Teisipäev, 4. veebruar 2014

Ja liblikad kisendavad...

Pole nii ammu kirjutanud sellest, mida loen. Loen viimasel ajal üldse väga vähe. Enamjaolt ammuloetud raamatuid või katkendeid neist üle, ja olen neist juba bloginud. Või siis loen joogaraamatuid, ja mis neist ikka blogida. Seni lugemata raamatuid olen sel aastal enda meelest läbi lugenud vaid ühe - Helga Nõu "Paha poiss". Meeldis, aga blogima ei vaevunud. Ausalt öelda mõnikord jääb blogimata ka lihtsalt sellepärast, et mu arvuti ei võta tuure üles ja meeleolu kaob, mõtted ununevad... Juba aasta alguse kandist on pooleli Uku Masingu "Pessimismi põhjendus", mis on kurb ja naljakas ühteaegu, ja Tolkieni 'sõrmuste raamat'... - mõlemad on enda omad, mõlemat olen varem ka lugenud, kuigi Tolkieni loen praegu ingliskeelsena, varem lugesin eesti keeles. No ja muidugi loen aeg-ajalt "Dhammapadat" ja jooga-asju - need on alati pooleli ja läbi ühteaegu.

Aga nüüd leidsin Vikerkaarest ühe oma kaasaegse lemmikluuletaja, Triin Soometsa luuletused.

(  Vaat, huvitav, mul täna see linkimisvärk ei tööta! Aadress on - http://www.vikerkaar.ee/luulet-3/  )

Tema on ikka selline intensiivne ja kriipiv...

Paar näidet ( - lehel on rohkem) ...

***

ta ei uskunud et armastan teda
kui ei armasta samal ajal kõiki teisi
muidu on see ainult edevus ahnus ja omamistahe
hakkasin siis kõiki teisi armastama nagu kive lõhkuma
ei jõuga ei saand
siis kõiki teisi armastama nagu lilli korjama
see oli tapmine ja omamine
kõiki teisi nagu lapsi toitma
see oli vähendamine ja alandamine
teisi nagu päikesi austama
see oli valeootuste tekitamine
nagu muusikat mängima
see oli natuke sinnapoole
viimaks leidsin enda meelest õige viisi – kas nyyd usud
ei, sa ei armasta veel seda lapsetapjat ja neid kahte paksu naist
seda, kes sind 7. klassis kiusas ega neid vägistajaid
hakkasin
kas nyyd usud
ta ei uskunud et armastan teda
kui ei armasta samal ajal ennast
muidu on see ainult edevus ahnus ja omamistahe
hakkasin siis ennast armastama nagu kive lõhkuma jne
kas nyyd usud
siis ta uskus
ja siis oli mul sellest ykskõik.




***
metakalmistu koolnud
kolpasid kiristavad
tulevad hinged ja olnud
puuladvas siristavad
see ei kao ega teki
sulle nad sisendavad
aga see kaob ja tekib
laev aga lendab ja lekib
liblikad kisendavad

Vaat, ma ei tea, ei julge ära ka parandada,
kas tõesti oli teise luuletuse esimene sõna 'metakalmistu' või peab ikka olema vana tuttav 'metsakalmistu'? Mine neid luuletajaid tea, äkki tõesti mõtleb miskit ülisurnute puhkepaika, aga endal on jube kiusatus see 'metsaks' parandada :D

Tsoon nr 2
jõgi ei kanna enam jõe nime
sest ma petsin teda
vesi pole vee nägu
sest valetasin
kivid vahetavad kuju
sest murdsin oma lubadust
maa praguneb õhk lämmatab
sest vedasin teda alt
sest tegin talle haiget
sest jõgi ei kanna jõe nime
ja veel pole vee nägu
ja kivid vahetavad kuju
ja maa praguneb õhk lämmatab
ja teen veel


***
kahel pool kostavad karjed
keskel on vaikus
keskendund sellele mida ta varjab
öö tuleb ja lihasse lõikub
kõigega harjub
või kukub kokku kõik see mis kõikus
igalt poolt kostab kära
tuulde või mulda
kuidas kiiresti pääseda ära
kahel pool õitsevad kaldad
keskel on sära
peegel alt yles ja ylevalt alla


Süngevõitu, aga väga kena - minu meelest... :)

Kommentaare ei ole: