Reede, 28. veebruar 2014

JONATHAN SAFRAN FOER "Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal"

Nukker ja ilus lugu 9-aastasest poisist, kelle isa hukkus kaksiktornide katastroofis. Poisil on mingi vaimne-psüühiline iseärasus, võibolla Aspergeri sündroom - igatahes on ta äärmiselt intelligentne, kuid tekitab endale pigeseisundis meelega verevalumeid, ning on sotsiaalses mõttes abitu, mis väljendub selles, et ta räägib välja kõik, mis pähe tuleb ega vaevu hindama, on see kohatu või mitte. Kuid poiss meeldib kõigile. Ja see tõestab minu teooriat, et kui inimene pole pahatahtlik, siis ta võib olla täiesti avameelne. Hea on tunda kombeid, kuid sellest olulisem on mitte olla kitsarinnaline ja hukkamõistev.

Poisil on palju saladusi ja tohutult armastavad, kannatlikud ja mõistvad ema ja vanaema.
Nad teavad, et poiss on tohutult intelligentne ja samas haavatav - nii lubavad nad tal pidada kirjavahetusi teadlastega ja üksi New Yorgis ringi kolada, kuid püüavad teda kaitsta nagu oskavad.

Pärast isa surma leiab poiss ühest vaasist võtme. Ta hakkab otsima lukku, kuhu see võti sobiks ning kohtub selle käigus paljude inimestega. Oluliseks jääb poiss ise - tema viis loota ja uskuda.

Poisi seikluste vahele räägib kirjades oma kurbuse, armastuse, lootusetuse ja kaotuste loo poisi vanaisa, kes lahkus Ameerikast, kui selgus, et poisi vanaema ootab last - seda hukkunud isa.
Omapoolsed mälestused räägib vanaema.
Kuna need kaks üksildast ja õnnetut inimest omavahel palju ei rääkinud, täiendavad nad teineteise juttu ootamatute seikadega.

Näiteks kirjutab vanaisa, et soovitas vanaemal oma elu trükimasinal kirja panna. Vanaema kurtis, et ta silmad on kehvad, aga vanaisa julgustas teda ikka proovima.
Kaua aega tõusis vanaema kell 4 hommikul, ja asus klõbistama.
Siis oli 2000-leheküljeline paberipakk valmis.
Uhkelt seletas vanaema, et on nüüd kogu elu kirja pannud.
Paraku olid paberid täiesti tühjad.
Vanaisale meenus, et ta oli kunagi trükilindi kirjutusmasinast välja võtnud ja ta sai aru, et naise silmad on ikka nii halvad, et ta isegi seda ei näe, et need leheküljed on tühjad.
Nii mängis ta kaasa ja kiitis 'romaani'.

Vanaema jutust aga selgub, et ta vajutas meelega kogu aja lihtsalt tühikut...

Väga kurb ja vaikne kooselu...
Aga selle tulemusel sündis lõpuks ilma ka selle loo kangelane :)


Pisike stiilinäide isa ja poja õhtusest vestlusest:

Kui isa õhtul mulle tekki peale pani ja me raamatust rääkisime, küsisin, kas ta suudaks sellele probleemile lahenduse leida. "Mis probleemile?" "Probleemile, et me oleme suhteliselt tähtsusetud." Ta ütles: "Noh, mis juhtuks, kui lennuk su keset Sahara kõrbet maha paneks ja sa võtaksid pintsettidega üheainsa liivatera ja liigutaksid seda millimeetri võrra?" Mina ütlesin: "Ilmselt sureksin veepuudusse." Tema ütles: "Ma pidasin silmas seda hetke, kui sa toda ainsat liivatera liigutaksid? Mida see tähendaks?" Mina ütlesin: "Ma ei tea. Mida siis?" Tema ütles: "Mõtle." Ma mõtlesin. "Küllap ma liigutasin liivatera." "Ja see tähendab?" "See tähendab, et ma liigutasin liivatera." "See tähendab, et sa muutsid Saharat." "Ja siis?" "Ja siis? Sahara on suur kõrb. Ja see on olemas olnud miljoneid aastaid. Ja sina muutsid seda!" "See on tõsi!" ütlesin istuli tõustes. "Ma muutsin Saharat!" "Ja see tähendab?" küsis tema. "Mida? Ütle!" "Noh, ma ei räägi "Mona Lisa" maalimisest ega vähi ravimisest. Räägin lihtsalt selle ühe liivatera liigutamisest millimeetri võrra." "Jah?" "Kui sa poleks seda teinud, oleks inimkonna ajalugu teistsugune..." "Nii?" "Aga kuna sa seda tegid, siis...?" Tõusin voodis püsti, osutasin kunsttähtedele ja kisendasin: "Ma muutsin inimkonna ajaloo kulgu!" "Justament." "Ma muutsin universumit!" "Tõsijutt." "Ma olen Jumal!" "Sa oled ateist." "Mind pole olemas!" Ma langesin taas voodile, isale sülle, ja me lõkerdasime koos naerda.

Kommentaare ei ole: