Täna käisime Mehega raamatukogus.
Jaa-jaa, lugesite õigesti - käisime! Mõlemad!
Kumbki pikali ei kukkunud, nii et edukas käik oli :D
Mehel oli see esimene jalutuskäik pärast pooltteist kuud. Ta kõnnib küll, aga tegelikult veel ei loe - või vähemalt mina ütleks küll nii. Ta loeb umbes 15 lehekülge päevas, ent varem ta luges isegi nendel päevadel, mil ta lugemisega eriti pühendunult ei tegelenudki ja luges vaid söögilaua taga ja vetsus, vähemalt 150 lehekülge. Ja kui ta võttis kätte ja luges - mida ta tegi enamikul päevadest -, siis ikka sadu lehekülgi. Aga ta püüab siiski. Ikka peab püüdma. Sellisest rõõmust nagu lugemine ei taha ükski raamatusõber ilma jääda.
Raamatut, mida Mees soovis, täna sees ei olnud.
Kuid leian, et see jalutuskäik oli juba omaette päeva nael.
Mees on juba nii tubli ja tavaline, et polegi enam millegi üle naerda - niuks! :D
Enne sai ikka palju nalja, kui ta ütles 'palli' asemel 'pruut' ja 'võtma' asemel 'uppuma'.
Kuni mina lõkerdasin, istus tema andestava naeratusega ja ootas rahulikult, et ma lõpetaks.
Aga kui ta ükskord ütles 'sprottide' asemel 'need surnud kalade laibad, mida te VT'ga saia peale panete', siis ma pärast naermist mõtlesin küll, et fui - meie ei pane laipu saia peale... või paneme? 0_0
Naljakas on ainult see, kuidas ta parema jala sussi kogu aeg ära kaotab. Ta õppis ilusasti jalga kasutama, aga tundlikkust selles jalas ikka väga palju pole, nii et ta ei märka, kui üks jalg on paljam või madalam.
Kuigi Mees oma raamatut ei leidnud, jõudsin mina raamatukogus endale roobitseda 11 teost, kuigi plaanis oli võtta vaid üks.
Oh, hea, et me raamatuPOODI ei läinud, eksju!
Ühe raamatu lugesin juba läbi - see oli suures trükis ja kusagil 110 lehekülge :)
Amelie Nothombi "Jahmatus ja värinad".
Teen sellest eraldi lühikese postituse.
---
Mul on üks sõbranna, kes kohe üldse ei küpseta. (Kaks jälle küpsetavad minust palju paremini ja rohkem). Aga minu muffiniküpsetamisejutte kuulates - ja eriti kui kiire ja kerge see on valmispulbri puhul - tuli talle ka kange isu järele proovida.
Noh, teades, kui mõnus on täiesti algajana näha, kuidas kogu protsess välja peaks nägema, alustasin ma täna koos muffiniteoga usinasti tema jaoks ka pildiseeriat. Tegin 11 pilti. Aga oh häda - kui on vaja, et kõik kenasti välja tuleks, juhtub alati mingi äpardus. Seekord jagus minul tainast 12 asemel vaid 10 vormi, ja mökerdasin ka veel natuke.
Muffinid ise aga tulid muidugi maitsvad, nagu alati. See on mingi eriti lollikindel pulber - hästi kiirelt saab segatud ja hästi ühtlaselt küpseb... muidugi, muffin on nii tilluke et vist ei saagi väga ebaühtlaselt küpseda...
VT pidi täna kooli minema. Sel aastal on laulupidu ja sel aastal on koor õpetaja välja valitud lastele kohustuslik. Neid kooliväliseid koorilaulmisi on seetõttu olnud rohkem kui üks.
Ühel esmaspäeval läksid lausa mitme lastekoori lapsed täiskasvanute gümnaasiumisse, kus neid juhendasid võõrad dirigendid. Läksin VT'le järgi ja dirigent Toomas kutsus mu lahkesti saali kuulama, kuigi mina istusin vaikselt ja tagasihoidlikult ukse taga. See Toomas oli tubli laulumees ja hirmus naljakas ka, ma puhkesin mitu korda valju laginaga naerma, kui ta väitis, et tüdrukud liigutavad oma käsi nagu Mr Bean ja siis seal ees tembutas, või oigas, et "õõõõääähhoioioi" võivad teie vanaemad peolaua ääres laulda, aga teie laulge ikka korralikult :D
Aga karm võis ta ka olla, uiui. Hea õpetaja oli!
Veel üks naljakas asi, mis mul VT laulmistega seoses meelde tuli...
Kooli laulukoori hääleharjutuste ajal ütles muusikaõpetaja, et nüüd "Juba linnukesed..."
Noh, hakkavad lapsed laulma, kuid õige varsti kuuleb VT, et nüüd lauldakse küll mingit soga. Ta liigutas haudvaikselt suud ja vaatas enda ümber ringi, mis siin ometi toimub? Pikapeale sai ta aru, et viis on õige, aga sõnad piirduvadki ainult "juba linnukestega". Ehk siis lauldakse:
Juba linnukesed juba linnuke
sed juba linnuke sed juba linnu
kesed juba linnukesed juba linnukesed ju
ba linnukesed juba linnukesed juba linnu
kesed juba linnu kesed juba lin...
jne...
Issver-sussver, mõtles VT, kas nad on hulluks läinud või?
Kas ainult mina märkan, et lauldakse valesti?
Kas tõesti nii peabki laulma? Kuidas mina siis sellest aru ei saa? Miks see mulle nii imelik tundub?
Pärast tuli välja, et õpetaja oli eelmises tunnis lapsi niimoodi instrueerinud - ilmselt tähelepanu või kes teab mis harjutamiseks -, aga VT oli siis mujal asjatanud.
Ah, ja veel üks naljakas kooliäpardus.
VT eesti keele õpetajal on kombeks kirjandustunnis meeleolukaid laule lasta.
VT maitse laulude osas õpetajaga ei ühti, nii et ta eriti ei viitsi neid kuulata. Seekord oli juttu mehest, kes unistas kuumast maast, kus tal on rantšo ja päike paistab ja linnud laulavad ja paradiis ja... umbes midagi sellist, kuigi see suuremalt jaolt VT kõrvust mööda läks. Küll aga teravnes ta tähelepanu, kui meeslaulja nimetas nende rantšoparadiisis leiduvate asjade hulgas "naised, kellel tissid maani..."
Hihihii! :)
Lapsed ka muidugi itsitasid... :)
Ja õpetaja tormas ehmunult muusikat kinni panema vabandades, et polnud laulu lõpuni kuulanud...
(Kui minu tekstis sellele õpetajale mingi jama tuleb, siis ma panen blogi kinni :(...).
Aga rääkimata ei saanud ju jätta - liiga naljakas, et üksi naerda :)
Jaa-jaa, lugesite õigesti - käisime! Mõlemad!
Kumbki pikali ei kukkunud, nii et edukas käik oli :D
Mehel oli see esimene jalutuskäik pärast pooltteist kuud. Ta kõnnib küll, aga tegelikult veel ei loe - või vähemalt mina ütleks küll nii. Ta loeb umbes 15 lehekülge päevas, ent varem ta luges isegi nendel päevadel, mil ta lugemisega eriti pühendunult ei tegelenudki ja luges vaid söögilaua taga ja vetsus, vähemalt 150 lehekülge. Ja kui ta võttis kätte ja luges - mida ta tegi enamikul päevadest -, siis ikka sadu lehekülgi. Aga ta püüab siiski. Ikka peab püüdma. Sellisest rõõmust nagu lugemine ei taha ükski raamatusõber ilma jääda.
Raamatut, mida Mees soovis, täna sees ei olnud.
Kuid leian, et see jalutuskäik oli juba omaette päeva nael.
Mees on juba nii tubli ja tavaline, et polegi enam millegi üle naerda - niuks! :D
Enne sai ikka palju nalja, kui ta ütles 'palli' asemel 'pruut' ja 'võtma' asemel 'uppuma'.
Kuni mina lõkerdasin, istus tema andestava naeratusega ja ootas rahulikult, et ma lõpetaks.
Aga kui ta ükskord ütles 'sprottide' asemel 'need surnud kalade laibad, mida te VT'ga saia peale panete', siis ma pärast naermist mõtlesin küll, et fui - meie ei pane laipu saia peale... või paneme? 0_0
Naljakas on ainult see, kuidas ta parema jala sussi kogu aeg ära kaotab. Ta õppis ilusasti jalga kasutama, aga tundlikkust selles jalas ikka väga palju pole, nii et ta ei märka, kui üks jalg on paljam või madalam.
Kuigi Mees oma raamatut ei leidnud, jõudsin mina raamatukogus endale roobitseda 11 teost, kuigi plaanis oli võtta vaid üks.
Oh, hea, et me raamatuPOODI ei läinud, eksju!
Ühe raamatu lugesin juba läbi - see oli suures trükis ja kusagil 110 lehekülge :)
Amelie Nothombi "Jahmatus ja värinad".
Teen sellest eraldi lühikese postituse.
---
Mul on üks sõbranna, kes kohe üldse ei küpseta. (Kaks jälle küpsetavad minust palju paremini ja rohkem). Aga minu muffiniküpsetamisejutte kuulates - ja eriti kui kiire ja kerge see on valmispulbri puhul - tuli talle ka kange isu järele proovida.
Noh, teades, kui mõnus on täiesti algajana näha, kuidas kogu protsess välja peaks nägema, alustasin ma täna koos muffiniteoga usinasti tema jaoks ka pildiseeriat. Tegin 11 pilti. Aga oh häda - kui on vaja, et kõik kenasti välja tuleks, juhtub alati mingi äpardus. Seekord jagus minul tainast 12 asemel vaid 10 vormi, ja mökerdasin ka veel natuke.
VT pidi täna kooli minema. Sel aastal on laulupidu ja sel aastal on koor õpetaja välja valitud lastele kohustuslik. Neid kooliväliseid koorilaulmisi on seetõttu olnud rohkem kui üks.
Ühel esmaspäeval läksid lausa mitme lastekoori lapsed täiskasvanute gümnaasiumisse, kus neid juhendasid võõrad dirigendid. Läksin VT'le järgi ja dirigent Toomas kutsus mu lahkesti saali kuulama, kuigi mina istusin vaikselt ja tagasihoidlikult ukse taga. See Toomas oli tubli laulumees ja hirmus naljakas ka, ma puhkesin mitu korda valju laginaga naerma, kui ta väitis, et tüdrukud liigutavad oma käsi nagu Mr Bean ja siis seal ees tembutas, või oigas, et "õõõõääähhoioioi" võivad teie vanaemad peolaua ääres laulda, aga teie laulge ikka korralikult :D
Aga karm võis ta ka olla, uiui. Hea õpetaja oli!
Veel üks naljakas asi, mis mul VT laulmistega seoses meelde tuli...
Kooli laulukoori hääleharjutuste ajal ütles muusikaõpetaja, et nüüd "Juba linnukesed..."
Noh, hakkavad lapsed laulma, kuid õige varsti kuuleb VT, et nüüd lauldakse küll mingit soga. Ta liigutas haudvaikselt suud ja vaatas enda ümber ringi, mis siin ometi toimub? Pikapeale sai ta aru, et viis on õige, aga sõnad piirduvadki ainult "juba linnukestega". Ehk siis lauldakse:
Juba linnukesed juba linnuke
sed juba linnuke sed juba linnu
kesed juba linnukesed juba linnukesed ju
ba linnukesed juba linnukesed juba linnu
kesed juba linnu kesed juba lin...
jne...
Issver-sussver, mõtles VT, kas nad on hulluks läinud või?
Kas ainult mina märkan, et lauldakse valesti?
Kas tõesti nii peabki laulma? Kuidas mina siis sellest aru ei saa? Miks see mulle nii imelik tundub?
Pärast tuli välja, et õpetaja oli eelmises tunnis lapsi niimoodi instrueerinud - ilmselt tähelepanu või kes teab mis harjutamiseks -, aga VT oli siis mujal asjatanud.
Ah, ja veel üks naljakas kooliäpardus.
VT eesti keele õpetajal on kombeks kirjandustunnis meeleolukaid laule lasta.
VT maitse laulude osas õpetajaga ei ühti, nii et ta eriti ei viitsi neid kuulata. Seekord oli juttu mehest, kes unistas kuumast maast, kus tal on rantšo ja päike paistab ja linnud laulavad ja paradiis ja... umbes midagi sellist, kuigi see suuremalt jaolt VT kõrvust mööda läks. Küll aga teravnes ta tähelepanu, kui meeslaulja nimetas nende rantšoparadiisis leiduvate asjade hulgas "naised, kellel tissid maani..."
Hihihii! :)
Lapsed ka muidugi itsitasid... :)
Ja õpetaja tormas ehmunult muusikat kinni panema vabandades, et polnud laulu lõpuni kuulanud...
(Kui minu tekstis sellele õpetajale mingi jama tuleb, siis ma panen blogi kinni :(...).
Aga rääkimata ei saanud ju jätta - liiga naljakas, et üksi naerda :)
***
Kogusin lemmiklinke, mõtlesin, et hakkan neid blogis jagama, aga nüüd võtsin hoopis raamatuhunniku ja arvata on, et Internetilugude lugemine jääb mõneks ajaks unarusse.
Aga siin on viimaste päevade lemmikud:
We’ve all been there: a cheating partner, a career dream that seems to have failed, or the death of loved one. When life shows us the depths of heartache, Tantra urges us to come closer to it, to step into it, to feel it with a tender dedication that may start with a hand on the heart and a silent internal whisper of, “My darling, I give you permission to feel this heartbreak.”Artiklis on meditatsioon südamevalu leevendamiseks.
Nagu ütles see vietnami munk Thich Nhat Hanh: "It's like a mother, when the baby is crying, she picks up the baby and she holds the baby tenderly in her arms. Your pain, your anxiety is your baby. You have to take care of it. You have to go back to yourself, recognize the suffering in you, embrace the suffering, and you get a relief."
Ei mingit kummi laksutamist vastu rannet, et "ei mõtle selle peale!"
***
2. Keegi armastab oma õde: ZA/UM.
***
3. Russell Brand räägib liigutavalt endast ja teistest sõltlastest: My Life Without Drugs.
Eriti puudutas see, kuidas ta vaatas üle vanu videojuppe noorest pilves iseendast ja - ei tundnud mitte vastumeelsust selle omadega sassis nooruki suhtes, piinlikkust tema pärast, ega ka tänulikkust, et on sellest jamast nüüd vaba, vaid kadedust selle noore muretu narkari vastu, kes ta kunagi sai olla. Kui mure lähenes, tõmbasid end pilve ja mure kadus! Enam seda pole, nüüd tuleb reaalsusega silmitsi seista.
Saan aru, kui kurb see on!
:)
2 kommentaari:
Tegelikult laulab Marko Matvere, et "Seal neegrinaistel on rinnad maani..." Youtube link lauluga ka :)
http://www.youtube.com/watch?v=Xa-J-DoKbWM
Tänud täpsustamast!
Eks oli arvata, et laulust, mida ei kuula, ei saa väga täpset mälestust jääda :), aga näe! - oli ikka äratuntav see kirjeldus.
Postita kommentaar