Siin tutvub poiss Hajime lonkava tüdruku Shimamotoga, kellega koos jalutatakse koolist koju, kuulatakse plaate ja püütakse ilmaelust sotti saada. Lapselik armastus lahutatakse poisi vanemate kolimise poolt. Algul püüab 12-aastane Hajime tüdrukul külas käia, aga see tundub kuidagi imelik ning side kaob.
Sealtpeale hoiab poiss rohkem omaette, kuigi teised seda vaevalt märkavad. Ta otsib tüdrukutes seda miskit erilist, mis avaks ennast justnimelt talle - tutvub ja semmib toredate, kuid ilma sädemeta tüdrukutega. Kogu aeg mõtleb ta Shimamotole, kuid ei otsi teda üles, kuna "kellaosutid liiguvad vaid ühes suunas". Minevik jäägu minevikku.
28-aastaselt kohtab ta tüdrukut, kellega koos on tunne nagu vaba pühapäeva hommikul. Nad abielluvad ja saavad kaks toredat tütart. Mees peab kahte edukat džässibaari, teda võib pidada igati edukaks ning ka ta ise on oma eluga rahul. Siis aga saabub tema ellu tagasi saatuslik naine - Shimamoto - ja sellega saab mehele üha rohkem selgeks, et tema elust on puudu midagi olulist, mis ta üldse elusaks teeb.
Lõppu ma ära ei räägi seekord, sest see pole nii ilmselge. :)
Nagu ikka on Murakami lihtne lugeda. Alatoon melanhoolne ja igatsev, võibolla isegi sentimentaalne. Tegelased üha kordavad, et nendega käib kaasas häving ja nad lõhuvad teiste elusid, kuigi neil pole kunagi kavatsust midagi halba teha. Elu murrab.
Sageli seisavad tegelased probleemi ees, kas talitada oma südame tõmbe ja sunni järele, või olla teiste vastu hea. Võimalikult kaua püüavad nad olla teiste vastu head kuni taipavad, et mitte ainult nemad ei piinle, vaid ka teinepool tajub nende eemalviibimist ja otsusekindlat headust, mille taga puudub enda soov. Mingi aja mõlemad lepivad sellega ja lepiksid võibolla aegade lõpuni. Kas on parem õudne lõpp või lõputu õudus? Õudne lõpp võib siiski tähendada ka kõige lõppu, elu lõppu. Murakami endassetõmbunud tegelaste puhul need 'õudsed lõpud' tavaliselt just viimseni dramaatilised ongi, ja kahjuks rikub see ka kõrvalolijate elusid, kes lähevad katki ja rikuvad võibolla edaspidi teiste elusid...
Jah, ei ole kerge otsustada õudse lõpu kasuks.
Ja lõputus õuduses ka ei tahaks elada, eriti veel siis, kui su kaaslane tunneb sedasama õudu.
Mina loen Murakami raamatutest hea meelega neid kohti, kus inimene tunneb end 'mitte-endana', kuutõbisena, kus ta kahtleb oma mälestustes ja arusaamisvõimes, sest see on mulle hästi tuttav teema.
Näiteks anti Hajimele võõra mehe poolt ükskord suure rahaga ümbrik. Kuna ta polnud päris kindel, mis toimus, jättis ta selle ümbriku aastateks alles. Pärast üht kriisi läks ta seda jälle võtma ja näppima, kuid - seda polnud enam lukustatud sahtlis.
Ometi pani avastus, et ümbrik on kadunud, mu teadvuse selle olemasolu või olematusega tegelema. Tekkis kummaline tunne, mis sarnanes peapööritusega. Kahtlus, et ümbrikku polnudki tegelikult olemas olnud, kippus võimust võtma kindla teadmise üle, et ümbrik oli tegelikult olemas.
Kuna mälu ja tunnetus võivad alt vedada ja petlikuks osutuda, toetume alati ühele kindlale reaalsusele, et sellega sündmuste ehtsust tõestada. Nimetagem seda vahelduvaks reaalsuseks. Nii saame ära tunda, kas juhtuvad sündmused ongi nii ehtsad, kui paistavad olevat. Et reaalsust reaalsuseks tunnistada, on meil vaja veel teist reaalsust, millega seda esimest võrrelda. Ja too teine reaalsus vajab vundamendiks kolmandat. Alateadvus loob nendest lõputu ahela, mille osaks on meile teadvustada, et oleme tõesti tegelikult siin ja olemas. Kuid mõnikord võib juhtuda, et see ahel katkeb, ning siis satume segadusse. Mis õieti on reaalne? Kas reaalsus on katkenud keti siin- või sealpoolses otsas?
Ehk siin siis - kas seda ümbriku saamise lugu oligi? Kas ebareaalne oli ümbriku saamine või selle puudumine nüüd? Millal juhtus reaalsuse kadumise akt? :D Kui ma tean, et ümbrik mul oli, ja enam seda pole - kas mina ikka olen või pole mindki? Kas ümbriku sai mingi teine mina, ja praegusel minal pole ümbrikuga mingit pistmist.
Olen ka sellise segaduse ees seisnud.
Nagu selles anekdoodis (see polnud siin raamatus).
Rändab mees 50ndate Ameerika lõunaosariikides. Tuleb õhtu ja mees tahab öömajale jääda, kuid sealkandis on kõik hostelid 'ainult mustanahalistele'. Noh, häda ei anna häbeneda - võtab mees kingaviksi, mida kõik viksid härrasmehed tollal kaasas kandsid, ja viksib end mustaks. Kirjutab end hotelli sisse ja palub end kell 6 hommikul üles äratada. Ajab hotelliteenindaja mehe hommikul üles, mees läheb duši alla, et viksi maha pesta, peseb ja peseb - üldse kohe puhtamaks ei lähe!
Noh - eks hotelliteenija oli kogemata vale mehe üles äratanud!
Hehe! :)
No vaat, minu maailmas võib selliseid asju juhtuda.
Aga siit raamatust veel ka katkendeid:
Ta ei ole Shimamoto, ütlesin endale. Ta ei suuda anda mulle seda, mida Shimamoto suutis. Aga siin ta seisab, on täiesti minu oma ja püüab anda mulle parimat, mis tal on. Kuidas suudaksin talle haiget teha?*
Aga tollal ei saanud ma sellest aru, et võin haavata kedagi nii rängalt, et ta sellest eal ei parane. Ei teadnud, et inimene võib lihtsalt oma elamisega teise inimese hävitada.
"Viimastel nädalatel olen olnud veendunud, et suren," alustas Yukiko. "Ma ei räägi seda sinu hirmutamiseks. See lihtsalt on nii. Ma olen olnud sedavõrd kurb ja üksildane. Suremine pole üldse nii raske. Elujõud on minust vaikselt välja voolanud, just nagu oleks mingit ruumi aegamisi õhust tühjaks pumbatud. Kui end juba niiviisi tundma hakkad, siis ei paista ka suremine keeruline olevat. /.../"*
Maailm hakkas värve tagasi saama ning ma ei tundnud end enam abitu Kuu peal kõndijana. Jälgisin otsekui läbi klaasi just nagu kellegi teisega toimuvat, kuidas miski minu külge klammerdunu iga minutiga üha rohkem oma haaret lõdvendab.
Üks osa minust oli eraldunud ja kaotsi läinud. Vaikselt. Igaveseks.
***
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar