Käisin täna varem poes, juba ennelõunal. Tavaliselt jalutame koos Mehega, sest pood on lähedal ja mida rohkem ta kõnnib, seda parem - rääkimata sellest, et värsket õhku on ka vaja. Aga eile käisime poes lumesajuga ja tema lohiseva jala varba otsa kippus tekkima lumepall :D - täna oli lund veelgi rohkem, nii et mõtlesime, et lähen üksi. Tegelikult oli lumi juba kõvaks tambitud, nii et oleksime võinud jalutada küll.
Päikest ei olnud, aga lumi oli ikka nii värske ja hele, et hakkas silmadele. See tegi millegipärast mu tuju väga lõbusaks. Mõtlesin veidi imestunult, et ehk ma nii väga igatsesin musta maa asemel lund, kuigi enda teada mõtlen hoopis kevadest? Võibolla aga on asi hoopis selles, et kui naeratades hakkad silmi kissitama, siis silmi kissitades arvab aju, et nüüd käib üks suur naeratamine, sest kissis silmad ja kõrvuni suu - need käivad ju ometigi käsikäes! Ja aju saatiski puhtalt kissis silmade pärast ka naeratuse :D
Võib ju olla!
Ally McBeali seriaalis tutvustas ju John sellist naeratuse-teraapiat, et kui muidu on tuju hea ja sa naeratad, siis paha tujuga naeratades saadavad töötavad naerulihased ajule naeratuse signaali, ja aju valib sellepeale "naeratuse/hea tuju/-hormoonid" (jee, teadus! :D) ja laseb need verre. Ja siis tuleb päriselt hea tuju.
Ma pole tegelikult kindel, kas tasub aju niimoodi segadusse ajada...
Narrid aju üks kord - tema narrib sind seitse korda vastu! :D
Nagu juba Eesti vanarahvas ütles ;)
Love!
:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar