Mõlemad raamatud ongi kirjutatud e-kirjadena Leolt Emmile ja Emmilt Leole.
Seitsme-laine-raamatu alguses kirjutab Emmi ajaviiteks kirjakesi Leo vanale meiliaadressile, kus süsteemirobot annab talle alati 10 sekundi pärast ikka sama vastuse: adressaat ei saa sellelt aadressilt kirju enam kätte.
Ühel päeval Leo aga vastab. Ta on Bostonist tagasi (Austrias, vist - kirjanik on austerlane ja kusagil on vihje, et suheldakse saksa keeles). Emmi on endiselt abielus ja selgub, et Leo on Bostonist endale kellegi leidnud. Kellegi Pamela, kes talle peagi järgi sõidab. Sellegipoolest soovib Emmi kohtumist, mis neil aasta tagasi ära jäi.
Leo saadab segaseid signaale. Ta näib Emmist väga-väga hoolivat, kuid ta ei võitle Emmi pärast. Emmi on oma tunnetes Leo vastu kindel, kuid - ka tema ei tahaks Leod, kui selguks, et Leo ikka nii väga teda ei tahagi. Leo on põiklev. Mõlemad igatsevad teineteist, kuid on segaduses. Leo näib tahtejõu sunnil hakkama saavat ka Emmita - kui on kokku lepitud, et nüüd on LÕPP, siis Leo enam ei kirjuta. Emmi aga hakkab mõne kuu pärast tasapisi jälle pihta...
Mina ei arva, et maili teel on raskem suhelda kui näost näkku. Ma ise olen kirjutades kogu aeg justkui avameelne, muidu aga... on harva see aeg ja koht, kus oma südant puistata. Kui teine inimene pole täpselt samal lainel, siis ju tajud seda ja muudad juttu või tooni - see enesereguleerimine toimub automaatselt. Seega ei saa sa suhtlemisel puhtalt ENNAST väljendada - see, mis sinust välja tuleb, sõltub ka kuulajast.
Kirjutades oled sa üksi ja saad rääkida nagu asjad on. Muidugi ei maksa ära unustada, et kirjalugejal on ka tunded, kuid kas pole tõsi, et sinul kui rääkijal on õigus kõigile oma tunnetele ja lugejal jällegi õigus oma tunde-reaktsioonidele?
Teisalt on vähemalt armunute puhul õige ka see, mis siin raamatus öeldakse: "Meilide puhul veedetakse ka vahepealne aeg teineteisega." Jah, sest kirja kirjutades, vastust oodates ja lugedes on mõtted kogu aeg armsaga.
Leo ja Emmi on mõlemad sõnaosavad inimesed, kes vähem või rohkem varjatult flirtides ja oma tundeid väljendades paeluvaid lauseid loovad. See kirjavahetus on välja tulnud põnev ja samas väga veenev.
Mõlemad kirjutajad on sümpaatsed ja neile on kerge südamest kaasa elada :)
Paar väikest näidet:
Leo räägib Emmile Pamelast. Ta annab Emmile mõista, et on leidnud/loonud ilusa suhte, mida ei soovi komplitseerida. Pamela on tore tüdruk, kes teda armastab.
Emmi vastab:
"Leo, Leo, Leo! Armastamine tähendab sinu jaoks istuda teise inimese õnnehoobade juures. AGA KUS OLED SINA? Kuidas on lood sinu õnnega? Kuidas on lood sinu soovidega? Kas sul polegi oma soove? On sul ainult "Pami" soovid? Kas sulle jääb vaid kõhutunne? - Mul on sinust kahju. Ei, mul on endast kahju. Ei, mul on meist mõlemast kahju. Täna on kuidagi kurb öö. Pime hiliskevad. Tuulevaikus. Soikumus. Ma joon praegu üht viskit. Ja seejärel otsustan, kas võtan veel ühe. Mina nimelt tegutsen veel oma isiklike soovide järgi. Ja ma otsin OMA õnne. Õnneks. Või õnnetuseks. Pole aimugi. Sa oled armas, Leo! Sa oled tõesti armas! Kuid suudad sa olla vaid armastatud või suudad sa ka kunagi armastada?"
Leo ei vasta paar päeva.
Emmi torkimise peale kirjutab ta lõpuks:
"Emmi, sinu meil tumeda hiliskevadega mõjus mulle väga masendavalt. Ma ei teadnud, mida sellele vastata. Pole olemas mingit kasutamisjuhist koos teekaardiga õnne otsimiseks ja leidmiseks. Igaüks otsib omal viisil ja nendest kohtadest, kust usub seda kõige tõenäolisemalt leidvat."
Sellised, veidi lüürilised ja melanhoolsed, aga lootusrikkad need armunud on.
*
Teine näide:
Leo:
"Niisiis: kas läheksime kohvi jooma?"
Emmi:
"Kallis Leo, miks ei ütle sa õigupoolest: "Ma tahan sinuga (...)?" Miks sa küsid: "Kas läheksime (...)?" Sa ei tea ise, kas tahad? Või jätad endale varuks õiguse samuti mitte tahta - juhuks, kui mina ei taha?"
Leo:
"Kallis Emmi, ma tahan minna sinuga kohvi jooma. Kas sina ka tahad? Kui sa ei taha, siis ei taha mina ka, sest ma ei taha sinu tahte vastaselt sinuga (kohvi jooma minna). Niisiis, kas me tahame?"
Kas nad saavad kokku?...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar