Ikka veel loen...

... ja ennastki hakkab juba tüütama, aga 'tuleb' läbi lugeda...
Ikka "Naised, kes armastavad liiga palju".


Räägib järjekordne naine, kes on enda valitud meeste poolt halba kohtlemist taluma pidanud:

"Ma olin lapsena nii palju oma tundeid ära lõiganud, et mul oli vaja kogu seda draamat, mida need mehed pakkusid, lihtsalt selleks, et end elusana tunda. Pahandused politseiga, segatus narkootikumiärisse, rahalised mahhinatsioonid, ohtlikud inimesed, hullumeelne seks - see kõik oli muutunud minu jaoks mu elu tavaliseks koostisosaks. Ja tegelikult ka selle kõige juures ei suutnud ma kuigi palju midagi tunda."

Halba või kättesaamatut/eemalehoidvat partnerit valides me püüame kompenseerida oma lapsepõlvejamasid. Mulle jäi algul ebamugav mulje, et kõik siinkirjeldatud ebaküpsed suhted on 'valed'. Aga tegelikult on need vägagi õiged - katkine inimene sobitubki vaid koos teise katkise inimesega ja nad loovad üheskoos just sellise ainsa suhte, mida nad oskavad. Probleeme on alati, kuid tõsised raskused algavad alles siis, kui üks on virisemisest ja virelemisest tüdinenud, välja kasvanud, ja tahab tubliks hakata. Siis läheb suhe tasakaalust välja. See on tore, kui ükski areneb ja tunneb, et ta on vanadest lapsikutest mõttemallidest välja kasvanud. Kuid kaks muserdatud inimest võivad teineteisele väga palju tuge pakkuda, nii et suhteid vältida ikka ei maksa. Kui inimene on pärit 'ebafunktsionaalsest' lapsepõlvekodust, siis võib minna hulk aega - aastakümneid enne, kui ta 'küpseks suhteks' valmis on. Oleks õudne, kui autor soovitaks seda, mis mulle algul tundus: ära üldse hakka püsisuhtega mässama, kui oled 'katkine' - nagunii otsid suhtes valesid asju ja korjad üles mingi sõltlase või sotsiopaadi. Usun, et ta soovitab lihtsalt silmad lahti hoida oma sobimatute käitumismustrite osas ja mitte klammerduda. Loodan, et ta ei soovita armastust võibolla kõige rohkem igatsevatel inimestel ilma selleta istuda.

Paljud naised teevad selle vea, et nad otsivad meest, kellega rajada suhe, rajamata kõigepealt suhet iseendaga. Nad jooksevad mehe juurest mehe juurde, otsides seda, mis puudub nende sees. Otsimine peab algama kodunt, iseenda seest. Mitte keegi ei suuda kunagi armastada meid piisavalt, et meid täita, kui me ei armasta end ise, sest kui me lähme oma tühjuses otsima armastust, võime leida ainult veel rohkem tühjust.

Osalt kindlasti õige, aga mulle meenub Tommy Hellsten, kes ütleb, et selleks, et me ennast armastama õpiksime - et me hakkaksime uskuma, et oleme armastust väärt - peab meid esmalt keegi teine armastama. Heal juhul on see ema. Aga inimene ise ei saa miskist 'taevasest loogikast' tuletada, et ta on väärt kaunist, lugupidavat suhet. On loomulik palavalt igatseda ja otsida seda inimest, kes paneb meid uskuma, et oleme armastust väärt - seda ka juhul, kui meil on olnud raske lapsepõlv. Olen kindel, et kaks väetit inimlast saavad teinesele pühendudes üksteisele tohultult palju tuge pakkuda ja rõõmu tuua - selleks ei pea nad olema 'heast, toetavast perekonnast'.

weheartit.com

Indiviidi tõeline aktsepteerimine sellisena, nagu ta on, püüdmata teda julgustamise, manipuleerimise või sunni kaudu muuta, on väga kõrge armastuse vorm ja enamusele meist väga raske tõeks muuta. 

Ee, nojah! Tuleb püüelda kõrgema armastuse poole, mille puhul sul pole vaja, et teine inimene käituks nii, nagu sulle meeldib..., sest sind tema tembud nagunii ei häiri - ta ei sega sind ja sul pole teda üldse vaja..., sest sa oled nii täiuslik, et teisel inimesel pole sulle pakkuda midagi sellist, mida sa vajad.
Tulemus: vaevalt õpid küpselt armastama kui ei vajagi enam armsamat.
Kõlab nagu miski, mille poole ei tasu pürgida... aga tegelikult see, et sa midagi otseselt ei vaja, ei tähenda ilmtingimata seda, et sa seda asja nautida ei suuda.

weheartit.com