Esmaspäev, 25. märts 2013

Lesknaised

Ainult nemad üksi teadsid, kui tüütu oli tegelikult see mees, keda nad kuni hullumeelsuseni olid armastanud ja kes võib-olla armastas ka neid; nad pidid teda poputama kuni viimse hingetõmbeni välja nagu väikest last, pidid talle lutti andma, tema määritud mähkmeid vahetama ning hommikuti kõik oma emalikud kavalused appi võtma, et hajutada mehe hirmu, kui see pidi kodust välja minema ning tegelikkusega silmitsi astuma. Ja kui nad siis nägid teda majast väljumas, meest, keda nemad ise olid julgustanud vallutama tervet maailma - siis jäi nende osaks vaid hirm, et ta ei tule enam kunagi nende juurde tagasi. Elu oli selline. Armastus, kui seda üldse olemas oli, kuulus igatahes mingisse teise ellu.

 GABRIEL  GARCIA  MARQUEZ  "Armastus koolera ajal"

***


izismile.com


On kummitama jäänud see katkend, kuidagi.......-  lugesin jaanuaris.
Võtsin möödunud laupäeval käelugemisraamatuid otsides ka raamatud
"Naised, kes armastavad liiga palju" ja
"Miks me armastame"
:)
Need olid kohe sealsamas riiulitel ja kleepusid kätte.
Ma polnud raamatukogus oma kaks aastat vist käinud... ega tea ka seda, mis vahepeal kirjutatud on. Pole üldse jälginud seda maailma.

Kommentaare ei ole: