 |
| underwater -weheartit.com- |
Täna olen olnud juba veidi rohkem inimese nägu. Ja tegu.
Kell 12 tulin voodist välja, kuigi polnud vaja kusagile minna.
Kammisin juuksed, mida tegin viimati 4 päeva tagasi.
Voodi tegin korda.
Päris riided panin selga. Enne tõmbasin lihtsalt pidžaamapluusile kampsuni peale, kui kodust välja läksin.
Pühkisin mööblilt tolmu. Päike paistis, tolm sätendas ja ma märkasin ühtäkki, et naeratan endamisi õnnelikult. See andis julgust. Kui pühkimisega elutuppa jõudsin, meenus mulle, kuidas ma vahetult enne Mehe viimast haiglasseminekut meie makaronitaldrikud kogemata ära vahetasin ja talle tema maitse jaoks kaugelt liiga küüslauguse toidu andsin. Paraku olin ma liiga hajevil, et oma taldrikutäie maitsest aru saada, et mulle on lahjem ports saanud. Alles Mehe vesiseid silmi, punast nägu ja neelamisraskusi nähes taipasin, mis toimub. See meenutus ajas mind, õelasüdamelist naist, tasakesi mõnust naerma :D
Nii et see on nagu vanasti - so enne Eelmist Nädalat.
Ma ikka naeran ja naeratan, kui ma koristan, sest igasuguseid asju tuleb meelde...
Ja meenuvad ikka toredad ja naljakad asjad.
Lõunasöögiks keetsin spagette hakkliha-tomatikastmega.
Süüa tehes hakkasin laulma.
Seegi on nagu vanasti.
Kui laul ja naer juba ihuüksi olles välja poevad ning ei tule ainult teistepoolsete provokatsioonide tõttu :D, siis hakkabki inimese tunne tagasi tulema.
Seekord ma küüslauguga üle ei pingutanud.
Mees ütles: "Mmm! Mmmmmmm! See on nagu... siil."
Hetk hiljem taipas ta ise ka, et "siil" ei ole omadussõna ja selgitas, et siilid on maailma parimad, sest nad lakuvad piima suure mõnuga. Vähemalt lasteraamatute piltidel."
Mulle meenus kohe üks siilitüdruk, kellega just-just oli Mehe sõnadest juttu...
:)
Pärast lõunasööki läksin 300 meetri kaugusel asuvasse poodi kahekilomeetrise ringiga, sest julgesin jalutama minna juba. Päike paistis ja lapsed olid rõõmsas tujus. Inimesed ka. ;)
Aga nüüd lähen võtan õhtuooteks väikese kohvi ja kaks kohukest! :)
Selline päev! :)
xoxo
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar