kolmapäev, 20. märts 2013

Igale oma loogika...

Kui ma söön erineva maitsega karamellikomme, siis jagan ma nad sordi kaupa gruppidesse ja alustan söömist kommidest, mis mulle kõige rohkem meeldivad - nii võtan ma suhupanemiseks alati kõige maitsvamaid komme :D
Enamik, kellelt olen sellise asja kohta uurinud, aga jätavad parimad viimaseks.
No viimaste juurde jõudes pole enam seda õiget isu ja naudingut, mu meelest... Aga vaat, maasikate puhul jätan küll ka mina parima viimaseks :), neist nagunii kunagi isu täis ei saa :D

Kui ma lapsena tegin koduseid koolitöid, siis alustasin alati kõige kergemast. Sest see, et nii-ja-nii-palju aineid oli juba õpitud, andis edutunde ja seega emotsionaalset jaksu asuda pikemate tööde kallale. Kui ma oleks esimese asjana hakanud õppima ajaloo kontrolltööks, siis poleks ma eesti keele töövihiku-harjutuse tegemiseni ilmselt üleüldse jõudnud.

Ja siis, üsna hiljuti, lugesin kusagilt artiklit, kus õpetati lastele, kuidas õppida. Ja seal öeldi, et alustada tuleb kõige raskemast - siis on nii, et mida rohkem aju ajapikku väsib, seda lihtsamad on tehtavad ülesanded.
Hmm - ka loogiline!
Kuid olin kindel, et mulle siiski vastuvõetamatu.
Mulle tundusid rasked peamiselt need ained, kus tuli tekstilahmakast tähtsad asjad meelde jätta ja muidugi see 'siduv jutt' ka... Mulle aga polnud üksi neist asjadest eriti tähtis ning terminite, aastaarvude ja nimede eraldi paberile välja kirjutamise peale tulin ma alles hiljem (ma pole kunagi olnud eriti leidlik või  loov, mis tuleb eriti selgelt esile siis, kui tegelen asjaga, mida ma nähagi ei taha) - niisiis tuiutasin tujutult nende lehekülgede vahel tervikuna ja raiskasin lihtsalt aega, kuni tuli magama kebida. Minu jaoks oli 'raskuse mõõt' alati aeg, mis töö tegemiseks kulus. Seega mulle sobis just kõige varem ära teha see, mis kärmelt kulges.
Ja mulle tundus, et ka VT teeb lihtsad ja lemmikud asjad kõigepealt ning lõppu jätab ülesanded, mille lõpetamine võib venida ja venida...  -  seda ka VT kinnitas.

Ja praegu loen järjekordset artiklit, kus on lõiguke:


Other research focused on motivational factors. People often need to curb their current desire to consume in order to reach their future goal of getting out of debt. Researchers have shown that closing smaller debt accounts first gives a sense of accomplishment early on, boosts motivation, and increases the likelihood of completely getting rid of debt. The motivational effect is beneficial even if closing off smaller debt accounts does not make economic sense, for instance when the bigger debt accounts have higher interest rates attached to them. 

Siin räägitakse võlgadest lahti saamisest. Et kuigi mõneti näib loogilisem maksta ära neid laenu-lahmakaid, mille laenuprotsent on suurem, siis inimese motivatsioonile mõjub turgutavamalt hoopis see, kui ta esmalt likvideerib pisemad võlad - sest see annab tunde, et võlgadest lahtisaamine on saavutatav.

No vaat, see loogika siis toetab minu ja VT õppimise-korraldust :)

(Artikkel ise on tegelikult sellest, kuidas keele grammatiline struktuur võib mõjutada meie arusaama tuleviku käegakatsutavusest: kui keele kaudu jääb mulje, et tulevik on ikka kohe tulekul, siis toitume tervislikumalt, ei suitseta ja säästame agaramalt. Umbes nii! :) )

3 kommentaari:

Oudekki ütles ...

Mina tegin kommidega nagu sina (siiamaani teen). Ja õppimisega tegin ka nii, kõigepealt tegin ära need asjad, mis olid kõige huvitavamad, kus olid probleemid, mis mind paelusid (sõltumata raskusastmes), siis asjad, mille omandamine oli vajalik, aga mis oli raske (võõrkeelereeglite/sõnad pähetuupimine vms), siis asjad, mis olid igavad ja lihtsad (needsamad töövihikuharjutused) ja siis need asjad, mille mõttekusest ma aru ei saanud, need jätsin tegemata ja valmistasin ette fraase, kuidas selgitada, et ma ei raiska oma aega sellise tegevuse peale (suur hulk käsitöö-alast tegevust, aga mõnikord ka geograafiaõpetaja antud ülesanded, millel geograafiaga polnud pistmist).

Aga eneselohutamine lihtsate asjadega, see ei tule mul välja, osaliselt sellepärast, et kui on lihtne, siis poleka olemas. Ilmselt väikeste võlgade maksmine tekitaks depressiooni, et maksad hulga asju ära, aga tegelikult pole ju midagi paremaks saanud.

Ühesõnaga jah, ma vist saan eduelamuse sellest, kui ma teen hästi midagi, mis on mulle põnev. Õppimises samamoodi...

Oudekki ütles ...

... ma veel mõtlesin seda ka, et "nende lõppu jätmine, mis venivad", rõhutab loogikat, et "ma nagunii neid valmis ei tee, seega parem on, kui muu saab tehtud", aga "alusta rasketest asjadest" rõhutab enesedistsipliini peale ja sunnib neid lõpetama, "muidu ei saa tehtud". Eks vastavalt inimtüübile ja sellele, kui karm tagajärg on mittetegemisel ongi mõtet neid strateegiaid valida.

karikate emand ütles ...

See vist ongi küpsuse tunnus, kui saad eduelamuse sellest, kui teed hästi midagi, mis tõesti huvitab ka.

Aga oi, mina olen täiega eneselohutaja ja endale takkakiitja :D Mõnikord ma mõtlen, et peaks juuste kammimise ka oma päevaplaani kirja panema - saaks veel ühe ristikese teha :D... ja mu blogis poleks minust fotosid, millel ma pole üldse sel päeval juukseid kamminud. See ununeb kuidagi, ainult pärast juustepesu on meeles. Aga kui õue lähen, siis tõmban lihtsalt mütsi pähe...