Pühapäev, 31. märts 2013

Loen aga edasi...

... ikka Robin Norwoodi  "Naised, kes armastavad liiga palju".

***
Tihti võib märgata, et kui inimesed, kelle vahekord on aastaid kestnud, lõpuks teineteisega abielluda otsustavad, kaob nende suhetest midagi. Elevust pole enam ja nende armastus saab otsa. See pole tingimata sellest põhjustatud, et nad ei püüa enam teineteisele meeldida. See võib tuleneda sellest, et üks või mõlemad neist on selle otsusega ületanud oma intiimsussuutlikkuse piiri. Lahtiste otstega suhe pakub kindlat kaitstust sügavama intiimsuse eest. Pühendumisega kaasneb tihti emotsionaalne eemaletõmbumine ja pingutused end kaitsta.
Huvitav, ma olen seda varem ka kuulnud... Et kui paar on palju aastaid koos elanud ja siis abiellub, läheb päriselt ka suhe kiirelt jamaks. Juhtub just see, mida paljud kardavadki: et seaduslik abielu võtab ära kogu rõõmu ja 'rikub kõik ära'. Ja küllap see nende puhul siis ongi nii, sest nende intiimsussuutlikkus (nagu siin tekstis seda nimetati) lihtsalt pole abieluks piisav.

Ma olen palju kuulnud muid põhjendusi ja inimesele vastu ei vaidle tema intiimasjades, kuid arvan ka, et kooselupaari puhul on ühel või mõlemal partneril alateadlik hirm 'liigse' intiimsuse/seotuse ees. Inimene ise ei teagi, et ta tegelikult ei taha end jäädavalt siduda, ja arvab, et abielu pole talle tähtis.
Täpselt nagu partneri leidmisega: sageli on nii, et muud asjad (vabadus, täpselt 'mina ise' olemine) on inimesele palju tähtsamad, kui kellegi leidmine - kuigi ta võib juba aastaid ja aastaid sõpradele kurta, kuidas ta lihtsalt ei leia sellist inimest, kes meeldiks, ja kuidas püsisuhe on tema suurim unistus. Ah, küll ta juba kellegagi kohaneks, kui tal intiimsuse järele nii suur puudus oleks...
Imelik küll, aga me ei pruugi teada, mida me tegelikult tahame.

Tasakaal:
vabasuhe kui mitte üks võimalus, vaid ainus võimalik tasakaal vabaduse ja intiimsuse vahel
Izismile.com


***
Pole oluline, kui kehvasti me oma tegemistega toime tuleme, igal ühel meist on vajadus tunda, et me juhime ise oma elu. Kui keegi meid aitab, oleme tihti pahased selle inimese jõu ja ülimuslikkuse peale. Veelgi enam: sageli on mehel vaja tunda end oma naispartnerist tugevamana sellegi pärast, et tema suhtes üldse seksuaalset külgetõmmet kogeda.
Kah tõsi. Mees ei andesta naisele, kes on näinud teda äpuna. Ta võib sellisesse naisesse emotsionaalselt klammerduda ja teda vihata samal ajal.

(Ingliskeelne aritkkel: Kui naine teenib kõrgemat palka, on suurem tõenäosus, et mees vajab magamistoas Viagra abi.)

Mulle endale tundub, et saab üldistada nii, et meestele meeldivad hoolitsevad/hoolivad naised. Mehed peavad seda naiselikuks. Need, kes naiselikuks peavad puhast flirti ja seksuaalsust, on veel hullemate probleemidega kimpus kui abi-kaasa otsijad, arvan ma. Aga jah, kui jääbki nii, et naine on tubli ja mees vajab 'järeleaitamist', siis iga nõrgem mees hakkab vimma tundma oma alati tugevama ja paremini teadvama kullakese suhtes :D. Tubli mees tõuseb jalule ja proovib vastu aidata/anda, 'normaalne' läheb uue naise juurde, kui vana ees liiga häbi hakkab, ja püüab seal uuesti alustada - või jääbki virisema ja naises puudusi otsima oma paha enesetunde selgituseks.

Ja ma meelega ütlen, et normaalne mees eitab oma probleemi. Ma tõesti arvan nii, et normaalne inimene püüabki võimalikult kaua oma probleeme eitada. Küpseid inimesi, kes end analüüsivad ja lõpetavad enesehaletsemise ja probleemi eitamise - ja hakkavadki küpselt suhtlema oma partneriga -, on väga vähe. Rohkem on neid, mulle tundub, kes juba on lapsest peale korras psüühikaga. Kui aga oled 'murtud' või 'kriimustatud', siis on asjalikuks hakata hulka raskem - palju lihtsam on probleemi eitada või anduda enesehaletsusele... :)  ... ja lihtsuses on ju nõnna palju võlu :D


Pinge kasvab, juhtmed sassis
izismile.com


 Kui me teeme kellegi teise jaoks seda, mida ta võiks enda jaoks ise teha; kui me planeerime teise tulevikku või igapäevast tegevust, kui me sekkume, anname nõu, tuletame meelde, hoiatame või keelitame teist isikut, kes pole väike laps; kui me ei suuda taluda, et ta vastutab ise oma tegude tagajärgede eest, nii et me püüame kas muuta ta käitumist või ära hoida selle tagajärgi - siis on see kontrollimine.

Ja selle tõttu on ülimalt abivalmid naised nii sageli üksi - kuigi alati nii otsitud, alati nii suure tänulikkusega mehe ellu vastu võetud. Sa arvad, et teed teisele head, aga tegelikult võtad temalt tema elu ära!
Mu sõbranna korrutab mulle juba 10 aastat: "Ei tasu olla Hea Naine! :D Hea Naine, kes vajadusel kõik ise ära teeb ja kõike mõistab, kõik andestab selle asemel, et mehe laisk lõust täis sõimata ja ta tööle kupatada, ei lase mehel mees olla!"
Tean, et tema elab oma õpetuse järele, ja hästi elab! :)


Sikuta ise oma paat välja, enne kui mind endaga sõitma kutsud!
izismile.com

Ka mina tean seda ja jätan mõnedki asjad teadlikult tegemata, kuigi tean, et need oleks vaja ära teha, või - oleks hea, kui need asjad tehtud saaks. Aga ma justnimelt ei taha olla see, kes kõik ära korraldab, mis ligadi-logadi on. Tean, et kui pingutan enda mõõdu järgi ülemäära, siis kaob minul lugupidamine oma partneri vastu ära. Kusagilt lugesin artiklit 4 asjaolust, mida abielu 'üle ei ela'. Kõik muu ei tekitanud minus mingit emotsiooni, aga kohe mühatasin nõusolevalt lugedes, et abielu ei ole võimalik päästa, kui üks partneritest on pikka aega tundnud, et tema panus on oluliselt suurem ja teine on siis sedavõrd hoolimatum... Ma tulin järeldusele, et on hea mõte ise ka lõdvemalt võtta siis :)... On väga tõenäoline, et rohkem pingutaja on maksimalist, ja seda olla pole vaja. Küllap saab kenasti ja oluliselt puhanumana ja sõbralikumana hakkama ka palju vähemaga. Tuleb õppida ennast ka hellitama ja endale hõlpu andma. Kes pingutab, see ilmselt pole olukorraga rahul. Areneda on tore, aga võibolla on rahulik meel (seega - iseendaga/olukorraga rahulolemine) olulisem. Küll see areng toimub tasapisi kogu aeg ja ise-enesestki.
Samas - need on tühjad sõnad, kuni inimene ise nii tunneb. Kui palud krooniliselt murelikul inimesel asja rahulikult võtta, siis ta suure tõenäosusega ärritub veel rohkem.

(Leidsin artikli!
Peale koormuse ja kohustuste ebavõrdse jaotuse panevad abielule põntsu veel pidev kaeblemine ja süüdistamine, nartsissism ja sõltuvus.)

Vaat, nii palju siis täna sellest raamatust :)

Kommentaare ei ole: