Esmaspäev, 25. märts 2013

Depressiooni pole olemas

Update kell 22.10
Okoo!
Jõudsin jalutamast tagasi, tegin arvuti lahti ja vaatasin siia ka - ja mis ma näen! Hunnik vigu. Mul õnnestus julmemad vist kiirelt ära parandada, tegin need oma tekstis halliks...
Jubeeee!

Õues oli muide ka jube!
Jalutan bussipeatusest mööda kui keegi hüüab:
"Kuule, kaunikene!..."
No vaatan ma siis hüüdjat otsides ringi, et muidugi mina, kes siis veel? ja üks noorem mees tuleb ja seletab lahkelt: "No kuhu sa lähed? Buss kohe tuleb!"
Vaatasin, et tundub kaine ja sõbralik olevat ja vastasin - ka omast arust sõbralikult: "Ma ei taha bussi!" 
Ja tema karjub äkki: "MIDA sa ei TAHA!"
Hakkasin kärmelt edasi astuma ja tema jääb selja taha hüüdma: "Oota!... Ära mine!... Oota!... Ära mine!..."
Appi!




Üks ammulubatud artiklitutvustus: Psychology Today  "Ditching depression".
Autor: Edward Shorter.


There is a major problem with the diagnosis of "depression," and this is that it doesn't exist. There is such a thing as "melancholia," a very serious from of depression entailing risk of suicide and complete lack of pleasure in life. But, hey! for years this illness was called by its proper name, melancholia, and there is no reason why we can't continue to do so. Melancholia is, in fact, in the Diagnostic and Statistical Manual of the American Psychiatric Association, the famous "DSM," but as a subtype of major depression.

Depressiooni diagnoosiga on üks suur jama, nimelt: sellist asja pole olemas. On olemas 'melanhoolia' - depressiooni tõsine vorm, millega kaasneb suitsiidirisk ja täielik võimetus elust rõõmu tunda. Seda seisundit on ammust aega nimetatud melanhooliaks ja pole ühtegi põhjust, miks me seda terminit edasi kasutada ei võiks. Muide, melanhoolia esineb siiamaani Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni 'Diagnostilises ja statistilises manuaalis", kuid mitte diagnoosi, vaid depressiooni alaliigina.


Still, if you don't have melancholia, what do you have? Depression? Remember that depression means a mood disoder. High mood would be euphoria, or some form of mania. Low mood would be sadness. But the problem is that many people who get the diagnosis of major depression aren't necessarily sad. They don't cry all the time. They drag themselves from bed and go to work and plow through family life, but they aren't sad. They may well have one of the "D-words" – dysphoria, disenchantment, demoralization – but they aren't necessarily depressed.

Kuid kui sind ei vaeva melanhoolia, siis mis sul siis on? Depressioon? Pidage meeles, et depressioon tähendab meeleoluhäiret. Kõrgendatud meeleolu oleks eufooria või mõni maania vorm. Kurb tuju oleks kurbus. Paraku ei ole paljud inimesed, kellele pannakse depressiooni diagnoos, ilmtingimata kurvad. Nad ei nuta alalõpmata. Nad lohistavad end voodist tööle ja rassivad oma pereelukohustusi täita, kuid nad pole kurvad. Neid võib vaevata tujutus ja suutmatus end kenasti ülal pidada, kuid nad pole ilmtingimata masenduses.


Instead, what do they have in addition? They're anxious. They're exhausted and often report crushing fatigue. They have all kinds of somatic pains that come and go. And they tend to obsess about the whole package.

Mis vaevab neid lisaks tujutusele? Nad on ärevad. Nad on kurnatud ja kirjeldavad sageli rõhuvat loidust. Neil on igasuguseid kehalisi valusid, mis tulevad ja lähevad. Ja nad kalduvad selle kõige pärast koledal kombel muretsema.


What they have is a whole-body disorder, not a disorder of mood. And that is the problem with the term depression: it shines the spotlight on mood, a spotlkight that belongs elsewhere.

See, mille all nad kannatavad, on kogu keha haarav tõbi, mitte meeleoluhäire. Ja see ongi termini "depressioon" puudujääk: see termin keskendub meeleolule, kuid probleemi kese on tegelikult mujal.


Medicine once had a perfectly good term for this kind of whole-body disorder that involved a down-ish mood, plux anxiety, fatigue, somatic symptoms, and an obsessive interest in one's condition. It was called nerves, or nervous illness. In the extreme form of nerves, comparable to melancholia (which really is a disorder of mood), had a nervous breakdown: You couldn't function. You'd be a candidate for admission to a private nervous clinic if you had the money. But short of a breakdown, millions of people were once considered "nervous." Today they receive the diagnosis of depression and are treated with "antidepressants."

Kunagi oli meditsiinis sellise kogu keha haarava seisundi jaoks, mis hõlmas kehvapoolset tuju, ärevust, kurnatust, kehalisi vaevusi ja obsessimist oma seisundi pärast, täiesti kobe nimetus. Seda kutsuti 'närvideks' või 'närvihaiguseks'. 'Närvihaiguse' äärmusliku juhtumi puhul, võrreldavalt melanhooliaga (mis tõepoolest ON meeleoluhäire), tabas inimest närvidest tingitud füüsiline kokkuvarisemine: inimene ei suutnud enam millegagi hakkama saada. Kui sul oli raha, pandi sind tasulisse närvikliinikusse. Kuid kui 'kokkuvarisemine' kõrvale jätta, siis kunagi peeti miljoneid inimesi 'närvilisteks'. Tänapäeval pannakse neile depressiooni diagnoos ja neid ravitakse  antidepressantidega.


*

Ma vaatan, et rohkem pole vajagi tõlkida, olulisem on juba öeldud: depressioon EI OLE ilmtingimata meeleoluhäire.
Ja on oluline seda taibata, sest näiteks mina, sellele mõtlemata, ei otsinud abi aastaid tagasi, kuna ma mõtlesin, et kuigi mul on hunnik väga kahtlaseid sümptomeid (eriti just totaalne kurnatus ja ärevus), siis tuju mul paha pole: võisin koikus VT'd kallistada ja hellitada küll, voodist välja ronida ei jaksanud. Ja mingit nututuju polnud mul hoopiski - tuju poolest olin ma õnnelik! Kõik oli väga ilus: uus suurem kodu, 4-5-aastane VT oli õrn, hell, leplik, arukas ja lõputult heatujuline nagu inglike, ei mingeid rahamuresid ja Mees, kui nädalavahetuseks koju tuli, oli ka tubli, tegus ja rõõmus. Kõik oli täiuslik!
Mind siiski antidepressandid aitasid - mitte värske toidu söömine või aeroobika olukorras, kus ma suurema osa päevast roomatagi ei jaksanud. Ja muidugi ma sõin värsket toitu - ma ei jaksanud ju süüa teha, närisin aga käbijuppi pähkleid, õuna, viinamarju ja tomatit. Tõsi, palju läks ka kooki ja valmisliha, mis pole just kehale hea... Mees õnneks töötas sel ajal mujal, muidu tema pärast oleks ikka pidanud süüa tegema. Kuigi ma poleks jaksanud. Aga ma oleks ikka teinud, sest ta ju oli selle 'ära teeninud' :)


Ega depressioon sellepärast kellelgi diagnoosimata jää: kui ikka on füüsiliselt põhjendamatud valud, väsimus, unetus, huvipuudus, kontsentreerumisraskused ja/või kergestiärrituvus - küllap see või mõni sarnane diagnoos ikka pannakse. Aga probleem on selles, et inimene ei tea üldse arsti juurde pöördudagi. Kuid ravimata depressioon 'sööb ennast ajukäärdudesse sisse' ja muutub krooniliseks. Vaat, selles on probleem!














Pildid: weheartit.com

2 kommentaari:

L ütles ...

Mul on olnud depressioon. Täidsa olemas oli.

karikate emand ütles ...

Ütleme nii, et pealkiri oli sama provokatiivne kui "Ditching depression"...

Muidugi on depr olemas, on mulgi (olemas!) olnud, sealjuures korduvalt, kuid - minu puhul - alati ilma masenduseta, pigem vastupidi. Kui kõik tundub kadunud, siis polegi nagu muud teha kui pidutseda nii, et mälu ka pole.

Aga Sul oli äkki hoopis melankooljas kallal, kui masendus oli? ;)