Liiga pikk, liiga valus ja liiga avameelne postitus, mida südamest soovitan mitte lugeda

Nagu juba ette arvasin, sai see nädal liiga raske.
Liiga palju kohtumisi ja tegemisi.
Nüüd tunnen pinget kehasse kohisemas juba siis, kui VT või Mees minuga rääkima tulevad - kardan, et mul tuleb teha VEEL midagi nendele asjadele lisaks, mille tegemisega ma olen juba arvestanud, kuigi pole täiesti kindel, kas ma nende tegemiseks jõudu leian. Näiteks käesoleva tunnikese peaksin majapidamistööde peale kulutama - ei aga jaksa end püsti hoida.


Esmaspäev

Hommikul kell 10 pidi tulema sotsiaaltöötaja hindama seda, kas Mees ikka vajab hooldajat.
7 minutit enne kümmet muutusin äkki rahutuks. Hakkasin jooksuga köögist läbi esiku oma tuppa minema, aga keerasin koridoris otsa ümber ja läksin kööki tagasi, seal seisin hetke, pöörasin ümber ja läksin tagasi esikusse. Kuulsin riidekapist veidrat pininat ja sain aru, et uksetelefoni signaal on jälle hääletu peale rahmeldatud - keegi on ukse taga, aga telefon ei helise, ainult piniseb vaikselt.

Ametnik oli nii tubli, et ei elanud oma pahameelt meie peale välja, kuigi häälest, millega ta end tutvustas ja meenutas, et meil oli kell 10 kohtumine, sain aru, et ta oli seal ukse taga juba mõnda aega kella lasknud.

Kuigi jaanuaris, kui ma sots-ametis käisin, ei andnud ta mulle eriti lootust, et võiksin Mehe ametlikuks hooldajaks saada, siis tema suhtumine Meest nähes ja temaga rääkides muutus. Paraku ongi seadus selline, et see hooldamistasu 39 eurot ja haigekassa kindlustus, mis ametliku hooldaja staatusega kaasneb, määratakse vaid neile, kes on pidanud oma sugulase või tuttava hooldamiseks töölt ära tulema (ähh? mida? - et tuled töölt ära ja elad 39 euroga???). Teine võimalus on, et nad küll ei käi tööl, kuid on tööotsijana arvel. Küsisin imestunult, et kui on selge, et mu abikaasa vajab hooldust, siis mis mõttes ma pean tööle soovijana ennast arvele võtma, et tema eest hoolitseda? Ma ju ei saakski nagunii praegu tööle minna - mitte et mul oleks selline plaan, aga kui oleks, siis ma ei saaks ju! Tema ütles, et selline on seadus.
Jah, kui sa juba nagunii kodus kavatsed olla, siis pead nagunii oma pereliikmete eest hoolitsema.

Üks inimene ütles mulle hiljuti siiralt ja täis usku, et riik peab perekonda kaitsma.
See liigutas mind. Ta usub, et kas meil siin või kunagi kusagil on olemas selline riik.
Minu meelest riik aitab ainult siis, kui ta on tõesti sunnitud. Punkt. Sellepärast Eesti riik eriti ei aita kedagi, kuna eestlased on need, keda sunnitakse, mitte need, kes ise sunnivad /riiki inimesi kaitsma/.

Aga Mehe abivajadus sai kirja ja sotsiaaltöötaja oli meeldiv ja lohutas mind, et see pole suur patt, kui ma end tööotsijana kirja panen, aga tööd tegelikult ei otsi, mis siis, et sellel avaldusel on kirjas, et ma tegelikult ka pean aktiivselt tööd otsima ja ei tohi keelduda tööst, mida nemad mulle sobivaks peavad. Et ma võin neile seal ausalt öelda, et minu tööotsimine on formaalsus.

Muide, kaks arsti on mulle kunagi soovitanud end tööotsijaks kirja panna, et saada haigekassa kindlustust. Ma räägin neile, et mul pole seda valetamise soolikat: ma ei suuda seal istuda ja rääkida, kuidas ma sel kuul olen saatnud nii-ja-nii-palju avaldusi ja käinud nii-ja-nii-paljudel tööintervjuudel, kui mul pole tegelikult mingit kavatsust tööle minna. Üks kehitas õlgu, et ise tead, teine oli imestunud ja vaatas mind nagu hüsteerikut. Jah, inimesed valetavad ja petavad nii sotsiaal- kui ka med-süsteemis nii palju, et kui sa ütled, et sa ei suuda seda teha, siis vaadatakse sind kui mingit pirtspekki.

Olen täiesti siiralt hakanud uskuma, et see, et mind valetamine, varjamine ja vassimine nii suurde pingesse ajab, et ma parem keeldun seda tegemast ja kannatan tagajärgede käes, on tänapäeva arusaamade kohaselt haiglane ja hüsteeriline. Inimesed on väga praktiliseks ja pragmaatiliseks muutunud. Tehakse, mis vaja. Mina nii ei saa - ma ei ütle, et see on hea või halb, aga minu meelest on see OK. Nii peaks tohtima ka elada, kusagil nurga taga kasvõi...


Seejärel tuli Mehe sõber meile autoga järele ja me käisime pangas, allkirjastasime laenulepingu muudatuse, mille kohaselt saame 6 kuud maksupuhkust ja edaspidi maksame senisest umbes 5 eurot kuus rohkem, ülejäänud 27 aasta jooksul. Hehe! :)


Siis viis Mehe sõber meid kusagile X-kohta, kus Mees pidi mingid paberid oma kunagise ülemusega korda ajama.

Mehega on praegu raske käia, ta keeldub tunnistamast, kui kukkumisohtlik ta on, ja ma pean temaga iga trepi juures kaklema, et ta käsipuust kinni võtaks. Kui te vaid näeksite, kui vaevaliselt ta jalg maast tõuseb ja kuidas ta komistab iga prao otsa asfaldis, aga ikka tahab end proovile panna. Nii kui ta oma jalga silmaga ei jälgi, hakkab see jalg tal lohisema ja kinni jääma... Raske on!


Ja õhtul, oh rõõmu!, pidin helistama Mehe kunagisele elukaaslasele, keda meie elus muidu absoluutselt pole. Pole ka Mehe teist alaealist last - ta on meie peres tabuteema, mida nüüd juba isegi mina harva jutuks toon, kuna see teema ilmselgelt haavab ja nörritab Meest, ja paremaks või kergemaks asjad pikkade aastate jooksul läinud pole.

Jah, lapse saamise lugu oli selline, mida võib alatuseks nimetada, ja Mees pole selle lapsega päevagi koos elanud. Kui Mees näeb oma endise elukaaslase käitumist puhtalt manipuleerimise, isekuse ja lollusena, siis mina naisena paratamatult mõistan olukorda, kus sa pole valmis isegi halvast suhtest loobuma ja teed midagi nii meeleheitlikku, et suhtest välja astumiseks parajat võimalust otsivat meest kinni hoida. Mees on ka oma halvima käitumise juures väärikam ja toredam kui enamik oma parimas olekus. Saan aru, miks see naine teda enda külge kinnitada proovis.

Igatahes on laps veel alaealine ja Mehe 268 eurosest invaliidsuspensionist, millest ta elatab mind, VT'd, iseenast ja Poega, ei ole meil võimalik ära anda 190 eurot, nagu Ex küsib.

Seega pidin Exile helistama ja rääkima, mis ma vahepeal välja uurinud olin: et sellist ametnikku pole olemas, kes meile välja arvutab, kui palju me sellises olukorras maksma peame. Et me peame selle isekesi kokku leppima või siis tõesti kohtusse minema, nagu Ex on soovinud. Mina pakkusin, et maksaksime pensionist rohmakalt 1/4, kuna Mees peab koos iseendaga ülal 4 inimest - seega siis 70 eurot kuus.
Ex aga ütles, et talle oleks kasulik pöörduda kohtusse, sest tal on seda raha vaja, ta on selle rahaga arvestanud ja kui ta kohtusse avalduse esitaks, siis saaks ta riigilt esimesed 3 kuud 160 eurot - ja seda raha on tal vaja.

Njaa... Saan ju aru küll... Aga kohtusse ju minna ei tahaks, juba kohtukulude pärast...
Aga jah, võtsime omale mõtlemisaega.


Teisipäev

Seletasin Mehele, et nii või teisiti peame me Pojale elatisraha maksma ja saatsime ära 140 eurot, kahe kuu eest.
Saatsin ka Exile sõnumi, kus ütlesin, et saan aru, et see on väiksem summa kui ta vajab, aga eks me teeme, mis suudame ja loodan, et nad leiavad viisi hakkama saada.
Tunni pärast saatis Ex sõnumi, et aitäh ja tore, et ega temagi ei tahaks kohtusse minna ja loodab, et meiegi saame hakkama ja head paranemist Mehele.

Olin ülirõõmus! Nii meeldivat sõnumit pole sellelt naiselt 16 aastat tulnud :D
Mees oli täiesti vapustatud :D, aga samas umbusklik...


Siiski oli eelmine päev väga pingeline, nii et teisipäeva veetsin voodis, käies väljas vaid süüa tegemas.


Ja veel...
VT kurtis pidevalt märgade sokkide üle.
Vaatasin ta saapad üle ja - ohhh, jahh. Kannas on suur auk sees ja kanna juures on ka küljeõmblus oma 3 cm lahti. Loomulikult on lapsel sokid märjad.
Otsustasime laupäeval uued saapad osta.




Kolmapäev

Käisin sots-ametis kirjutamas invatakso kasutamise avaldust.
Kui see rahuldatakse, saame 3 kuu jooksul 34 euro eest invataksot kasutada.
Meie kodust kesklinna on sõit 7 eurot, seega saame 3 kuu jooksul teha kusagil 2,5 käiku - (7+7) + (7+7) + 6 = 34. Aga asi ju seegi!

Ja ennelõunal sõitsin VT'le TÜ spordihoonesse järele, kus tal oli spordipäev.

Õhtul jälle voodis.


Neljapäev

Hommikul helistas Mehe Ex.
Ta oli valesti aru saanud, et 140 eurot on ühe kuu eest.
Tal pole muud valikut, kui annab Mehe alimentide maksmisest kõrvalehoidmise pärast siiski kohtusse. Mitte vaenulikkusest ja kiusust - nagu Mees arvab ("Ma arvasin kohe, et nii läheb; sealtpoolt ei saa midagi head tulla!") vaid selle 3 * 160 euro pärast, mis ta riigilt niimoodi saab, ja mida ta vajab.

Usun, et tal ka endal pole hea mõelda, et annab kohtusse sügava puudega invaliidi, kes oma pensioni võrdselt jagab. Aga pole kerge kellelgi.



Kell üks oli mul aeg psühhiaatri juurde. Tahtsin temaga rääkida sellest, et mõtlen hakata taotlema töövõimetust. Arvasin, et temalt ma abi ei saa (ta pole mul eriti kaastundlik :D, ka internetis kurdetakse tema ükskõikse ja reserveeritud oleku üle), kuna aastaid tagasi, kui ma tema juures käisin palju halvema tervisega kui mul hetkel on, siis ta arvas, et võiksin ikka tööle minna.

Terviseprobleemidega on nii, et sa ei saa abi siis, kui sul on mituteist või -kümmend aastat olnud probleeme oma koduste asjade ärategemisega, kuna sul on peavalud, unehäired, stressipalavikud ja minestushood ja sa elad vaikselt, ennast ja oma peret säästa püüdes.

Abi saad sa alles siis - ja see on tõsi - kui sa muutud ühiskonnale kulukaks. Näiteks kukud sa töö juures pidevalt kokku ja jätad kolleegid hätta ja arst saab ka aru, et ükski inimene ei taha sind palgata. Kiirabi väljakutse maksab. Kui sa kodus minestad, on kõik ok - mitte keegi ei huvitu sellest karvavõrdki. Alles siis, kui buss koos reisijatega sinu pärast 10 minutit peatuses seisab ja kiirabi ootab, või üldse, kui minestad avalikes kohtades ja segad inimesi, alles siis muutub minestamine argumendiks, millega tõestada, et sul ON raske. Sa võid kodus perele öelda, et palun jätke mind järgmisteks kuudeks rahule ja ärge rääkige minuga, unustage ära, et ma olemas olen - ja nende peale röökida, kui nad siiski ukse vahele piuksuma tulevad, aga alles siis, kui sa ebameeldivat klienti kassa-aparaadiga viskad, usutakse, et sa ei suuda oma elamisega hakkama saada...

Seega.
Sa võid kodus teada, et sa ei suuda tööl käia,
kuid kui sa abi tahad, ei ole sul muud valikut, kui minna kodust välja, minestada, ennast tappa, kliente ja kolleege hirmutada, lasta endale mõned korrad kiirabi välja kutsuda - ühesõnaga, muutuda nii väljakannatamatuks, et riik on valmis maksma, et sa enam pahandusi ei tekitaks.
See, et sa ise abi vajad, ei huvita, ausalt, mitte kedagi.
Sa saad abi siis, kui on vaja sind peita ja kõrvale lükata - KAITSTA NEID INIMESI, KES TÖÖTAVAD.

Mina olin aastaid rääkinud paaritunnistest minestushoogudest, mis mul tollal olid igal sellisel päeval, mil mul oli vaja kusagile asju ajama või kasvõi VT'ga kinno minna. Kodune toidupoodki oli raske, aga kokkulepitud kohtumised olid päris hullud. See ei huvitanud kedagi mitte karvavõrdki.
Ja piisas ühestainukesest teadvusekaotusest bussis - kusjuures ma kõõlusin seal higise lauba ja peksleva südamega IGAL tööpäeva hommikul ja enne seda paar tundi ka kodus - kiirabi väljakutsest ja paaritunnisest viibimisest EMOs tilgutite all, kui minu jutt oli äkitselt tõsiselt võetav.
See oli üks teadvusekaotus sadadest, minu jaoks.
Minul oli iga päev raske.

Igatahes võttis mu psühhiaater mind pärast esialgset irvitamist ("Miks te arvasite, et surete varem või hiljem ära, kui tööle lähete? hahahaaa!") täiesti tõsiselt ja jäi mulle üllatuseks minu kirjelduste peale uskuma ka seda, et mul on olnud pikki sügava depressiooni episoode, kuigi ma pole neil aegadel olnud suuteline abi otsima. Kuhjas mulle diagnoose juurde ja nagu ma aru saan, soovitab mulle määrata töövõimetus, kui seda uuriv komisjon tema poole järelpärimisega kord pöördub.

Saan aru, et kui ma valetamisesse, sh liialdamisesse nii valulikult ei suhtuks, oleks ma ilma kangelaslikult tööle minestama minemiseta saanud otsetee mingite rahade juurde, võibolla.



Kas ma ütlesin, et visiit läks maksma 48 eurot!!!
Aaaajeeee!
Kellel pole, sellelt võetakse viimane näpu vahelt...


Reede

Pikali voodis.


Laupäev

Leidsime odavad (13,50! - on ju talvekaupade soodusmüügiaeg!)ja nirud saapad, aga välimus on ok.
Halb on see, et VT'l on väga peenike jalg, see on laia liistuga saabas ja hakkab kohe lääpa vajuma.
Soodsad olid veel sellised kummi-saapad, aga VT'le ei meeldi need kahjuks kohe üldse.
VT'le meeldivad ainult kõrge säärega, karvase äärega kuid muidu lihtsad saapad, millel pole kõrget kontsa ega platvormtalda. Polnudki väga suurt valikut selliseid. Oleks tahtnud veidi kallimat, aga siiski kitsa liistuga. Oluline oli ka talla-karestus, libisemise vastu. Olen ise teismelisena käinud talviti odavate plastmasstaldadega :D - liiga jube! Oma lapsele seda ei teeks.

Soodsat ostu tähistasime Hesburgeris.
Meie kõhud on 1,5 kuuga vaesusest tingitud pidevast puhtast-orgaanilisest toidust rikutud - kõik peale jäätise tundus liiga intensiivne, lausa vastik. Nii mõndagi kukutasime prügikasti, sh pea-aegu kogu fanta. Appi! :D


Pühapäev

Ehk siis täna.
Süüa teen, VT'ga õpin ja kallistan, aga muud mitte.
Millal ma hakkan jaksama kirjadele vastata, koristada ja kaugematest poodidest vajalik kraam ära tuua - ehh, ei tea. Võibolla homme, võibolla 4 nädala pärast.

Pean meie olematu raha eest välja ostma Xanaxi, kuna nädal aega ei ole ma öösiti maganud.
Kannatlikult olen kogu öö pikali, väsinud ju olen.
Aga uni tuleb hoopis päeval, kui peaksin 'asju' tegema.


Teadsin juba ette, et sellest tuleb väga raske nädal.
Eks oligi just nii raske, nagu ma kartsin.


Kahju, et pidite seda lugema...
Loodan, et teil tuju pahaks ei läinud...

Olge tublid, ja haigeks ärge jääge! :)