Kolmapäev, 26. veebruar 2014

JULIAN BARNES "Kui on lõpp"

Anthony Webster on ontlik vanahärra, kes on elanud küllaltki ennastsäästvalt, üpris rahulikku elu. Tugevaimad sõprussuhted jäävad keskkooli- ja kolledžiaega, samuti paar armulugu. Anthonyl on selja taga 12-aastane abielu - naine leidis kellegi teise. Oma kolmekümnendates eluaastates tütrega saab Anthony hästi läbi. Ta töötab haiglaraamatukogu juhataja/asja-ajajana: see tähendab, et ta soovitab ja viib raamatuid voodihaigetele ja korjab need pärast jälle kokku tagasi.

* Hilisemas elujärgus me loodame veidi jõudeaega saada, kas pole? Kujutame ette, et me oleme selle ära teeninud. Vähemalt mina küll kujutasin. Ent siis hakkad mõistma, et elu asi pole meie voorusi hüvitada.

Ootamatult saab ta teatise päranduse saamise kohta oma kunagise pruudi emalt. Selle pruudiga hakkas pärast nende lahkuminekut käima tema parim sõber Adrian, kes ootamatult enesetapu tegi.

* Eeluurimisistungi otsus oli olnud, et Adrian Finn (22) tappis enese, "kuna tema vaimne tasakaal oli häiritud". Ma mäletan, kui vihaseks ma selle käibefraasi peale sain: ma oleksin võinud vande all kinnitada, et just Adrianil oli olnud vaim, mida miski tasakaalust välja ei löö. Ent seaduse silmis muutis enesetapja hullumeelseks juba tema tegu ise, vähemasti teo sooritamise ajaks. Seadus, ühiskond ja religioon, kõik ütlesid, et on võimatu olla vaimselt ja füüsiliselt terve ning ennast tappa. Ehk kartsid need võimud, et enesetapja argumendid võiksid seada kahtluse alla elu olemuse ja väärtuse niisugusena, nagu koronerile maksvad võimud selle olid korraldanud? Ja nõnda, kuna sa olid ajutiselt hulluks kuulutatud, pidid ka sinu enesetapu põhjused olema hullumeelsed.

Veel Adriani olemusest ja inimloomusest:

* /.../ ta mõtles loogiliselt ja tegutses siis vastavalt oma loogilise mõtlemise järeldustele. Samal ajal kui enamik inimesi, nagu ma kahtlustan, toimib vastupidi: me teeme mõne vaistliku otsuse ning ehitame siis üles põhjapaneva arutluskäigu, et seda õigustada. Ning nimetame tulemust terveks mõistuseks.

:D
Ma kahtlustan ka!

Kui Anthony notarilt kuuleb, et päranduseks jäetud asjade hulgas on ka sõber Adriani päevik, on ta üsna üllatunud, sest sõbra surmast on juba 40 aastat möödas.
Paraku on päevik endise sõbranna (Veronica) käes, kes keeldub seda üle andmast.
Anthony ei kavatsegi kergelt loobuda ja käib visalt, kuigi võimalikult viisakalt, meilide kaudu peale.

Lõpuks nõustub Veronica temaga kohtuma ja annab talle üle koopia ühest päevikuleheküljest.
Sellel on kirjas mingi veider katse väljendada matemaatiliselt seda, kuhumaale ulatub suhete juures vastutus. Kui suhtes juhtub mingi tragöödia, siis kas ja kui suur vastutus on näiteks sellel, kes paari tutvustas, või kummagi vanematel, et nad lapsed sünnitasid ja selliseks kasvatasid jne.
Anthony ei saa sellest midagi aru.

Järgmiseks annab Veronica Anthonyle kirja, mille Anthony oli Veronicale ja Adrianile kirjutanud, kui Adrian teda enda ja Veronica suhtest teavitas. Kiri šokeeris Anthonyt. Ta mäletas küll, et oli selle kirjutanud, ja et see oli pilkav ja nõme kiri, aga et see oli nii õel ja pahatahtlik - see tegi talle kõvasti valu. Ta ei tundnud äragi seda nooremat iseennast, kes oli selle kirja kirjutanud. See inimene oli ammu kadunud.

* /.../see, mis lõpuks meelde jääb, ei ole alati seesama, mille tunnistajateks me oleme olnud. 

* /.../ mida vähem jääb meie elule tunnistajaid, seda hõredamalt on neid, kes võiksid meie sõnu kinnitada, ning seda vähema kindlusega võime öelda, mis me oleme või oleme olnud.

* Kahetsus (remorse) tuleneb etümoloogiliselt väljendist "uuesti hammustama". Kujutlege hammustuse jõudu, kui ma uuesti oma sõnu lugesin.

Ta kirjutab Veronicale siira vabanduskirja ja mõistab, miks Veronica näib teda nii väga vihkavat.

Veronica aga kirjutab, et Anthony ei saa ikka veel millestki aru.

Ühel päeval viib ilmselgelt Anthony seltskonda talumatuks pidav Veronica mehe maale, kus näib, et ta sooviks, et Anthony näeks üht hooldekodu asukate punti. Anthony on suures segaduses - mida ta nägema pidi? Miks on Veronica nii tige ja miks ta ikkagi midagi öelda püüab, kuid ei suuda?

Paarikuise nuhkimise tulemusena kohtab ta jälle hoolealuseid ja saab aru, et üks neist on Adriani poeg. Ta oli oma salvavas kirjas Veronica ja Adriani võimaliku tulevase lapse teemal õelutsenud ja näeb seda kui täideläinud needust. Kuid tõde on, vähemalt Veronica jaoks, veelgi hullem ja selleni jõutakse alles raamatu viimasel leheküljel.


Niisiis raamat vastutusest ja mälust.
Inimene kipub end soodsamas valguses mäletama - eks me seda kõik teame.

Vastutusega on aga nii, et see on vast maitse küsimus...
Mina usun väga inimeste muutumisse ja ei kannaks kellegi peale viha sellepärast, mida ta 40 aastat varem tegi ja suhtleks temaga puhtalt lehelt - kui just uus kohtumine ei näita, et tegemist on endiselt ebameeldiva ja/või ohtliku inimesega. Ma usun täiesti sellesse, et inimene ei pruugi tundagi seda osa endast või oma minevikust, millega ta mingeid asju tegi - pole mingit suhet selle tegelasega. See oli, või siis ilmus ja kadus. Inimene võib isegi 4 aastaga muutuda (ka halvema poole, muidugi), mis siis veel 40st rääkida.

Kui ma selle raamatu lõpetasin, siis ma mõtlesin, et ma loodan, et Anthony elab veel nii kaua, et ta saab aru, et ta ei pea seda süükoormat kandma. Mõningane süü õelutsemise pärast on tema nooremal 'minal', aga nagu ta ise tunneb - see on võõras inimene praegusele 'talle'. Aga kõik, mis teiste vahel edasi juhtus - ei puutu temasse.

Kommentaare ei ole: