Pühapäev, 2. märts 2014

RAWI HAGE "De Niro mäng"

Hm. Ebameeldiv lugemine oli. Tõesti!

Peategelane Bassam on Liibanoni pealinnas Beirutis elav noormees. Beirutis langevad pommid, läbisegi rünnatakse moslemeid, kristlasi, palestiinlasi, iisraellasi, juute - ee, kas ma kordasin ennast... Bassam ei viitsi enam alla varjendisse minnagi, kuigi näeb kõikjal veriseid lapsi ja kildudeks lennanud hambaid. Igaüks spekuleerib nagu saab, usku tulevikku mõistagi pole. Noored peksavad, varastavad, tarbivad narkootikume. Bassamil õnnestub Prantsusmaale jõuda, kus ta topib nina sinna, kuhu pole vaja, nii et Kanadasse, kuhu ta juba viisa sai ja kus ta oleks saanud põgeniku staatust taotleda, ta ei pääsenud.

Võibolla Bassam oli ausam või... huvitavam kui seal enamik kõrilõikajaid, aga minu meelest oli ta lihtsalt üks riiakas kaak. Mulle ta ab-so-luutselt ei meeldinud, ja ei meeldinud ka selle raamatu stiil. Argielu juurest minnakse kunstlikult lauseid venitades (jõid kohvi, MIS valmistati seal, KUS naised kandsid seda ja toda, MIS hõljus nagu liblikad, KES puude vahel lehvitasid oma kirjusid tiibu, MIS meenutasid mulle seda ja toda, KUS bla-bla-bla...) ulmade ilma, kuid laused ei too midagi ilusat ega asjalikku.

Võeh! :(

Suvaline näide:

Kujutasin ette vabrikut, kus orjastatud ahvide väed pakivad tuunikala plekkpurkidesse ja kleebivad neile peale esoteerilistes keeltes silte ja sätivad purke veekindlatesse mängutoosidesse, kust krigiseb põrgulikke sümfooniaid ja saadavad need merihobukeste seljas veealustesse küladesse, mis on täis uppunud sõdureid, röövitud teenijatüdrukuid, vallutajatest barbareid, aardekütte ja kus on üks printsess, kelle üheainsa kõrvarõngaga džinn on pitseeritud pudelisse kinni pannud ja kes nüüd ootab, et mõni kalur mõistatuse lahendaks ning viiks printsessi tagasi tema kadunud lossi, kus ta saaks jasmiini- ja merevaiguaias kalifaadiga taasühineda ning jalutada Bagdadi kaarte alt läbi, enne kui sissetungivad väed põletavad tuhaks tema lemmikraamatud ning hävitavad tuhanded jutud.

Virginia Woolfil ja Marcel Proustil on ka pikki lauseid, kuid nad soovivad sellega midagi öelda või kujutada, edasi anda, mitte ei trei kirjandust niimoodi kunstlikult lauseid pikendades.

Selle raamatu lugemise puhul - kui polnud vastik, siis oli igav. Sorri!

Kommentaare ei ole: