AMELIE NOTHOMB "Jahmatus ja värinad"

Ma polnud seda raamatut veel lugenud ainult selle pärast, et kogu aeg arvasin, et olen seda juba teinud - nii tuttavlik on see esikaas. Aga raamatukogus oli Jaapani-teemaline väljapanek ja kui ma igaks juhuks sisututvustust vaatasin, siis teadsin, et olen ajanud ta mingi teisega segamini.

Raamat on täitsa asja eest kuulus - väga vaimukas ja haarav autobiograafiline pilguheit Jaapani kollektiivsesse töömaailma.


22-aastaselt saab teoks Jaapanis sündinud belglanna Amelie suur unistus: töötada Jaapani firmas. Paraku ei leia ta ülemuste poolt mõistmist - nad ei usu "valgetesse ajudesse" ja peavad (mitte küll täiesti üksmeelselt, aga teisitimõtlejad on suht vakka) valgeid rohmakateks, räpakateks ja rumalateks - nii et tema karjäär hakkas veidrate kriisikeste kaupa allamäge käima.

Esialgu ei saanud ta üldse aru, mida temalt oodatakse. Ta leidis endale tegevust ülemuste jookidega varustamisega. Seejärel hakkas ta posti jagama ja kalendrites kuupäevi õigeks keerama. Viimane lõbustas, aga ka häiris inimesi, ja kuna postitöötaja ilmus alles pärastlõunal ja pidi kreepsu saama nähes, et tema töö oli juba tehtud, tuli Ameliel sellest hirmus jama. Ülemused kortsutasid tema poole kulmu ja ajasid kiusu. Näiteks saadeti teda korduvalt ühte tohutut paberipatakat paljundama, kuna tekst sellel olevat "tsentrist väljas", kuigi Amelie silm seda küll ei võtnud.

Ma läksin koopiamasina juurde tagasi, mõeldes, et ilmselt olin lehed halvasti masinasse pannud. Seekord tegin seda erilise hoolikusega - tulemus oli laitmatu. Viisin teose härra Saitole.
"Jälle tsentrist väljas," ütles ta.
"See pole tõsi!" hüüatasin mina.
"Sellist asja oma ülemusele öelda on teist kohutavalt labane."
/.../
Ma pidin naeru kätte surema kui nägin, et tegemist oli golfiklubi sisekorraeeskirjaga, mille liige härra Saito oli.

Lõpuks jõuab terane tüdruk, kes on kõigil vähem või rohkem vahetutel bossidel pinnuks silmas, tualettruume koristama, ning teeb seda 7 kuud oma aastasest lepingust.

Kõige ägedamad kohad on need, kus Amelie läheb kõigile ülemustele järgemööda nõuetekohast lahkumisavaldust esitama ja laulab kõigile seda, kui kahju tal on, et ta lepingut pikendada ei saa ja kui tänulik ta firmale on, et see aitas tal enda väärtuses selgusele jõuda :D

Jaapani vana keiserlik etikett näeb ette, et keisri poole pöördutakse "jahmatuse ja värinatega". Olen sellest väljendist alati vaimustatud olnud, see on nii suurepäraselt kooskõlas näitlejate mänguga samuraifilmides, kui need üleinimlikust austusest traumeeritud hääletoonil pealiku poole pöörduvad.
Varjasin enese niisiis jahmatuse maskiga ja hakkasin värisema.

Oi, need jaapanlased on ikka pöörased! :p
Teistega (st kaas-kollektivistidega, ilmselt) arvestamine on imetore, aga vähemalt selles firmas on see kuidagi ebamõistuspäraselt üle vindi keeratud - kogu see hirm muutuste ees ja argus. Eks me kõik oleme kuulnud, et ülemus on Jaapanis alati tark, õiglane ja hea ja tema otsustes ei kahelda. Sa tead, et oled süüdi, kui talle miski ei meeldi. Ülemus pole mitte kunagi ebakompetentne ja kui sa ei saa tema segastest või puuduvatest selgitustest aru, siis pead ikka ütlema, et said aru, ja midagi tegema minema, sest kui sa aru ei saanud, siis see ju näitab teda halvas valguses, et ta ei oska seletada.

Jaapanlaste elust maaliti üldse troostitu pilt. Naine peab olema laitmatu, puhas, viisakas, tark, naeratav ja samas paksu nahaga - kiita oma eksimatuse pärast ei saa sa aga kelleltki, kuna laitmatus on elementaarne. Armastus on mõttetu, see toob ainult sekeldusi. Parem abielluda kellegagi, kes ajab oma asja ja kelle pärast sa ei muretse. Mehed on veelgi õnnetumas olukorras, kuna nemad loodavad vähemalt armastust, aga tuleb ainult enda tundeid varjav laitmatu naine ja lõputu töö.


Ja samas olen alustanud Haruki Murakami üht romaani, ja temal on alati nii palju hellust ja armastust... :)
Nii et pole see asi seal nii lootusetu sugugi... Kuigi Murakami tegelased muidugi on teismelised seljakotirändurid, enesetapjad ja hullumajade asukad, kui mõtlema hakata... :D
Oot, aga siis on ju tunnetest hoiduvatel jaapanlastel õigus :D :D :D

---

Pildi näpsasin osta.ee'st - tõesti ei leidnud raamatupoodide lehtedelt -, keegi vist pahandab, kui teada saab... Loodame, et ei saa! :)