esmaspäev, 11. märts 2013

Golden

Reedel helistas äkitselt Vend R ja ütles, et on naise ja lapsega Tartus. Pr E sõitis mõneks päevaks Viljandisse ja nad elavad need päevad pr E korteris, minu vastasmajas. Üllatus ja rõõm!

Panin riidesse ja tõttasin jää tõttu pingviinikõnnakul üle õue, kus nemad poe-tee peal mind juba ootasid, kallid ja musid valmis.

Siis muidugi jällenägemispidu pr E kodus - kahjuks oli 9-kuune M hädine, kuna ta nahk kipitas allergiast ja rohi oli maha ununenud.

Järgmisel päeval käis Vend perega Ahhaa keskuses lullimas ja kogu see kamp pressis end seejärel meie ühe-inimese-vanni :)  Seejärel võtsime neljakesi kohad sisse minu ühe-inimese-madratsil...

Nii palju juttu kahes keeles!, so much love!

Vend R on väga 'käed-küljes' isatüüp ja ilus on teda tütrega vaadata. Kui talle midagi ette heita võib, siis ainult seda, et ta tahab ise kõike kontrollida ja teab alati ise paremini. Ta on see täiuslik inimene, kes ei unusta kunagi midagi olulist ja võib siis tuulepeadele noomivalt otsa vahtida :)

Nagu viimastel aastatel sündsusetult sageli - arvestades, et mul juba on pere - tuli vihjamisi jutuks minu tulek nende juurde elama. Vend nimelt arvab, et tema hindaks ja vajaks minu panust palju rohkem kui VT ja Mees :)
Et kui ta tööl on, oleks kodus üks täiesti kohusetundlik ja usaldusväärne inimene, kes kui lubab, siis teeb. Ja ei feissbuugivuugi selle asemel 'päevad läbi'.

Ka vennanaine Z tahaks mind lähedusse, kuna talus suht üksi pole kuigi põnev: Issake inglise keelt ei räägi ja väike M ei räägi veel ühtegi keelt.

Noh, praegu ma minekut ei kaalu, praegu mind tunnustatakse justkui siin ka ja...
kui vastutustundlik ma tegelikult ikka olen...

Suvel rääkisin Vennaga igasuguste tema plaanide ja pakkumiste osas palju, samal ajal 'teades', et ma talveni ei ela. Ma tundsin kogu seda muret, hoolt, vastutustunnet ja armastust, mis mu vennal minu suhtes on, kuid mul polnud kurb, et ma teen talle haiget, jättes selle armastuse vastu võtmata. Ma ei tundnud suurt midagi peale ... vaikuseseina. Nii kui ma mõtlesin enesetapuga seoses oma lähedastele, ei tundnud ma midagi peale selle seina. Keegi ei tohi nõuda, et teine inimene nende pärast elaks elu, mis talle üle jõu käib. Pole mõtet uskuda, et alati on võimalik toeks olla, teises inimeses olevat tühjust täita või kõige muuga ühenduse kadumist kuidagi korvata.
Ilmselt ei loe, kui väga sind armastatakse. Loeb see, kui palju armastad ise ja kui palju endasse usud - sellesse, kui palju oma lähedaste jaoks vajalikku sa teha suudad. See hinnang on ilmselt sageli ebaadekvaatne - mõlemas suunas :D On küllalt inimesi, kes ise otsustavad, et nad on teiste jaoks jube väärtuslikud, ja siis terroriseerivad neid teisi, kuna need sindrid 'võtavad kõik vastu, aga midagi tagasi/vastu ei anna, no mitte tänupoegagi!' Samas need, kellele 'teeneid' tehakse, tunnevad end lihtsalt ahistatuna.

Aga mis ma tahtsin öelda: need olid imeilusad päevad milles oli nii tuntavalt armastust, et seda oleks saanud patsutada nagu päikesesooja vahukommi.


Pildid: weheartit.com


Kommentaare ei ole: