Ma pean kohe ütlema, et kõige rohkem meeldis mulle selle filmi nukker aeglus :D
See oli nii 'minu tempo' kohe...
Tavaliselt ma kipun filme vaadates sahmimisest ja vigurdavast kõnest lihtsalt väsima, samas on pinge liiga üles kruvitud ja päris kinni ka ei taha panna. Juba mõned aastad ma praktiliselt ei vaatagi filme, ega telekat. Tean, et ETV2's on ka väga häid filme, aga pole enam harjumust teleri ees istuda ega ka telekava vaadata - ikka magan maha, kui olengi midagi välja märkinud. Seekord panin kohe kalendrisse kirja ja telefonialarmi ka veel :D
On olemas selline internaatkool, kus õpivad hallides riietes lapsed, kes ei tea halligi väljaspool toimuvast. Kuni üks mässumeelselt südamlik õpetajapreili neile seda otsesõnu ei räägi, ei taipa nad õieti ka seda, et nad on kloonid, keda kasvatatakse organidoonoriteks. Neil lastakse saada täiskasvanuteks ja siis hakkavad tulema operatsioonid. Enamik elab üle kaks organiloovutust, mõni ka kolm, aga sealt edasi läheb 'elu' juba masinate külge aheldatuna.
Selles koolis sünnib armulugu - väike Kathy armastab väikest toredat Tommyt. Paraku hakkab Kathy kaunis sõbranna Ruth Tommyle ligi ajama ja Kathy astub kõrvale. Ta loodab, et Ruth ja Tommy lähevad lahku, kuid seda ei juhtu. Pärast kooli lõpetamist 18-aastasena suunatakse nad mõneks ajaks farmi elama. Seal peavad nad kohanema mõttega oma peatsest surmast ja tegelema selliste küsimustega nagu - kes ja kus on nende mudelid? Nende ainsad 'sugulased'?
Käivad kuulujutud, et kui mõni paar on päriselt armunud, saab doonoriks kutset edasi lükata. Tommy vihjab Kathyle, et sooviks taotluse esitada hoopis koos temaga, mitte Ruthiga, kuid Kathy arvates tuleb see liiga hilja ja pole teostatav. Ta tunneb vajadust nüüd omavahel plaani pidavast Tommyst ja Ruthist eemale saada, ning kandideerib hooldajaks: klooniks, kelle doonorlus lükatakse edasi, et ta saaks toeks olla organiloovutust läbi tegevatele kloonidele.
10 aastat hiljem, kui Kathy on ühe oma hoolealuse surmaga seonduvatele dokumentidele alla kirjutamas, saab ta teada, et samas haiglas on parajasti sees Ruth. Ta läheb oma kunagist sõbrannat vaatama ja leiab ta üsna põdurana eest. Ruth teeb ettepaneku teha väljasõit - minna vaatama kuulsat rannale uhutud laeva... ja külastada sealjuures ka lähedusesasuvas hooldekodus elavat Tommyt.
Rannas palub Ruth andestust, et hoidis Tommyt ja Kathyt lahus, kuigi oli alati teadnud, et nad kuuluvad kokku. Ta annab neile lepituskingina aadressi selle naise nimega, kes aitab päriselt armunud paaridel edasilükkamist taotleda. Ruth ise sureb järgmisel operatsioonil.
Kathy ja Tommy lähevad lootusrikkalt antud aadressil, kus selgub, et see edasilükkamise-värk on tõepoolest vaid legend. Kathy ja Tommy saavad veidi aega tõelist armastust nautida, siis tuleb ka Tommyle kolmas ja viimane organiloovutus. Kaks nädalat hiljem Kathy töö hooldajana lõppeb ja ka tema saab kutse ilmuda kuu aja pärast oma esimesele operatsioonile.
Veel vaba ja terve noore inimesena värsket õhku hingates meenutab ta Tommyt ja mõtleb, et õnn on seegi, et nad niimoodi uuesti kokku said. Ja veidi õnne-aega. Iga inimene on surelik, ja küllap mõtleb enamik neist, et aega jäi väheks...
Aga rääkida tahtsin hoopis sellest, et filmi vaadates tõmbasin ühel hetkel jalad diivanile, põlved lõua alla ja võtsin põlvede ümbert kinni. Põlv riivas mu lõuga, ja - silmad ekraanile naelutatud - kummardasin ma pea veidi alla ja - SUUDLESIN HELLALT , kuigi hajameelselt, OMAENDA PÕLVE ja tegin sellele pai :D
Ilmselt ma olen nii harjunud, et kui miski mu lõuga puudutab, on see VT pea või õlg :p
1 kommentaar:
Ma eile ei juhtunud seda filmi vaatama, aga olen seda varem näinud(on mul endal olemas), tõeliselt mõtlemapanev lugu. Mind muidu ulme kui niisugune üldse ei tõmba, aga selle filmi lummuses olin küll pikka aega. Hea film on.
Postita kommentaar