Paberid

Igasuguseid allkirja-vastu pabereid on viimasel ajal edasi-tagasi loksutatud.

Et ma sain Mehe ametlikuks hooldajaks.
Et meie taotlus invatakso kasutamiseks rahuldati.
Teade Mehe kohtusse kaebamisest.

Ise viisin ära töövõimetuspaberid.
Väga armas, et minu kallal üldse ei noritud.
Ju ma ei sattunud selle ametniku juurde, kes norib.
Kui me sotsiaaltöötajaga jaanuari alguses Mehe puudepabereid viisime, siis rahvas koridoris arutas, et on üks hirrrmus tädi seal, kes iga asja kallal närib... :D

Varem meil polnud üldse kombeks uksetelefonile vastata, kui keegi polnud ette helistanud, et tuleb -
nüüd peab vastu võtma.
Nagunii postitädi toob jälle mingeid pabereid ja tahab allkirja.

Positiivse külje pealt: teed on mehega jalutamiseks IMELISED. Eriti arvestades seda, et on VEEBRUAR. Olin täiesti arvestanud sellega, et pean teda veebruaris-märtsis veenma rõdul istuma iga päev tund või pool, et ta õhku saaks, sest õues on vesine ja jäine ja libe, või tuleb üle lumevallide ronida... Aga ei! Õueteed on nagu meie peale mõeldes täiesti käidavad. See on lausa ime!


Käisime eile raamatukogus. Mees kõndis seda teed märgatavalt paremini ja kiiremini kui eelmisel korral. Mäletan, kuidas mul tookord iga sammu juures süda värises.
Nüüd läks mõte vahepeal isegi uitama... :)


Ka luges Mees läbi esimese raamatu. See oli suures trükis ja 120 lehekülge ainult, ja tal läks selle läbilugemiseks vist rohkem kui kümme korda rohkem aega kui vanasti oleks läinud, aga see on ikkagi väga suur ja väga oluline samm edasi! Loomulikult on see talle tüütu - kujutlege, kui te tavaliselt saate duši all käidud 20 minutiga ja äkitselt peate arvestama 3 tunni ja 20 minutiga! Kuid see on siiski parem kui kaks kuud pesemata olla, eksole!