Kolmapäev, 27. märts 2013

Lugesin siin natuke suhtehädalistest naistest...

Eile hakkasin lugema Robin Norwoodi raamatut "Naised, kes armastavad liiga palju".

Mõtlesin, et äkki olen ise ka üks neist naistest, sest armastan ju ikka 'täiega' :D - kogu iseendaga, midagi ei jää kõrvale. Aga tundub, et asi on nii, et kui annad ja ei kannata, siis on kõik ok. Kui annad ja kannatad, sest vastu ei saa seda, mida ootad - oled inimesest sõltuvuses ja eirad oma vajadusi -, siis on kehvasti. Mina pikka aega küll ei eira ja vaikides ammugi mitte :D  Ja üldsegi, tundub, et kui juba on kasvõi üks pikem ja normaalne suhe olnud, siis pole asjad enam hullud: vähemalt pole me võimetud turvalist, sõbralikku ja meist hoolivat inimest oma ellu laskma :)

Raamatu järgi käib liigne armastus nii...

Kui armunud olla tähendab valus vaevelda, siis me armastame liiga palju. Kui enamik meie vestlusest lähimate sõpradega on Temast, Tema probleemidest, Tema mõtetest, Tema tunnetest - ja peaaegu kõik meie laused algavad "Ta...," siis me armastame liiga palju.
Kui me vabandame Ta tujukust, halba meeleolu, ükskõiksust või vihahoogusid kui õnnetu lapsepõlve tekitatud probleeme ning püüame saada Tema terapeudiks, siis me armastame liiga palju.
Kui me loeme eneseabiraamatuid ja joonime alla kõik mõttekäigud, mis meie arvates võiksid aidata Teda, siis me armastame liiga palju.
Kui meile ei meeldi paljud Ta iseloomujooned, väärtused ja käitumised, aga me lepime nendega, mõeldes, et kui me oleme ise küllalt köitvad ja armastavad, hakkab Ta meie pärast soovima end muuta, siis me armastame liiga palju.
Kui meie suhe ohustab meie emotsionaalset heaolu ning võib-olla isegi meie füüsilist tervist ja turvalisust, siis me armastame kindlasti liiga palju. 

Üht-teist selles nimekirjas kõlab tuttavlikult küll, aga usun, et kuna mul puudub järjepidevus :D, siis hullu pole. Aga igasuguste tsitaatide puhul - mitte ilmtingimata eneseabiraamatutest - olen küll mõelnud, et vaat, see kirjeldab Teda hästi... kuid selleks ajaks on alati tegemist olnud endiste peikadega. Kui suhe on veel kuum, siis ma ei loe raamatuid, pole aega ega kannatust vaikselt istuda. Ja sellist hubast kahekesi nohistamist, mil on aega teha kõike, mis pähe tuleb, mul polegi olnud kellegi teisega kui Mehega. Ja oma füüsilise ohutuse pärast murelikuna pole ma end üheski suhtes tundnud..., kuigi ühe selli puhul, kes mind mitu aastat pärast suhte lõppu rahule ei jätnud, ma juba mõtlesin küll, et kas tapan mina tema ära või tema minu..., kuigi - ta ähvardas hoopis enda ära tappa... Anyway, füüsiliselt ta mulle liiga tegelikult ei teinud, ja kui me tülitsesime, siis ma peaaegu irvitasin üleolekutundest, sest me mõlemad teadsime, et kui ta mind lööks, ma jätaks ta sekundi pealt maha ja kahju ka poleks. Oma agressiivsust väljendas ta magamistoas ja see mulle sobis, hehe :)... Aga kui ta 'argumenteerimise' ajal ärritus, siis oli selge, et ta peab kas käed paigal hoidma või mu päris maha lööma, sest ta oli hirmus klammerduja ja poleks välja kannatanud (sel ajal), et ma ta maha jätan. 



weheartit.com



Raamat pole ilmselgelt minu maitse.
Et karmi tõe vastuvõtmist naistele lihtsamaks teha, on siin esitatud naiste lood sentimentaalses ilukirjanduslikus vormis, kusjuures kehval tasemel. Jõudsin eile 50 leheküljeni, aga usun, et nii palju üldistada ikka saan. Kuid muidugi mõistan, et kõnealune raamat polegi ilukirjandus, mistõttu ei tohiks selle kallal närida... (aga häirib veidi...).

Esimese suheteloo algus:
See oli Jilli esimene seanss ja ta näis kõhklevana. Väike ja nipsakas, blondide inglilokkidega, istus ta jäigalt mu vastas tooliserval. Kõik temas näis ümar: nägu, kergelt täidlane kuju ning eelkõige sinised silmad, mis kinnistusid raamitud kutsetunnistusele mu kabineti seinal.
Kas ei kõla nagu mingi kehvakese krimiloo algus? :)


love, eternally
weheartit.com


Huvitav ja usutav oli autori märkus, et enamik tema kliente ütleb analoogsete juhtumite kohta, et nende suhe pole nii hull, teiste juhtumid on hullemad. Sama ütlevad teised nende loo kohta. Et kõigile suhtehädas olijaile näib, et kuigi neil on väga raske, on nende partneri käitumisest ja olemusest tingitud raskused mõistetavad, kuna - partner on selline, ja nemad ise on sellised... Igaüks leiab oma juhtumile kuhjaga selgitusi, vabandusi ja põhjendusi - teiste inimeste puhul aga me seda 'kulgemislugu' ei tea ja oleme varmad imestama, et mis tol teisel naisel küll arus oli, et ta sellisesse suhtesse jäi.

Elu üks irooniatest on see, et meie, naised, võime vastata sellise osavõtlikkuse ja mõistmisega valule üksteise eludes, jäädes samas nii pimedaks valule meie enda elus.

weheartit.com



Nagu alati, on perekond (eriti ema!) täiskasvanud lapse probleemides süüdi, ja endastmõistetavalt on ka 'võimatuid' partnereid valivad naised kasvanud ebafunktsionaalses peres.

Selle kohta...

See on pigem salastatus - suutmatus probleemidest rääkida - kui nende tõsidus, mis määrab nii selle, kui ebafunktsionaalseks perekond muutub, kui ka selle, kui tõsiselt ta liikmed on kahjustatud.

Jah, see on oluline, ma arvan ka: mitte varjata, mitte eitada. Samas, saan aru, et see on mulle loomupäraselt omane ja ilmselt lihtsam kui paljudele teistele inimestele, ning ma pean täitsa tavaliseks, et mu sõbrannad istuvad tummana, kuna sellisel teemal ei hakka nad küll kaasa rääkima, ja mäletan, et mu peikad olid alalõpmata mu otsekohesusest rabatud - sain aru, et tüdruk võib nii avameelselt oma tähelepanekutest rääkida vaid siis, kui ta ei karda poissi kaotada. Ilmselt ma siis ei kartnud.



weheartit.com

 :)

Kommentaare ei ole: