Neljapäev, 3. juuni 2010

ANDREI MAKINE "Ühe elu muusika"


Õhuke raamatuke, mis sai ruttu läbi, kuid jättis jälje hinge.

Tõlkija Triinu Tamm on teinud tublit tööd, sest tekst voolas hästi loomulikult ja kaunilt.


Kummalisel kombel oli lugu väga haarav, kuigi siin raamatus ei olnud draamat ega põnevust. Peategelane Aleksei Berg on noor pianist, kelle pere saadetakse Siberisse. Teda ennast hoiatab koju minemast tuttav vanamees. Nii sõidab ta tädi juurde Ukrainasse pakku. Seal varastab hukkunud vene sõduri identiteedi ja elab sealtpeale selle külapoisist sõdurina, hoidudes muidugi 'koju' minemast. Temast saab ülemuse autojuht, ülemuse tütar vist veidi armub temasse ja 'õpetab' teda klaverit toksima. Paraku reedab noormees end lõpuks, unustades klaveriklahve puudutades kõik ja mängib 'kogu hingest'.

* Ta ei saanud ise arugi, et ta mängib. Ta liikus läbi pimeduse, hingas sisse selle habrast puhtust, milles oli lõpmatu hulk jää, puulehtede, tuule sädelust. Valu oli kadunud. Ta ei kartnud seda, mis pidi tulema. Ta ei tundnud ängistust ega süümepiinu. Pimedus, milles ta liikus, kõneles valust ja hirmust, mineviku parandamatust kuristikust, kuid kõik see oli juba muutunud muusikaks ja oli olemas ainult läbi oma ilu.


Ja kuidagimoodi jääb mulje, et kogu see raamat räägibki ilust. Kuigi 'homo soveticuse' elu on tema vaesuse ja leplikkuse tõttu eemalt vaadatuna masendav, lohutu ja uskumatu, võib seda kõike vaadata nähes vaid ilu.


Väga kaunis lugu!

2 kommentaari:

Ingrid ütles ...

Triinu Tamm on tõesti väga-väga hea tõlkija!

karikate emand ütles ...

Näed, ma ju ka tavaliselt tõlgi nime juurde ei pane raamatule (tegelikult kogu aeg mõtlen, et peaks seda tegema, aga unustan), aga seekord tundus nimi väga oluline. Tore, et Sa ka teda märganud oled :)