid (inimesest) mõtlemise ajaloos. Kuid mida rohkem neid 'ruudukesi' tuli seda selgemaks muutus neid ühendav seos, hakkas moodustuma ilus selge muster nagu maastik lennukiga kõrgemale tõustes.

Ja kuni lõpuni välja olid teemad sellised, mis huvitasid mind ja vast ka iga teist inimese-olemuse-huvilist :)
Autor ise ütleb raamatu keskpaiku:

Miks ma sellest inimese lahkamisest nii palju pajatan? Aga seepärast, et sellele mõtlemine ongi olnud mu elu. Välised asjad ja sündmused jäävad väliseks, fooniks, mis neist ikka meeles pidada või teistele rääkida. Olen lakkamatult otsinud vastust küsimusele: kui palju on inimene muudetav? Kas inimisiksus ja ühiskond saaks olla ka teistsugune ja mis selle nii- või teistpidi "arengut" tingib?
Olin kunagi optimistlik inimloomuse muudetavuse suhtes. Järk-järgult olen pidanud loobuma lootmast, et kõik on võimali, ning otsima seda, mis on võimalik. Joseph Conrad olla kord öelnud H. G. Wellsile: "Meievaheline erinevus on fundamentaalne, Wells. Teie ei hooli inimkonnast, kuid arvate, et seda annab parandada. Mina armastan inimkonda, kuid tean, et ega ei anna küll!"

Kas pole väga armas? Vaat, selle koha peal ma sulasingi :) Ja nüüd ma soovitan seda raamatut oma isale, kes alati imestas, kuidas ma uutest LR'idest talle midagi une-eelseks lugemiseks soovitada ei julge.

Püüdes inimeseks olemisest sotti saada, tuhnib Uskumatu Toomas nii reaal- kui humanitaarteaduslikes teostes, kusjuures täpselt sellistes, mis on ka minu maitse järele. Mäletan, et füüsika ei meeldinud mulle 'kõik need aastad' kuni viimani, mil kõik järsku hästi loogilisena kokku klõpsas ja taipamus, et on üks valdkond, kus seadused päriselt ka töötavad :D, vaimustas mind tohutult. Siin tutvustatud teooriatest, nende ümberlükkamisest ja kvantfüüsikamaailma mõistatustest oli rõõm lugeda, kuigi need teooriad ja katsed on Novaatori artiklite lugejatel küllap samuti teada (- ma ikka vahel harva vaatan ja kui midagi kusagil leitud on, on see Novaatoris ka lühida tutvustuse saanud). Mulle aga oli uudiseks, et iga hologrammi osa kannab endas terve hologrammi infot. Kuidas see omakorda seostub ajus, Maa peal ja Universumis liikuva infoga - see on pikem ja põnevam jutt. Selliseid pikemaid ja põnevamaid jutte tuli siit, mulle algul konspektiivsena näinud raamatus küll ja küll, peamisteks teemavaldkondadeks psühholoogia, filosoofia, teoloogia... no põhimõtteliselt metafüüsika.

Mulle sobis ka toon. Minu arusaamade kohaselt kedagi ei solvatud ega rünnatud, kuid ei välditud selliste faktide esitamist nagu: peale paksude laste on paksudel inimestel ka paksud kassid, ja selle põhjuseks ei saa kuidagi olla kassisõbra DNA.

Kas see on DNA või karma või inimlik lambapäisus, mis meid muutumast hoiab, aga inimene ei muutu kuigipalju. Olen ka koolis õppinud, et mida vanemaks inimene saab, seda vähem ta arvestab oma lapsepõlveaegse kasvatusega ja muutub ühe iseendamaks. Et kasvatuse mõju hääbub ja esile lööb... kas geenide programm või tont teab mis.


Mõnes vallas esineb muutusi: sama päeva hommik ja pärastlõuna
izismile.com


Öeldakse, et vanainimesed on veidrikud... Ma usun, et enamik meist on vägagi veidrikud, lihtsalt - kuni sa tahad säilitada töökohta ja korraliku inimese mainet, kuni sa tahad, et su lapsed sind kuulaksid ja ei häbeneks, ehk - kuni sul on väga palju sotsiaalseid rolle, pead sa ennast ilusti raamidesse suruma. Mida paremini see õnnestub, seda edukam oled. Aga vana inimene ei pea enam mitte mingil põhjusel mitte kellelegi mitte mingit muljet jätma, ta võib vabalt olla tema ise ja siis ta ongi - veidrik.

Siin mõtiskledes olen püüdnud valida raamatust veel üht tsitaati, lõpetuseks. Raske on, kuna tuleb välja, et oleme lugenud suht samu asju - autor esmasallikaid, mina aga õpikuid, tutvustusi, viiteid... (huvitaval kombel on Derrida ja Foucault mulle suht võõrad, kuigi kõik räägivad neist kogu aeg... mõtlesin järele, ja jumala eest - ma ei oska ka selle raamatu lugemise järel kummagi kohta midagi öelda, kuigi Derridast oli siin kindlasti juttu. Paistab, et mul on ajus nende koha peal 'pime punkt'.)  mis tähendab, et kõik, millest autor räägib, huvitab mindki. Võtan siis ühe mõtisklusi inimene muutumatusest. See on midagi pessimistidele siis :D, sest optimistid usuvad, et on võimalik ennast 21 päevaga neurolingvistiliselt ümber programmeerida.

Täiskasvanud inimese isiksus on ajas väga stabiilne: kord väljakujunenuna ei tee see inimese elu jooksul enam läbi suuri muutusi. Millest on tingitud niisugune stabiilsus? Üks lihtne seletus võiks olla, et inimesed lihtsalt mäletavad, kuidas nad eelmisel korral vastasid ja üritavad kordustestimisel vastata nii, nagu esimesel korral. See on kahtlemata teravmeelne seletus, kuid eeldab inimese mälult liiga palju. On ka konkreetseid uuringuid, mis on püüdnud sellele küsimusele vastata. Näiteks vananemise toimet uurivad psühholoogid Diana S. Woodruff ja James E. Birren mõõtsid isiksuseomadusi kolledžiõpilastel ja kordasid sama mõõtmist 25 aastat hiljem. Kordusmõõtmise ajal täitsid vastajad sama testi kahel korral: esiteks nii nagu nad antud hetkel vastaksid sellele testile, ja teiseks nii, nagu nad mäletasid ennast vastavat samale testile 25 aastat varem. Kui vastajad ei mõelnud, kuidas nad olid veerand sajandit tagasi testile vastanud, siis olid tulemused väga sarnased nende kolledžiaegsete tulemustega. Seevastu, püüdes vastata nii, nagu nad olid varem teinud, läksid hinnangud oluliselt lahku sellest, kuidas inimesed olid tegelikult 25 aasta eest vastanud. Peamiseks lahknevuse põhjuseks oli see, et inimesed arvasid ennast nooruses olevat palju ebaküpsemad ja ümbrusega halvemini kohanenud, kui nad tegelikult olid. Seega on tegemist mõnevõrra paradoksaalse olukorraga: objektiivselt mõõtes ei olnud inimesed veerand sajandiga märkimisväärselt muutunud, kuigi nad ise subjektiivselt arvasid, et olid läbi teinud olulised muutused.

Vaat, säh sulle siis enesearendamist ja värki moosiga... :D
Kahju, et mul pole enda käes ühe suure isiksustesti tulemusi, millel neurootilisuse skaala oli maksimumis - teatavasti kuulub neurootilisus viie kõige baasilisema, elu jooksul muutumatu isiksuseomaduse hulka. Saaksin selle alati letti laduda ja öelda: "No mida #¤%#¤ te minust tahate? Sellise skooriga olen igavesti mõistetud oma kreenis maailmas elama! Ma võin ju valetada, et ma enam ei usu/karda/väsi, aga see oleks ainult sellepärast, et ma enam ei looda, et mind on võimalik mõista, et ma kardan, et minu peale saadakse vihaseks selle pärast, mis ma olen, ja et ma olen väsinud kogu sellest seletamisest, millel pole otsa, äärt ega tulemust."


izismile.com

1 kommentaar:

Skarabeus ütles ...

http://www.isiksus.planet.ee/?leht=test