HARUKI MURAKAMI "1Q84" & "Elevant haihtub"

"1Q84" on põnev ja salapärane lugu kahest üksildasest armastajast, kes jagasid lapsepõlves läheduse momenti, mis nende endi üllatuseks veel 20 aastat hiljem on nende eksistentsi kese. Kogu lahus oldud aja jooksul mõtlevad nad sageli teineteisele, samas pole proovinudki teineteist üles leida - elu jooksul saab mõlemale üha selgemaks, et teineteisega on seotud nende elu mõte.

Nii erinevad, kui nende elud ka ongi - naine (Aomame) on enesekaitsetreener ja salamõrtsukas, mees (Tengo) aga matemaatikaõpetaja ja eneseteostuseni veel jõudmata kirjanik - hakkavad salapärased sündmused neid tasapisi teineteisele lähemale nügima. Sündmused koonduvad omapärase, vähese jutuga 17-aastase kaunitari Fukaeri ümber, kelle romaanivõistlusele saadetud haarava kuid rohmaka jutu Tengo oma toimetaja palvel korralikuks kõpitseb. Romaan, kus räägitakse õhuniitidest nukku moodustavatest Väikestest Inimestest, kes meie maailmas oma salapäraseid ja kõhedaid asju toimetavad, võidab romaanivõistluse ja saab otsemaid bestselleriks. Tengo algul ei märka, kuid selle romaaniga tegeledes tõmmati teda 1984 aasta Tokyost samuti raamatu maailma, aastasse 1Q84, kus taevas paistab kaks kuud ja mõnigi asi on teistmoodi.

Hästi palju on kordusi: sama asja räägib A B'le, C D'le, E F'le - aga igaüks annab mingi nurga pealt rohkem infot, nii et mind need kordused ei häirinud, pigem meeldisid.

Kurvastasin kui selgus, et 750 lehekülge polegi kõik. Nende kaante vahel on raamatu I ja II osa - kolmas tuleb veel kunagi kusagilt. Siis saab vast teada, mis värk selle Tengo emaga oli. Ja kuhu kadusid nukkudest välja tulnud laste koopiad. Lihtne ja põnev lugemine. Mina elasin nii sisse, et tsitaate ei märkinudki välja. :)

"Elevant haihtub" on novellikogu, nii et ühtset teemat pole. Jutustajana on Murakami alati hea, aga sellegipoolest tundusid novellid kuidagi lahjemad kui romaanid. Erilise nõutusega täitis mind lugu rohelisest elukast, kes sügavalt maa alt välja ronis, et ühele abielunaisele armastust avaldada. Naine avastas, et elukas loeb ta mõtteid ja kukkus elukat mõttes mõnitama ja selle õnnetukese peale mõttes karjuma. Elukas alandus väikseks loiguks vist lõpus... Mingi 'jaapani huumor'?

Enamik jutte tundus "noh... jah!" Lugesin huviga läbi, aga elevust ei tekitanud. On küllalt raamatuid, mille lugemisele kulutatud ajale mõtlemine teeb mind närviliseks, aga nii hull asi siiski polnud.

Loomulikult meeldis mulle esimene novell, mis oli romaani "Üleskeeratava linnu kroonikad" algus - see romaan meeldis mulle väga ja rõõm oli jupikest sellest ka eesti keeles lugeda. Ja lemmik oli lugu "Uni", kus naine kaotab järsku võime magada. Ta ei räägi sellest kellelegi ja oma öötunde kasutab ta lugemiseks ja pisukesteks väljasõitudeks. See on kohustustest ja suhtlemisest vaba aeg, mil sul pole muud vaja teha, kui iseendale läheneda. Panin kunagi kirja, mida kõike ma tahaks teha iga päev pluss oma väikesed kohustused pluss 9 tundi und. Selgus, et minu ööpäev peaks olema täpselt 48 tunni pikkune. Ajast jääb nii kõvasti puudu, et vahel tundub mõttetu üleüldse üritadagi midagi teha peale ilmsete kohustuste ja paratamatu une. Usun, et neid inimesi, kelle jaoks võimalus olla üksi ja samas mitte hüljata oma kohustusi pere ees, on hästi palju. Ma ei unista kunagi reisidest või millegi nägemisest või kogemisest, aga sellest unistan küll, et mul oleks võimalus ükskord üürida endale kusagil mägedes väike tuba ja veeta päev raamatuid lugedes, jalutamas käies, joogat tehes ja mediteerides, kusjuures see peaks ikka vaikne maja olema, nii et perenaine ei jää minu uksele kõõluma ja rääkima sellest, kuidas maailm on hukka läinud.
Jah, saaks vaid kusagilt seda vaikset üksi aega...
Mul on korduvalt olnud kiusatus oma päevaplaan niimoodi ümber teha, et magan siis, kui VT koolis on, ja olen öösiti üleval. See õnnestub mul ka väga kiirelt, kui proovin. Aga siis tuleb aeg, kus on mitu asja-ajamist päevasel ajal ja kogu see peen plaan lendab uppi.
Veel meeldis lugu sajaprotsendiliselt täiusliku tüdrukuga kohtumisest ja see, kus tarbijakaitseameti töötaja saatis kassetile lindistatud vastuse tüdrukule, kes pahandas, et ei saanud poes vinüülplaati ümber vahetada. Jaburad tegelased ja absurdsed olukorrad on Murakami pärusmaa.

Mõned katked:

Lühidalt öeldes leidub maailmas valesid valikuid, mis viivad õigete tulemusteni ja õigeid valikuid, mis viivad valede tulemusteni. Seetõttu üritan elada põhimõtte järgi, et säherduse absurdsuse - minu poolest võite seda nii nimetada - vältimiseks on tegelikult õigem üldse mitte mingisuguseid valikuid teha. Tulgu see, mis tulema peab.

*

Lõpuks otsustasin sulle hoopis vastamata jätta. Parem üldse mitte vastata, kui vastata puudulikult, kas sa ei leia? Ebatäiuslik vastus on niisama mõttetu kui vigane sõiduplaan. Kõigile oleks parem, kui seda üldse polekski.

*

Nad istusid pargipingile, võtsid teineteisel käest kinni ja muudkui rääkisid ja rääkisid. Nad polnud enam üksi. Poiss vajas tüdrukut ja tüdruk poissi. See on imeline tunne, kui sul on sajaprotsendiliselt täiuslik kaaslane, keda sina vajad ja kes vajab omakorda sind.See on tõeline ime.