Enesearmastus

Sattusin täna blogipostitusele, kus jooga- ja trennihuviline autor tõdes, et oma keha vihkamisest kantud dieet ja trenn tulemust ei too.


Mina enam meeldetuletust ei vaja, et igati kasulik on ennast armastada.
Aga kuidas ma selleni jõudsin - vaat, müstika!
Ei olnud, ei olnud seda 'enesearmastust', ja siis nagu ei mõelnud selle peale, vist, ja kui ühel hetkel jälle mõtlesin, siis juba oli.
Kust see tuli - oh, kes seda teab?


Mõned soovitavad mitte pead murda selle üle, miks me nii- või naasugused oleme, vaid end omaks võtta sellisena nagu me parasjagu oleme, ja just sellisele endale mõnus elu korraldada.
Olen ka väga seda meelt, kuna olen küll ja küll pead murdnud (mõnikord arsti-terapeudi nõudel), mis millegi all ja taga on, aga vastus kas tuleb suht varsti või võid nikerdama jäädagi selle küsimuse kallal. Kui ikka kõike kohe ära ei lahenda, ei tasu nina norgu lasta. Paljud isegi ei tunne ennast, rääkimata sellest, et endalt küsida, mis nimelt neid selliseks on teinud, nii et hullu pole midagi.

Kui me endale ei meeldi, siis võib enda hellitamisel abiks olla järgmine mäng, et mõtled...
- Mida praeguses hetkes teeks inimene, kes end armastab? -
Midagi enda jaoks, võib arvata, isegi kui see on kellelegi teisele helistamine ja ütlemine, et see teine inimene on talle tähtis. Võibolla läheks inimene, kes end armastab, praegu jalutama. Või küpsetaks endale koogi. Või kallistaks last. Või loeks üle midagi ilusat... Või...? Millise kingituse võiks kohe praegu endale teha?
- Mida sööks inimene, kes ennast armastab? -
Kas ta sööks rämpstoitu? Vaat, ei sööks. Inimene, kes ennast armastab, ei taha oma keha suitsu ja alkoholi ja rämpstoiduga närvutada. Kuigi tundub, et me kasutame neid enda hellitamiseks, on need ikkagi midagi sümboolset, millega asendame tegeliku armastuse. Umbes nagu me vandumisega asendame julgust ja osavust :D  Mis siis, et me ütleme, et premeerime end klaasi veiniga või et suitsetamine on ju nagu pranayama hingamisharjutused: hingad aeglaselt sisse, hoiad veidi hinge kinni, hingad välja, naudid protsessi :D... Kahjuks nii see pole. Kuidas aidata endal oma keha eest toiduga hoolitseda - ei oska öelda.
- Mida kannaks seljas inimene, kes ennast armastab? -
Midagi ilusat ilmselt, eh? :) Või midagi armsat või vallatut, mis tuju heaks teeb. Või midagi überšikki äkki, kui see juhtub tuju heaks tegema...
- Mida mõtleks ennast armastav inimene end peeglist nähes?
Midagi sõbralikku, küllap. Sõbralikkus pole lipitsemine, eksole!

Aastavahetusel ütles üks psühholoog telekas, et tema arvates ei saa keegi öelda, et on nüüd leidnud elu armastuse, sest armastus tuleb ja läheb, nagu ise tahab. Ma naersin, kujutledest armastust, millel on oma tahe, millest lähtuvalt tulla ja minna. Naersin ja mõtlesin, et jumala tõsi: sa võid omaette mõelda, et see tõhk ju ei vääri mind, ja ikka edasi armastada, või siis võid end süüdistada, et sind armastab imetore mees - kannatlik, suuremeelne, tark, helde -, aga sina... ei taha. Mingit loogikat siin pole.

Aga üks elu armastus võiks kõigil küll olla - meie ise.


Tahtsin linkida postitust, kust ma mõtteid välja nokkisin, aga miski mul siin hetkel ei tööta, aadress oli igatahes: www.­doyouyoga.­com/­why-­you-­should-­not-­go-­on-­a-­diet/­