Laupäev, 16. märts 2013

Haa! Hmm...



Sinine põsk

VT'l on põse peal sinikas.
Ta sai selle kekatunnis põsega vastu seina joostes!!!
Ma saaks aru, kui tegemist oleks nina või õlaga,
aga kuidas on võimalik põsega vastu seina joosta?

***


Vahele jäi!

Me pidime VT koolitöö jaoks silpidest vanasõnu kokku panema ja üks ei tahtnud mitte õnnestuda.
Lausa häbilugu!
Saime aru, et seal peab olema juttu tööst ja magamisest.
Ainus, mis pea kõik silbid ära kasutas, oli VT pakutud: "Töö magaja und ei sega!
:D
Eks saatsin VT siis emakeeletöövihikuga Mehe juurde...
Ja mis ma kuulen - Mees, kes kellegi teise asjadesse oma nina kunagi ei topi, nuriseb:
"No misasi see on? Kas sa ise ka aru saad, mida sa siia kirjutanud oled?"
Jooksen elevil olles elutuppa ja küsin VT't: 
"Kas issi kritiseeris su käekirja?"
"Ei!," vastas VT pahuralt
ja Mees mühatas ning vangutas pead.

Hahaa! VT on üritanud mind veenda, et ainult minul on tema käekirja suhtes pretensioone ja kõik teised tema klassis kirjutavad veelgi koledamini :D

(Tõele au andes on tema käekiri hariliku pliiatsiga kirjutates ilus. 
See tintekatüüp võibolla ei sobi talle - aga see on ainus millest ma tean, et seda saab kustutada.
Ma suurima heameelega annaks talle pastakad või muud-paremad tintekad, aga kardan tema 'sodimisi'.)


***


Pahad emad

Nagu ikka, vestleme VT'ga koolipäeva järel ja lõunasöögi ajal kõigest, mis on talle põnev tundunud ja millest ta rääkida tahab :D
Ja seekord räägib ta mulle, kuidas klassiõde kurtis talle oma ema rangust.

Klassiõde:
"Mu ema teeb minuga kõike, mida lapsega teha ei tohiks...
välja arvatud vägistamine... ja eriti julm peks."

Saan aru, et selle lapse jaoks on lugu kurb, aga meie vahtisime üksteisele veidi aega otsa ja purskasime siis naerma. No peab inimesel ikka fantaasia olema, 
kui ta märgib ära, et õnneks ta vanem vähemalt ei vägista teda.

(Olen kindel, et asjad pole nii hullud, olen tüdrukut näinud - ta on tark ja ei näi närvipundar, kurnatud küll...

Mäletan hästi, kuidas VT koolimineku eelsel suvel veidi kättemaksuhimuliselt arutles, 
et nüüd on tal siis ka 'koolipsühholoog' ja huvitav, kas tasuks talle rääkima minna,
et ükskord, kui ta oli 5-aastane, siis ta ema - st moi! - tutistas teda...
Ja ma tundsin end halvasti ikka küll...

Tutistasin tookord proovi-karistuseks, et kas see sobiks meie peres lapse korrale kutsumiseks? 
Eih, see tundus vale ja jäi ainsaks korraks...

Aga ikka tundsin end ebakindlalt...
Ütlesin VT'le ausalt, et kui ta tunneb, et tal on vaja sellest rääkida, siis ta võib ju minna,
kuid oma elukogemusest võin ma talle kinnitada, et paar aastat tagasi ühekordselt esinenud pisi-väärkäitumist ei pea ükski psühholoog alarmeerivaks...

Kurb oli küll, mäletan seda hästi.

On oluline meeles pidada, et kui me emana oma hetkemeeleolusid välja elame - omast arust -
ja röökimise ja obadustega olukorda/last kontrolli alla saada püüame,
siis lapsega jääb see elu lõpuni kaasa -
ning ka meiega, tegelikult.

Aga samas, ma jälle ütlen:
kes meist ei tahaks olla lõputult tugev, hea ja tark?,
kõik me tahaksime.
Kõigeks aga jaksu ja tarkust lihtsalt ei jagu, mitte iga päev ja iga tund.

***



Pildid: izismile

4 kommentaari:

Oudekki ütles ...

Vanasti kõneldi, et sulepeaga kirjutamine pidi käekirjale hästi mõjuma? Kas ta on proovinud?

Muuhulgas, mina olen ka tähele pannud, et teatud pastakad/tintekad teevad mu käekirja koledaks või siis panevad randme valutama, kui püüan ilusasti kirjutada....

karikate emand ütles ...

Jaa, olen kuulnud ja VT on ka kuulnud. Ta nõuab valget kotkasulge ja tumesinisest paksust klaasist tindipotti :D

Mul samamoodi, et mõned pastakad lihtsalt ei sobi. Olen VT jantimisi vaadates viimasel ajal mõelnud, et vaat, hakkan ise ka lihtsalt pliiatsiga kirjutama... Küll sellel on omal pastakas kaasas, kes mult allkirja tahab... Mulle meeldib mõte sellest, et pliiatsiga kirjutatu kustub ajapikku ära :)
Aga koolis on enamikus tundidest pliiats mõistetavatel põhjustel keelatud. Küllap ongi hea mõte erinevaid pastakaid proovima hakata, meil on neid koduski vähemalt 60 tk... Sodimise, eriti korduvate paranduste eest see ei päästa, aga ehk päästab käekirjagi...

Oudekki ütles ...

Aga äkki sodimise vastu aitabki see teadmine, et kustutada ei saa? Siis on ju mingigi põhjus enesedistsipliiniks :)

Mina olin ka hirmus sodija ja enesedistsipliiniks kirjutasin mustandeid. Mulle üldse ei meeldi(nud) sama teksti mitu korda kirjutada, siis ma õpetasin ennast sodimata hakkama saama. Käekiri siiamaani ilukirjavõistlusele ei kõlba, aga loetav on.

karikate emand ütles ...

Muide, mul oli ka väga vilets käekiri ja mina kirjutasin suviti igasugust värki ümber, et ilusamini kirjutamist harjutada.

Olen paar korda VT'd ähvardanud, et panen ta suvel mõnd raamatut ümber kirjutama, kuid... tean, et sel pole mõtet, kuni ta ise ei taha ja ise oma käekirjas probleemi ei näe...
Ta on arukas ja minust märksa ambitsioonikam, nii et usun, et kunagi tal tekib nii huvi kui ka jaksu oma käekirjale rohkem tähelepanu pöörata. Ja veidi ma muretsen ka suht sürri asja pärast: nimelt käekirja ja iseloomu väidetava seose pärast. VT'l on küllalt palju väga isikupäraseid tähti. Ma ei taha tema tähekujusid koolilapselikumaks muutes teda ennast lamedamaks muuta - vaat nii, piinlik küll, aga selline ebadeaduslik hirmuke või tõrge mul! -_-
Ka VT ise on kindel, et ainus, kes talle muutumise suuna ette/kätte võib näidata, on tema ise :)