Pühapäev, 16. veebruar 2014

Liiga pikk, liiga valus ja liiga avameelne postitus, mida südamest soovitan mitte lugeda

Nagu juba ette arvasin, sai see nädal liiga raske.
Liiga palju kohtumisi ja tegemisi.
Nüüd tunnen pinget kehasse kohisemas juba siis, kui VT või Mees minuga rääkima tulevad - kardan, et mul tuleb teha VEEL midagi nendele asjadele lisaks, mille tegemisega ma olen juba arvestanud, kuigi pole täiesti kindel, kas ma nende tegemiseks jõudu leian. Näiteks käesoleva tunnikese peaksin majapidamistööde peale kulutama - ei aga jaksa end püsti hoida.


Esmaspäev

Hommikul kell 10 pidi tulema sotsiaaltöötaja hindama seda, kas Mees ikka vajab hooldajat.
7 minutit enne kümmet muutusin äkki rahutuks. Hakkasin jooksuga köögist läbi esiku oma tuppa minema, aga keerasin koridoris otsa ümber ja läksin kööki tagasi, seal seisin hetke, pöörasin ümber ja läksin tagasi esikusse. Kuulsin riidekapist veidrat pininat ja sain aru, et uksetelefoni signaal on jälle hääletu peale rahmeldatud - keegi on ukse taga, aga telefon ei helise, ainult piniseb vaikselt.

Ametnik oli nii tubli, et ei elanud oma pahameelt meie peale välja, kuigi häälest, millega ta end tutvustas ja meenutas, et meil oli kell 10 kohtumine, sain aru, et ta oli seal ukse taga juba mõnda aega kella lasknud.

Kuigi jaanuaris, kui ma sots-ametis käisin, ei andnud ta mulle eriti lootust, et võiksin Mehe ametlikuks hooldajaks saada, siis tema suhtumine Meest nähes ja temaga rääkides muutus. Paraku ongi seadus selline, et see hooldamistasu 39 eurot ja haigekassa kindlustus, mis ametliku hooldaja staatusega kaasneb, määratakse vaid neile, kes on pidanud oma sugulase või tuttava hooldamiseks töölt ära tulema (ähh? mida? - et tuled töölt ära ja elad 39 euroga???). Teine võimalus on, et nad küll ei käi tööl, kuid on tööotsijana arvel. Küsisin imestunult, et kui on selge, et mu abikaasa vajab hooldust, siis mis mõttes ma pean tööle soovijana ennast arvele võtma, et tema eest hoolitseda? Ma ju ei saakski nagunii praegu tööle minna - mitte et mul oleks selline plaan, aga kui oleks, siis ma ei saaks ju! Tema ütles, et selline on seadus.
Jah, kui sa juba nagunii kodus kavatsed olla, siis pead nagunii oma pereliikmete eest hoolitsema.

Üks inimene ütles mulle hiljuti siiralt ja täis usku, et riik peab perekonda kaitsma.
See liigutas mind. Ta usub, et kas meil siin või kunagi kusagil on olemas selline riik.
Minu meelest riik aitab ainult siis, kui ta on tõesti sunnitud. Punkt. Sellepärast Eesti riik eriti ei aita kedagi, kuna eestlased on need, keda sunnitakse, mitte need, kes ise sunnivad /riiki inimesi kaitsma/.

Aga Mehe abivajadus sai kirja ja sotsiaaltöötaja oli meeldiv ja lohutas mind, et see pole suur patt, kui ma end tööotsijana kirja panen, aga tööd tegelikult ei otsi, mis siis, et sellel avaldusel on kirjas, et ma tegelikult ka pean aktiivselt tööd otsima ja ei tohi keelduda tööst, mida nemad mulle sobivaks peavad. Et ma võin neile seal ausalt öelda, et minu tööotsimine on formaalsus.

Muide, kaks arsti on mulle kunagi soovitanud end tööotsijaks kirja panna, et saada haigekassa kindlustust. Ma räägin neile, et mul pole seda valetamise soolikat: ma ei suuda seal istuda ja rääkida, kuidas ma sel kuul olen saatnud nii-ja-nii-palju avaldusi ja käinud nii-ja-nii-paljudel tööintervjuudel, kui mul pole tegelikult mingit kavatsust tööle minna. Üks kehitas õlgu, et ise tead, teine oli imestunud ja vaatas mind nagu hüsteerikut. Jah, inimesed valetavad ja petavad nii sotsiaal- kui ka med-süsteemis nii palju, et kui sa ütled, et sa ei suuda seda teha, siis vaadatakse sind kui mingit pirtspekki.

Olen täiesti siiralt hakanud uskuma, et see, et mind valetamine, varjamine ja vassimine nii suurde pingesse ajab, et ma parem keeldun seda tegemast ja kannatan tagajärgede käes, on tänapäeva arusaamade kohaselt haiglane ja hüsteeriline. Inimesed on väga praktiliseks ja pragmaatiliseks muutunud. Tehakse, mis vaja. Mina nii ei saa - ma ei ütle, et see on hea või halb, aga minu meelest on see OK. Nii peaks tohtima ka elada, kusagil nurga taga kasvõi...


Seejärel tuli Mehe sõber meile autoga järele ja me käisime pangas, allkirjastasime laenulepingu muudatuse, mille kohaselt saame 6 kuud maksupuhkust ja edaspidi maksame senisest umbes 5 eurot kuus rohkem, ülejäänud 27 aasta jooksul. Hehe! :)


Siis viis Mehe sõber meid kusagile X-kohta, kus Mees pidi mingid paberid oma kunagise ülemusega korda ajama.

Mehega on praegu raske käia, ta keeldub tunnistamast, kui kukkumisohtlik ta on, ja ma pean temaga iga trepi juures kaklema, et ta käsipuust kinni võtaks. Kui te vaid näeksite, kui vaevaliselt ta jalg maast tõuseb ja kuidas ta komistab iga prao otsa asfaldis, aga ikka tahab end proovile panna. Nii kui ta oma jalga silmaga ei jälgi, hakkab see jalg tal lohisema ja kinni jääma... Raske on!


Ja õhtul, oh rõõmu!, pidin helistama Mehe kunagisele elukaaslasele, keda meie elus muidu absoluutselt pole. Pole ka Mehe teist alaealist last - ta on meie peres tabuteema, mida nüüd juba isegi mina harva jutuks toon, kuna see teema ilmselgelt haavab ja nörritab Meest, ja paremaks või kergemaks asjad pikkade aastate jooksul läinud pole.

Jah, lapse saamise lugu oli selline, mida võib alatuseks nimetada, ja Mees pole selle lapsega päevagi koos elanud. Kui Mees näeb oma endise elukaaslase käitumist puhtalt manipuleerimise, isekuse ja lollusena, siis mina naisena paratamatult mõistan olukorda, kus sa pole valmis isegi halvast suhtest loobuma ja teed midagi nii meeleheitlikku, et suhtest välja astumiseks parajat võimalust otsivat meest kinni hoida. Mees on ka oma halvima käitumise juures väärikam ja toredam kui enamik oma parimas olekus. Saan aru, miks see naine teda enda külge kinnitada proovis.

Igatahes on laps veel alaealine ja Mehe 268 eurosest invaliidsuspensionist, millest ta elatab mind, VT'd, iseenast ja Poega, ei ole meil võimalik ära anda 190 eurot, nagu Ex küsib.

Seega pidin Exile helistama ja rääkima, mis ma vahepeal välja uurinud olin: et sellist ametnikku pole olemas, kes meile välja arvutab, kui palju me sellises olukorras maksma peame. Et me peame selle isekesi kokku leppima või siis tõesti kohtusse minema, nagu Ex on soovinud. Mina pakkusin, et maksaksime pensionist rohmakalt 1/4, kuna Mees peab koos iseendaga ülal 4 inimest - seega siis 70 eurot kuus.
Ex aga ütles, et talle oleks kasulik pöörduda kohtusse, sest tal on seda raha vaja, ta on selle rahaga arvestanud ja kui ta kohtusse avalduse esitaks, siis saaks ta riigilt esimesed 3 kuud 160 eurot - ja seda raha on tal vaja.

Njaa... Saan ju aru küll... Aga kohtusse ju minna ei tahaks, juba kohtukulude pärast...
Aga jah, võtsime omale mõtlemisaega.


Teisipäev

Seletasin Mehele, et nii või teisiti peame me Pojale elatisraha maksma ja saatsime ära 140 eurot, kahe kuu eest.
Saatsin ka Exile sõnumi, kus ütlesin, et saan aru, et see on väiksem summa kui ta vajab, aga eks me teeme, mis suudame ja loodan, et nad leiavad viisi hakkama saada.
Tunni pärast saatis Ex sõnumi, et aitäh ja tore, et ega temagi ei tahaks kohtusse minna ja loodab, et meiegi saame hakkama ja head paranemist Mehele.

Olin ülirõõmus! Nii meeldivat sõnumit pole sellelt naiselt 16 aastat tulnud :D
Mees oli täiesti vapustatud :D, aga samas umbusklik...


Siiski oli eelmine päev väga pingeline, nii et teisipäeva veetsin voodis, käies väljas vaid süüa tegemas.


Ja veel...
VT kurtis pidevalt märgade sokkide üle.
Vaatasin ta saapad üle ja - ohhh, jahh. Kannas on suur auk sees ja kanna juures on ka küljeõmblus oma 3 cm lahti. Loomulikult on lapsel sokid märjad.
Otsustasime laupäeval uued saapad osta.




Kolmapäev

Käisin sots-ametis kirjutamas invatakso kasutamise avaldust.
Kui see rahuldatakse, saame 3 kuu jooksul 34 euro eest invataksot kasutada.
Meie kodust kesklinna on sõit 7 eurot, seega saame 3 kuu jooksul teha kusagil 2,5 käiku - (7+7) + (7+7) + 6 = 34. Aga asi ju seegi!

Ja ennelõunal sõitsin VT'le TÜ spordihoonesse järele, kus tal oli spordipäev.

Õhtul jälle voodis.


Neljapäev

Hommikul helistas Mehe Ex.
Ta oli valesti aru saanud, et 140 eurot on ühe kuu eest.
Tal pole muud valikut, kui annab Mehe alimentide maksmisest kõrvalehoidmise pärast siiski kohtusse. Mitte vaenulikkusest ja kiusust - nagu Mees arvab ("Ma arvasin kohe, et nii läheb; sealtpoolt ei saa midagi head tulla!") vaid selle 3 * 160 euro pärast, mis ta riigilt niimoodi saab, ja mida ta vajab.

Usun, et tal ka endal pole hea mõelda, et annab kohtusse sügava puudega invaliidi, kes oma pensioni võrdselt jagab. Aga pole kerge kellelgi.



Kell üks oli mul aeg psühhiaatri juurde. Tahtsin temaga rääkida sellest, et mõtlen hakata taotlema töövõimetust. Arvasin, et temalt ma abi ei saa (ta pole mul eriti kaastundlik :D, ka internetis kurdetakse tema ükskõikse ja reserveeritud oleku üle), kuna aastaid tagasi, kui ma tema juures käisin palju halvema tervisega kui mul hetkel on, siis ta arvas, et võiksin ikka tööle minna.

Terviseprobleemidega on nii, et sa ei saa abi siis, kui sul on mituteist või -kümmend aastat olnud probleeme oma koduste asjade ärategemisega, kuna sul on peavalud, unehäired, stressipalavikud ja minestushood ja sa elad vaikselt, ennast ja oma peret säästa püüdes.

Abi saad sa alles siis - ja see on tõsi - kui sa muutud ühiskonnale kulukaks. Näiteks kukud sa töö juures pidevalt kokku ja jätad kolleegid hätta ja arst saab ka aru, et ükski inimene ei taha sind palgata. Kiirabi väljakutse maksab. Kui sa kodus minestad, on kõik ok - mitte keegi ei huvitu sellest karvavõrdki. Alles siis, kui buss koos reisijatega sinu pärast 10 minutit peatuses seisab ja kiirabi ootab, või üldse, kui minestad avalikes kohtades ja segad inimesi, alles siis muutub minestamine argumendiks, millega tõestada, et sul ON raske. Sa võid kodus perele öelda, et palun jätke mind järgmisteks kuudeks rahule ja ärge rääkige minuga, unustage ära, et ma olemas olen - ja nende peale röökida, kui nad siiski ukse vahele piuksuma tulevad, aga alles siis, kui sa ebameeldivat klienti kassa-aparaadiga viskad, usutakse, et sa ei suuda oma elamisega hakkama saada...

Seega.
Sa võid kodus teada, et sa ei suuda tööl käia,
kuid kui sa abi tahad, ei ole sul muud valikut, kui minna kodust välja, minestada, ennast tappa, kliente ja kolleege hirmutada, lasta endale mõned korrad kiirabi välja kutsuda - ühesõnaga, muutuda nii väljakannatamatuks, et riik on valmis maksma, et sa enam pahandusi ei tekitaks.
See, et sa ise abi vajad, ei huvita, ausalt, mitte kedagi.
Sa saad abi siis, kui on vaja sind peita ja kõrvale lükata - KAITSTA NEID INIMESI, KES TÖÖTAVAD.

Mina olin aastaid rääkinud paaritunnistest minestushoogudest, mis mul tollal olid igal sellisel päeval, mil mul oli vaja kusagile asju ajama või kasvõi VT'ga kinno minna. Kodune toidupoodki oli raske, aga kokkulepitud kohtumised olid päris hullud. See ei huvitanud kedagi mitte karvavõrdki.
Ja piisas ühestainukesest teadvusekaotusest bussis - kusjuures ma kõõlusin seal higise lauba ja peksleva südamega IGAL tööpäeva hommikul ja enne seda paar tundi ka kodus - kiirabi väljakutsest ja paaritunnisest viibimisest EMOs tilgutite all, kui minu jutt oli äkitselt tõsiselt võetav.
See oli üks teadvusekaotus sadadest, minu jaoks.
Minul oli iga päev raske.

Igatahes võttis mu psühhiaater mind pärast esialgset irvitamist ("Miks te arvasite, et surete varem või hiljem ära, kui tööle lähete? hahahaaa!") täiesti tõsiselt ja jäi mulle üllatuseks minu kirjelduste peale uskuma ka seda, et mul on olnud pikki sügava depressiooni episoode, kuigi ma pole neil aegadel olnud suuteline abi otsima. Kuhjas mulle diagnoose juurde ja nagu ma aru saan, soovitab mulle määrata töövõimetus, kui seda uuriv komisjon tema poole järelpärimisega kord pöördub.

Saan aru, et kui ma valetamisesse, sh liialdamisesse nii valulikult ei suhtuks, oleks ma ilma kangelaslikult tööle minestama minemiseta saanud otsetee mingite rahade juurde, võibolla.



Kas ma ütlesin, et visiit läks maksma 48 eurot!!!
Aaaajeeee!
Kellel pole, sellelt võetakse viimane näpu vahelt...


Reede

Pikali voodis.


Laupäev

Leidsime odavad (13,50! - on ju talvekaupade soodusmüügiaeg!)ja nirud saapad, aga välimus on ok.
Halb on see, et VT'l on väga peenike jalg, see on laia liistuga saabas ja hakkab kohe lääpa vajuma.
Soodsad olid veel sellised kummi-saapad, aga VT'le ei meeldi need kahjuks kohe üldse.
VT'le meeldivad ainult kõrge säärega, karvase äärega kuid muidu lihtsad saapad, millel pole kõrget kontsa ega platvormtalda. Polnudki väga suurt valikut selliseid. Oleks tahtnud veidi kallimat, aga siiski kitsa liistuga. Oluline oli ka talla-karestus, libisemise vastu. Olen ise teismelisena käinud talviti odavate plastmasstaldadega :D - liiga jube! Oma lapsele seda ei teeks.

Soodsat ostu tähistasime Hesburgeris.
Meie kõhud on 1,5 kuuga vaesusest tingitud pidevast puhtast-orgaanilisest toidust rikutud - kõik peale jäätise tundus liiga intensiivne, lausa vastik. Nii mõndagi kukutasime prügikasti, sh pea-aegu kogu fanta. Appi! :D


Pühapäev

Ehk siis täna.
Süüa teen, VT'ga õpin ja kallistan, aga muud mitte.
Millal ma hakkan jaksama kirjadele vastata, koristada ja kaugematest poodidest vajalik kraam ära tuua - ehh, ei tea. Võibolla homme, võibolla 4 nädala pärast.

Pean meie olematu raha eest välja ostma Xanaxi, kuna nädal aega ei ole ma öösiti maganud.
Kannatlikult olen kogu öö pikali, väsinud ju olen.
Aga uni tuleb hoopis päeval, kui peaksin 'asju' tegema.


Teadsin juba ette, et sellest tuleb väga raske nädal.
Eks oligi just nii raske, nagu ma kartsin.


Kahju, et pidite seda lugema...
Loodan, et teil tuju pahaks ei läinud...

Olge tublid, ja haigeks ärge jääge! :)

32 kommentaari:

Kylli ütles ...

Hei! Olen üks ammune (vaikiv) lugeja. Lugemisest tuju pahaks ei läinud :D Tekkis hoopis tunne, et tahaks väga-väga teada kontonumbrit, millele üks väike, tagastamist ja vastuteeneid mitteootav ülekanne teha :) Mõelge sellele, eks!

karikate emand ütles ...

Kyllikene, võid olla rõõmus, et Sul on kaastundlik ja abivalmis süda, aga ega ju Sina milleski süüdi pole!
Sinu enda hinge pärast on mul rõõm, et sooviksid meid aidata, aga igaüks peab oma probleemidega ikka ise toime tulema ja... küllap väärib neid...?...
:)
Aitäh Sulle, sellegipoolest! <3
:)

helle ütles ...

Lase ennast aidata! Mul on nii kahju, et teiega selline õnnetus on juhtunud. Ma olen insuldihaiget näinud ja põetanud, see on väga raske kõigi jaoks.

Misti Nomo ütles ...

Tere!

Olen ka ammu lugemas käinud - Sinu postitused, armas karikate emand, on oodatud ja mõnus lugemine!

Tahtsin ainult öelda, et minuarust siin postituses küll midagi nii kohutavat polnud, et lugeda ei tohiks. Ja mul on hea meel, et Sa julged ka siis oma igapäevaelu jagada kui asjad tõeliselt raskeks lähevad.

Mis puudutab kontonumbri teemat, siis ise olen vaikimisi ammu seda meelt, et iga blogi juures peaks olema automaatselt PayPal-i või pangalingi nupp ning inimestel harjumus rahalist tunnustust avaldada.

Kui raha paneb rattad käima, siis peaks saama seda anda KÕIGI nende asjade toetuseks, mida inimene heaks või vajalikuks peab. Raharinglus ei tohiks olla ainult suurte kommertsorganisatsioonide privileeg.

Ausalt, minul oleks näiteks Sinu blogi kadumisest palju rohkem kahju kui sellest kui maailmas enam kokakoolat ei toodetaks. Miks siis on nii, et viimast mitte osta ma saan, aga esimest toetada ei saa? :(

Kylli ütles ...

Ma olen Mistiga täiesti nõus, et kõigi blogide juures võiks olla võimalus rahalist tunnustust avaldada :) Nii Sina kui teised blogijad olete ju teatud mõttes meelelahutajad, kelle teenust me igapäevaselt tarbime - miks ei võiks siis olla võimalik seda - vabatahtlikult - tunnustada? :)Minul oleks samuti äärmiselt kahju, kui Sind enam lugeda ei saaks ...

Maarja ütles ...

See on nii tüüpiline eestlaslik ütlemine, et igaüks peab ise hakkama saama. Mu vanatädi on selline, et pigem sureb kui abi palub. Kusjuures Sa ei palugi abi siin, vaid Sulle pakutakse seda!
Sa saadki ise hakkama, Sina ju kirjutad blogi oma ajast ja jõust, kui Sulle selle eest "palka" makstakse, kas see ei ole siis ISE hakkama saamine? Muidugi kui Sa tekitad endale sellest stressi, et appi, nüüd inimesed saadavad raha, nüüd ma PEAN kirjutama, ja selletõttu ei taha enam kirjutada, sellel ei oleks mõtet. Sinu anne on kirjutada, tee nüüd see heategu inimestele ja lase neil tasuda Sulle selle eest, et nad on siit palju häid mõtteid saanud jne.

Tervitades

Maarja

K ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Liis ütles ...

Kallistan.

karikate emand ütles ...

Liisu,
:)...


karikate emand ütles ...

On selgunud, et ilma nimeta ülekannet teha ei saa.

Nii et teil ei jää muud üle, kui mulle kas kirjutada või sellest mõttest loobuda...

:)

Tänan veelkord neid, kes on kirjutanud, ja saadan palutud andmed kohhe-kohhe ära ka.
Mu arvuti on vahepeal varjusurmas, nii et ma alati online olla ei saa, aga teie kirjad-kommentaarid saan alati kenasti telefoni peale kohe kätte...
... isegi need kommentaarid, mis peagi ära kustutatakse ;), aga nende puhul ma siis igaks juhuks ei kuku oma andmeid saatma, kui ka küsiti :D
Aga ka kustutatud kommentaar oli väga kena, ja ka selle eest tänan! :)

Mari ütles ...

Üks teine blogi, mida ma loen: Daki blogi http://daki.tahvel.info/ omab sellist nupukest: Toeta Dakiblogi! Donate. Ma ei tea, kuidas see töötab, aga seal pole küll autori nime, aga äkki saaksid ka sellise nupukese oma blogisse üles panna? Ma t6esti ei tea, kuidas see tehniliselt käib.

Reet ütles ...

Olen samuti üks pikaaegne vaikiv lugeja.
Keeruline on leida sõnu, et väljendada tundeid, mida see postitus tekitas.

Dakil on Paypali link, selle kaudu makstes ei pea tõesti vist olema teada saaja kodanikunimi.
Paypali donate nupu saab ka blogger.com pesitsevale blogile lisada http://www.youtube.com/watch?v=O2xH9eUFSUg või kui see video 100% ei aita siis google otsinguga 'blogger paypal donate button' leiab ilmselt adekvaatsed õpetused ikkagi.
Ja http://www.raamatupidaja.ee/?PublicationId=25757928-6431-4FF3-8983-216E21D233A2&ref=rss
veebipõhiste makseteenuste pakkuja PayPal käivitas Eestis uue väljamaksete teenuse, mis võimaldab kasutajail kanda PayPali kontolt raha oma kohalikule pangakontole.

Ehk siis see on ilmselt tehniliselt võimalik, kuigi võibolla keeruline.

Päikest teile kolmele!

Kaire ütles ...

Luba ennast aidata, palun. Kui ütleksid kontonumbri, prooviksin, kas pole ikka nii, et pangaülekannet tehes võiks nime asemele ka pseudonüümi kirjutada, peaasi et lahter "Nimi" oleks täidetud? Ühest paari aasta tagusest juhtumist mäletan, et pank ei kontrolli, kas number ja nimi kokku sobivad...
Ma ei leia Su meiliaadressi (näib, et selleks tuleks mul Outlook installida, mida ma ei soovi), ehk lisad selle siia kommentaariumisse?
Rahaline tugi on väikseim asi, mida väljastpoolt teha saab. Kui saaks, saadaks Sulle hoopis hingetuge - kahju, et seda nii hõlpsasti ülekandega teha ei saa...

karikate emand ütles ...

Kaire,

mu e-mail on karikate.emand /at/ gmail.com

Mul oli siin enne ka kontonumber üleval, aga kui selgus, et ainult sellega ikka saata ei saa, siis kustutasin hetkeajel ära - pärast sain teada, et ega inimesed ju kohe ülekannet tegema ei jooksnud, nii et nemad said kirja ainult nimega ja nüüd pole neil kontonumbrit :D - nokk kinni, saba lahti.

Mulle jällegi meenus, et kui Mees abielludes minu perekonnanime võttis, siis vana nimega talle ülekannet teha siiski ei saanud.

Nii et - kui see mõte Sul vahepeal ei kao -, siis ikka kirjuta :)





Muide, ma tegelikult leian, et just see rahaline tugi jääb siin tagaplaanile ja just hingetuge saangi teilt, kes te nii osavõtlikud olete, veel rohkem.

Ma usun imeliste inimeste olemasolusse, nii et ei saa öelda, et ma olen vapustatud :D, aga ikkagi teeb alandlikuks kogemus, et nii palju headust, soojust ja osavõtlikkust ühtse voona praegu minu suunas hoovab.
See tähendab ka seda, et virtuaalsed kallistused ja muu selline teeb samavõrra rõõmu kui energiavahetus raha näol. Olen täis alandlikkust ja tänu, et nii paljud inimesed nii soojalt minu peale mõtlevad ja minu blogist enda jaoks midagi olulist leidnud on - vaat see hämmastab mind küll. Mulle endale tundub, et ma lihtsalt klõbistan siin, aeg-ajalt... :D, sest ma olen lobamokk. :D

Aitäh teile, kullakesed, ja küllap see kõik juba ringiga tagasi tuleb! :) Kui energia liikuma lükata, siis liigub see ühel hetkel võimendatuna ikka tagasi. Seetõttu on mul enda ja teie pärast hea meel, et praegu liigub siin nii palju head energiat!

xoxo



karikate emand ütles ...

Mari ja Reet,

Vaatasin Daki blogis seda PayPal'i nuppu.

Jaaa! Väga huvitav! Ongi selline võimalus olemas!

Muide, mõte, et blogide juures võiks olla sarnane toetamise-nupuke, pole ka mulle võõras.

Siiski tundub mulle, et see on rohkem tõeliste staaride pärusmaa.
Ja Daki on ju teada-tuntud tehno-tibi, kellele lausa meeldivad kõik uudsed vidinad - mina pigem pelgan neid. Temast võib tõesti oodata, et ta endale sellise uhke ... eee... 'asja'!... blogile lisada oskab ja tahab :D

Reet, suur tänu linkide eest.
Ma uurin neid pikkamööda :D, et kas näiteks tavalise deebetkaardi-kontoga seda üldse saab siduda, või on vaja rahvusvahelist krediitkaarti, jne...
Olen tehnikas nii juhmu ja alati on Mees ise välja uurinud, mida teha tuleb, ja siis mulle õpetanud, aga hetkel muidugi pole temast endast õppijat.

Aga ma jään mõtisklema selle teema üle!...

Väike tõrge on ka sellises kummalises asjas: mul endal on raske külastada annetust tegemata neid kohti, kus annetamine pole kohustuslik, aga seda võimalust kõigile pakutakse.
Märkasin seda hiljuti taas, kui ühes blogis pakuti võimalust laadida maha mp3 mingi meditatsiooni või muusikaga ja seal all oli kiri, et kui soovite teha annetust, et saaksime oma muusikat edaspidigi teha ja jagada, siis oleme väga tänulikud.
See mp3 tundus kirjelduselt väga ahvatlev. Vaatasin seda lehte liikumatult oma veerand tundi - teadsin, et ma EI PEA annetama, aga lõpuks otsustasin, et ma ikkagi ei suuda seda klippi maha laadida. Ma mõtlen, et minusuguseid inimesi on veelgi, kellel see võimalusel-annetuse nupp tekitab kohmetust.

Samas, mina loen Daki blogi Feedly kaudu ja ei näe kunagi seda annetuse-nuppu :D - mida ei näe, see ka ei tee kohmetuks :p

Mari ütles ...

Aga küsi otse Daki käest. Ma usun, et ta kohe meelsasti seletab seda, sest blogi järgi tundub ta tore ja meeldiv inimene nagu sa isegi :))

Anonüümne ütles ...

Suured paid

Manjana ütles ...

Paypalist võib olla raha kättesaamine keeruline ja seal on päris suured tasud. Mul tuttav üritas sealt kogu summat välja kanda ja pärast pidi hulga välismaa kõnesid tegema, et konto uuesti lahti tehtaks.

Ma seadust praegu ei leia, aga elatise kohta ma leidsin sellise jutu: "Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla elatise miiniummäära. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miiniummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps."
Ehk kui ex läheb kohtusse, siis ta ei saa seda raha, mida ta tahab, kuna Mees on töövõimetu ja tal on veel 1 alaealine laps ja sa ei käi ka tööl.

Kalli-musi sulle!

karikate emand ütles ...

Efka ja Manjana,

paid-kallid-musid kuluvad alati marjaks ära :D

xoxo



Manjana,

tead, selle elatisrahaga on nii, et Ex ei loodagi mehelt saada rohkem raha, kui me praegu maksame.
Ta annab asja kohtusse lihtsalt selle 3*160 euro pärast, mida pärast vastava avalduse esitamist riik hagejale maksab.
Ta ütles ise ka, et võibolla määrab kohus Pojale ajutiselt hoopis väiksema elatisraha kui 70 eurot kuus!
Just selle pärast, et teine laps ei tohi ju halvemasse majanduslikku olukorda jääda.
Aga hetkel on Exil raha vaja, ja selle raha saaks ta sellisel moel riigilt, mitte Mehelt.


PayPal... jaa, olen ka kuulnud, et need asjad pole nii lihtsad ja ühesed.

Eks ma mõtisklen ja võibolla tõesti uurin asja otse Dakilt, nagu Mari soovitas.

Heli ütles ...

Ka üks vaikiv lugeja (enamasti). Luba end aidata. Jõudu soovin ka.

Alice ütles ...

Veel üks vaikiv lugeja kes seda Donation nuppu ootab. Palun, palun uuri seda asja. Ma enne ootan natuke, et sa Dakiga räägitud saad ja alles siis kui tõesti kuidagi teist moodi ei tule välja siis kirjutan sulle ja küsin su andmeid.

Emailile sulle kirjutades tekib sul ju automaatselt vastates tänamise kohustus ja vot seda ma ei taha. Ma tahan lihtsalt aidata, südamest, ilma mingi tänuta :)
Ma olen üsna kindel, et selliseid abistajaid on teisigi.

Mari ütles ...

Lihtsalt igaks juhuks, et kui sulle tundub veidi ebamugav Daki käest järele küsida, siis ma v6in ka ise järele küsida lasta endale selgitada ja pärast v6in püüda seda edasi anda ja kogu info meilile edasi saata.

Soovin palju jõudu ka. Küll kõik läheb hästi

Catharina ütles ...

Tõenäoliselt oled juba lugenud, aga leidsin just sellise nupu:
http://tarbija24.postimees.ee/2700100/lugeja-kusib-mida-teha-kui-isa-ei-ole-insuldi-tottu-elatisraha-maksnud

Palju jõudu ja vastupidamist!

karikate emand ütles ...

Tore, Alice, aga siis pead kannatust varuma :D, ma pole veel PayPal'i vaatamagi hakanud ja siis ei tea, kuidas ma otsustan :D

Oh, ma olen alati tänanud ära selles kirjas, millega ma oma andmed saadan.

Kõigile saadan sama kirja:

"Õnnitlen suurepärase otsuse puhul, oma raha mulle saata.

Minu päris nimi on Anna Veel ja konto nr 1 000 000 000.

Kui internetipanga päevalimiit takistab Sul soovitud summat ühekorraga üle kanda, siis võid ju ülejäänu mõnel teisel päeval saata.

Ikka käsi pikal,
Anna Veel"

:D

Ma tagant järele enam ei kirjuta, et Oiiii, andsidki! Äitääähh! Aga kus ülejäänud on? :D

karikate emand ütles ...

Marikene, tupsununnukene, nii armas ettepanek! Ma kujutlen Sind paratamatult kommentaari-suurusena ja tahaksin sind lausa väntsutada nagu tillukest Potsatajat.

Ma Dakile kirjutada ei karda. Küll on mul mure selle pärast, et vaesel tüdrukul ei ole ju aega!!!

Aga kõigepealt proovin ikka IIISEEE, ja loen neid Reeda antud linke ja mõtisklen ja siis formuleerin veel küsimused. Näiteks kusagilt on mulle kõrva jäänud, et PayPal'i raha saad ikka kasutada virtuaalselt, internetipoodides - see nagu polegi pärisraha vaid pigem nagu 'monopoli-mängu' raha, millega saad osta ainult mängu sees. Seda tahaks kindlasti uurida, sest kuigi mul ühe kirjakirjutajaga läks naljatamiseks, et uus kleit kulub alati ära jne, ei ole mul mõnda aega mingit isu osta Internetist riideid või raamatuid.
Kardan, et kommunaalmakseid PayPal'iga teha ei saa..., aga äkki saab? Selliseid asju peangi uurima.

Aga, nagu ka Alice'ile ütlesin - mul läheb päriselt ka aega, hetkel pole mõtet, aju ei tööta ja otsustusvõime on ... daaauuun.

karikate emand ütles ...

Catharina,
jah, eks me seni oleme kohtuta läbi saanud.

Ega me raha pärast muretsegi - lihtsalt kehv tunne on olla kohtusse kaevatud.

Kui emotsioonid kõrvale jätta, siis on arusaadav, et kahe teismelise pojaga üksikema ei jaksa ilma toetuseta osta neile jõmmidele süüa ja riideid.

karikate emand ütles ...

Oi, Daki oli mulle täna öösel ise kirjutanud :) :) :)

Maire ütles ...

Ma sain PayPal-ist täna meili,et nüüd saavad ka Eesti pangakonto omanikud oma PayPali kontolt oma pangaarvele raha kanda. Ühe ülekande limiit on 20-5000 eurot ja ühes nädalas võib kanda kuni 10000 eurot. Nii et see probleem, millest paljud konto kasutajad (kunstnikud jm, kes neti kaudu oma töid müüvad), on pikka aega rääkinud, on nüüd lahendatud ja sealt saab vabalt oma raha kätte.
Saadan teile kõigile hästi palju kallistusi ja häid soove! See on sinu imeline ellusuhtumine, mis aitab sul pea püsti hoida, mina oleks vist ammu juba kokku kukkunud sellises olukorras. Olge sama tublid edasi!

Anonüümne ütles ...

Ma siia veel mainin,et paypalist saab raha kanda kontole, või niiöelda kontoga seotud kaardile aga see kaart peab kindlasti olema VISA. Ja lisandub väike tasu.

karikate emand ütles ...

Efka,

eks väike tasu lisandub alati - nemad tahavad ka pirukast kas nüüd tükikest, aga pirukapuru ikka :D

Mul on VISA Elektron, ainult Eestis kasutatav, aga ... vist ikka sobib... ei tea veel.
Kui seda kontot tegin, siis tundus nagu, et ei saa, sest mingi tagaküljel olema pidanud number mul puudus... Aga kui end järgmisel päeval teiste utsitamise peale uuesti kokku võtsin ja leheküljele läksin siis - oh imet! - mul oli konto ikkagi (justkui) olemas. Aga läheb päevi, enne kui ma välja suudan selgitada, kas see ka toimib.
Tegelt ei tasu lössis olekus raha-asju ajada, sest suur on võimalus, et keerad midagi vussi.


Maire,
see on küll tore uudis, et enam välismaa-kõnesid tegema ei pea, et oma kopikuid kätte saada...

Ah et ühes nädalas võib üle kanda kuni 10 000 eurot? No sellest peaks küll piisama :D :D :D

Skarabeus ütles ...

Olen muidugi seda päeva siin varemgi lugenud. Ja imestanud,Ja mõtelnud.Ja kujutlenud.Sest mina pole lapse isalt sentigi saanud,kuigi nad suhtlevad ja külastamine on vastastikune,ilma kinkide,ilma mingigi külakostita,ilma taskuraha-peenrahatagi! Lapse isal on kuus mudilast,pangalaen(mida makstakse iga-aastase lapsesaamisega)töötu naine--otse loomulikult,selle kõige juures, ja kari aplaid töötuid naise sugulasi-luusereid,kes karjas peale mehe palgakest kaks nädalat seljas elavad,kuniks mees on sunnitud küla peale laenama minema.... Vaat ei suuda mina alimente nõuda selle kõige peale!Ei mõista absoluutselt seda "teie-pere-exi" !Aga ei mõista ka oma lapse isa!

karikate emand ütles ...

Mäh, jah, ega mõistus ole oma teha, irw!

(Ei mõista minagi midagi, ühesõnaga :D )