Neljapäev, 28. märts 2013

Kirest, küpsest armastusest ja lapsepõlve mõjudest...

Jätkan katketega Robin Norwoodi raamatust "Naised, kes armastavad liiga palju".

Robin Norwoodi arvates tekitab armastus nii palju segadust sellepärast, et inimesed püüavad ühendada armastuse kaht vastandlikku ja võibolla isegi teineteist välistavat aspekti, mida vanad kreeklased nimetasid kaheks erinevaks armastuse tüübiks: eroseks ja agapeks.

EROS: Tõeline armastus on kõikeneelav, meeleheitlik igatsus armastatu järele, keda tajutakse erilise, müstilise ja kättesaamatuna. Armastuse sügavust mõõdetakse armastatusse klammerdumise intensiivsusega. Teistele huvidele või tegevustele jääb vähe aega, sest nii palju energiat kulutatakse mineviku kohtumiste meenutamisele või tuleviku ette kujutamisele. Sageli tuleb ületada suuri takistusi ning seega on tõelises armastuses kannatuse element. Teine armastuse sügavuse näitaja on valmidus taluda suhete nimel valu ja raskusi. Tõelise armastusega seostub ärevus, õnnejoovastus, dramaatilisus, ängistus, pinge, müstilisus ja igatsus.
AGAPE: Tõeline armastus on partnerlus, millele kaks hoolivat inimest on sügavalt pühendunud. Need inimesed jagavad paljusid põhilisi väärtusi, huvisid ja eesmärke ning taluvad heatahtlikult teineteise individuaalseid erinevusi. Armastuse sügavust mõõdetakse vastastikuse usalduse ja austusega, mida nad teineteise suhtes tunnevad. Nende suhe lubab neil mõlemal maailmas end täielikumalt väljendada, luua ja tegutseda. Jagatavates kogemustes on palju rõõmu - nii möödunuis, praegustes kui oodatavates. Kumbki peab teist oma kalleimaks ja hellitatuimaks sõbraks. Teise armastuse sügavuse mõõduks on valmisolek näha iseend ausalt, et aidata kaasa suhte kasvule ja intiimsuse süvenemisele. Tõelise armastusega seostub meelerahu, turvalisus, pühendumine, mõistmine, kaaslaseks olemine, vastastikune toetus ja mugavus.
Naine, kes armastab liiga palju, tunneb tavaliselt võimatu mehe vastu kirglikku armastust, erost. /.../ Kirgliku armastuse joovastavat intensiivsust ei saa võrrelda stabiilse, pühendunud suhte õrnemate mõnudega.

Ühiskond, milles me elame ja alati kõikjal olev massimeedia, mis meid ümbritseb ja täidab meie teadvust küllastumuseni, ajab pidevalt need kaks armastust segamini. Meile lubatakse tuhandel viisil, et kirglik suhe (eros) toob meile rahulolu ja soovide täitumise (agape). Tegelikult peitub selles vihje, et piisavalt suure kirega sepistatakse kauakestev side. Kõik läbikukkunud suhted, mis rajati algselt tohutule kirele, võivad tõestada, et see eeldus on vale. Frustratsioon, kannatus ja igatsus ei aita kaasa stabiilsele, vastupidavale ega hoolitsevale suhtele, kuigi nad on kaheldamatult asjaolud, mis toetavad võimsat kirge.

Hind, mida me maksame kire eest, on hirm. Seesama valu ja hirm, mis toidab kirglikku armastust, võib selle ka hävitada. Hind, mida me maksame stabiilse pühendumise eest, on igavus, ja seesama kindlus ja turvalisus, mis tsementeerib selliseid suhteid, võib need ka paindumatuks ja elutuks muuta. 

Mnjaa. Ma ei arva, et need kaks on ühitamatud ühe suhte sees, aga ilmselt korraga või seguna on seda tõesti raske saavutada. Usun siiski - kuna olen seda kogenud - et eros võib tasapisi agapeks üle minna, kui mõlemad seda soovivad. Kes rahulikku suhet ei taha, jääb ilmselt ise saboteerima omaenda suhet.

Mulle ei meeldi autori vihjed selles suunas, et "valige mees, kes hoiab teid - mis siis, et ta tundub igav!"
Ma ei tea... see tundub nii vale. Loota, et hakkad kedagi armastama, kuna ta on su vastu kena? See oleks ju lihtsalt tänulikkus siis. Ja vabatahtlikult loobuda otsimast inimest, kelle poole hing kisub...? Parem juba hull suhe kui suhe inimesega, kelle vastu pead armulikult sõbralik olema, kuna ta jätab külmaks. Ma ei tea, mulle lihtsalt ei meeldi kompromissid armusuhtes. Ma arvan, et on üpris hea, kui saad abielluda köitvaima mehega nendest, keda näinud oled, aga parimal juhul abiellud mitte sellega, kes on valikust parim, vaid sellega, kes on nii selgelt oma, et teistega ei saa teda üldse võrreldagi. Mina Mehe puhul tundsin küll nii - et teistega olid need tavalised suhted, mis kõigil on, aga Mehega on Täpselt See! This is it! No more questions, no hesitations, selle pärast kogu varasem kammajjaa üldse oli - et jõuda Siia! Olen segaduses vaadanud filme, kus mehed-naised on pulma eel ärevil, et see on nüüd nii tähtis valik ja kas see ikka on see õige ja mis siis saab, kui kusagil on keegi veel parem ja...... No, ma ei tea, minu meelest on see nagu magnetism või gravitatsioon - katsu sa mitte tõmbuda või abielluda, see on tugev nagu loodusjõud :D  Aga, arvan, et kui isegi on tõsi, et inimese isiksus ei muutu, kui ta kord juba täiskasvanuks on saanud, siis vajadused elu jooksul muutuvad. Teine inimene ei pruugi meie vajadustega kaasa muutuda - temal on oma vajadused -, ja siis enam ei tõmbuta ja see on täitsa loomulik. Pea-asi on mitte lõputult tülitseda ja teineteist süüdistada. Võib lahku minna, võib eraldi jooksvaid eluradu eraldi käia ja siis jälle ümarlaua taga sõbralikult istuda... Samas oleks väga tore, kõige toredam alati koos, ühes suunas, ühepalju ja nii edasi muutuda... :) Ma ei usu, et me midagi valides üldse kunagi vale valikut teeksime, sest küllap me juba valime seda, mida meil on hetkel vaja. Ja ei sa ignoreerida käesolevat hetke ja hüpata, olevikku vahele jättes, targemasse tulevikku.





***

Ja killuke lapsepõlvekogemustest:

Kui suhted, mis meil lapsepõlves oma vanematega olid, olid oma olemuselt toetavad ja kandsid piisavalt kiindumust, huvi ja tunnustust, siis kaldume täiskasvanuna tundma end mugavalt inimestega, kes tekitavad meis samasuguseid turvalisuse, soojuse ja eneseväärtustamise tundeid. Veelgi enam, me kaldume vältima inimesi, kes oma kriitilisusega või meiega manipuleerides panevad meid endasse halvemini suhtuma. Nende käitumine on meie jaoks eemaletõukav.
Kui aga meie vanemad suhtlesid meiega vaenulikult, kriitiliselt, julmalt, manipuleerivalt, allasuruvalt, liigsõltuvalt või teistel ebakohastel viisidel, tunneme seda enda jaoks "õigena", kui me kohtame kedagi, kes väljendab, võibolla väga varjatult, samade suhtumiste ja käitumiste alatoone. Me tunneme end koduselt inimestega, kellega taaselustuvad meie varasemad ebaterved käitumismallid /.../.

Tommy Hellsten väidab ka, et me lapsena usume, et vanem armastab meid ja sellega usume, et meie jaoks õige armastus on see tunne, mida tekitas meis lapsevanem. Sellepärast on oluline mõista, et vabalt võib olla, et me ei saanud vitsa mitte armastusest vaid raevust, mida vanem meie vastu tundis. Ja mõnel puhul ravib 'last' vaid see, kui ta oma vanema käitumist meenutades loogiliselt järeldab, et vanem ei armastanudki teda. Sest kindlasti on see võimalik - mitte armastada oma last. Kuigi pidevalt kuulen, et 'loomulikult ma armastan teda, ta on ju ikkagi mu laps' või 'loomulikult ta armastab mind - olen ju tema laps'. Paraku see polegi nii loomulik kui me arvame. Kordan siinkohal statistilist tõde, et lapsetapujuhtumid on kümneid kordi sagedasemad kui juhtumid, mil laps (keda sageli on julmalt väärkoheldud, aga mitte alati) tapab oma vanema või vanemad.

Niisiis hoidke oma lapsi ja hellitage neid :), et nad otsiksid omale partneri, kes neid samuti hoiab ja hellitab :)



Kommentaare ei ole: