Esmaspäev, 20. juuni 2016

Veel kõige tüütumat targutamist

Enne kirjutasin segadusest, mida tunneb õnnetu, kellele enda tervise või muu olukorra parandamiseks soovitatakse midagi, mis näib talle vilets/tülikas/kasutu - et kas tegemist on intuitsiooniga, mis teda valesammu eest hoiatab, või hoopis resistentsusega, sooviga end mitte muuta, sest vana 'vigane elu' on nii omaseks ja turvaliseks muutunud :)

No näiteks, kui ma olin teismeline ( - oot, hiljem siiski ka!) ja rääkisin psühholoogidele-psühhiaatritele probleemidest emaga, siis mitmed neist soovitasid mulle draama-teraapiat või kuidas seda nimetatigi. Et grupis kehastatakse erinevaid rolle ja inimesed saavad ennast tühjaks karjuda "ohutult" - teiste omasugustega rolle vahetades, või oma hirmudest-solvumistest rääkida. Suhtusin sellesse ettepanekusse alati õuduse ja vastikusega.

Ehk siis olin vilets patsient, kes ravist keeldus, aga terveks tahtis ikka saada.

Nüüd saan aru, et ma ei taha/tohi lubada enda peale karjuda ka mingis rollimängus, ja ma ei taha/tohi olla juures, kui keegi kellegi peale karjub. See on ebanormaalne minu maailmas. Ja mida tugevamalt iseendamaks ma saan, seda ebanormaalsem karjumine mulle tundub. (Ja vahemärkusena - nii vinge on näha oma last, kellele selline suhtumine, et karjumine on mõttetu/nõrk/ebaviisakas/otstarbetu/ lame on nagu kaasa sündinud :) - samas ma mõtlen, kuidas ta hakkab hakkama saama maailmas, kus inimesed üksteise suunas häält tõstavad? Kuid loodan, et muretsen üle. Ega VT ainult koduses vaakumis pole kasvanud...)

Veelgi enam. Minu probleem emaga vestlemisel oligi ju see, et ta hakkas karjuma ja ma ei suutnud edasi rääkida. Selle pärast nimelt ta ju karjuski, et mind endast välja viia, et ma ei saaks enam asjalikult vestlust jätkata. Ta ei soovinud ratsionaalset vestlust, ta oleks selle käigus halvas valguses paistnud, nii et ta lõi emotsioonid endas ja ka minus lõkkele, tehes vestlemise võimatuks.

Pole siis sugugi ime, et ma ei tahtnud mitte mingisugusest "tooli peale karjumisest" mitte midagi kuuldagi. Pealegi... väga imelik, et arstid seda kohe ära ei näe - teised, suvalised inimesed küll näevad :D -, aga ma pole üldse tüüp, kes asju vaikselt hinges kannaks. Ma arvan, et paljud politseiuurijad ja mõnedki psühhiaatrid-psühholoogid on selles mõttes rikutud, et neile valetatakse nii palju, et nad igaks juhuks ei usu kedagi...


Veel üks asi, mida väga paljudes eneseabiraamatutes soovitatakse, on mitte tõrjuda sugulasi, keda sa pead idioodiks, süüdimatuks, sotsiopaadiks, vargaks või kes on sind lapsena näiteks vägistanud. Tuleb andeks anda, sest muidu kannatad ise. Ja andeksandmine paljude gurude meelest tähendab seda, et sa lood nende inimestega lähedased suhted. Sa ei näe neid ebameeldivatena. Ehk siis - sa pead end nende halbuse suhtes pimedaks hüpnotiseerima.

Olen selle üle palju aastaid imestanud. Loomulikult on võimalik andestada ja kahjuks ma kaldun ka arvama, et see on vajalik, kui sa ei taha ise kannatama jäädagi. Andestamine on võimalik ja vajalik, ükskõik, mis on tehtud. Kuid teistele andestamisest hästi palju olulisem on ennast hoida ja armastada, endale andestada - - -  näiteks see, et sa ei suuda praegu veel kohe andestada teisele. Pane see teisele andestamine siis 'ootele' ja andesta endale, et sa ei suuda nii suuremeelne ja mõistev olla, SEE ON OK! Päris kindlasti! Enne ikka hoia ja armasta ennast! Muidu sind väärkoheldi, ja siis väärkohtled sa ise ennast sinna otsa, kui piinad end selle pärast, et ei suuda sind halvasti kohelnud inimesele andestada. EI! Selle teistele andestamisega pole, ausalt, nii kiire! Küll aga on kiire enda hoidmise ja poputamisega :) Seda tuleb teha kohe ja iga päev!

Veel.

Ma ei tea, kas väga empaatilistel inimestel on see oluliselt hullem, aga mina küll lähen dialoogi ajal lupsti teise inimesega samale lainele. On kohutav endale teha sellist asja, et sa tead, et mingi inimese 'laine' on täis vaenulikkust, süüdistamist, hukkamõistu, kibedust - ja sa ikka lähed temaga istuma ja samastuma, sest ta on su sugulane, näiteks. Džiizus! Ärge tehke seda endale!

Budistid ütlevad, et see, mida sa kordad, kogu aeg tugevneb - seega korda häid tegusid ja hoidu halvast, soovimatust. See, millel su tähelepanu on, tugevneb.

Meedikud teavad, et kui sa korduva valu puhul valuvaigisteid ei võta siis muutub su valu krooniliseks ja edaspidi piisab väikesest häiritusest, kui sind juba tabab full blown valuhoog, sest need närviteed on juba nii sisse sõidetud, et piisab vähimastki häiritusest tundlikus piirkonnas, kui valuhoog prahvatab.

Ja täpselt sama kehtib ka emotsioonidega. Mida sagedamini sa tunned vastikust ja õudust mõne negatiivse või vaimselt haige sugulasega suheldes, seda kergemini need emotsioonid sinus avalduma hakkavad.

Niisiis. Ärge uskuge, et te PEATE mingil põhjusel suhted säilitama vastumeelsete sugulaste või lapsepõlvesõprade või naabritega. Üks kord meist endist oluliselt agressiivsema inimesega suhelda on ka liiga palju, aga eriti hull on minna suhtlema kellegagi, kelle puhul on ette teada, et sa tunned end pärast nii emotsionaalselt kui füüsiliselt halvasti. Räägitakse mingist suguvõsa / juurte jõust - no kas on tunne, et saad jõudu juurde, kui suhtled psühhopaadist või vägistajast sugulasega? Iuu!

Hoidke ja kaitske ennast ja ärge laske "vaimsetel õpetajatel" end sundida vastikutesse situatsioonidesse! Usaldage oma tunnetust ka ikka! Muidu pärast tunnete end lihtsalt lollina, et teadsite, mida tuleks/ei tuleks teha, aga kuulasite võõrast inimest.

See on küll tõsi, et teised inimesed ei pane meie sisse tundeid vaid mõned lihtsalt toovad esile meie tunded, mis pole aastaid 'kasutusel olnud'.
Ja mis siis?
Las need soikus tunded aga suiguvad! Minu poolest võivad nad nii kaua 'magada', kuni surevad une pealt.
Milleks õelat draakonit sorkida, kui ise pead sellega pärast võitlema?


See kõik öeldud - andestamise tähtsust alahinnata ei maksa.
Nii see paraku on, et tervenemine on võimatu, kui sa pole suutnud andestada.
Võib-olla on selleks vaja 'pahategijaga' suhelda, kokku saada - ma pean tunnistama, et ma isiklikult sellest aru ei saa :D, aga tunnen, et mõnedele inimestele see on vajalik. ...  Aga praegu torkas pähe, et ilmselt nendele ongi vajalik, kes pole olnud täiesti avameelsed. Vooh!
Võib ka vastupidi olla - inimene, kes on sulle kannatusi põhjustanud, võib tahta hoopis sinuga väga kokku saada ja suhelda! Sest temal on vaja endale andestada ja ta tahab näha, et see on tühiasi, mida ta sulle tegi - sa ei kanna vimma! Sellisel puhul võib juhtuda, et sina mingil hetkel ei viitsi enam selles vanas valus marineerida ja oled selle kõik läbi seedinud, aga teise inimese valvas ja solvumisvalmis käitumine ei muutu, sest ta ise pole endale andestanud, kuigi ta võib-olla on 30 aastat enda tegudele õigustusi jahvatanud. Tegelikult ta teab, et käitus lubamatult ja sinu andestus asja täielikult ei paranda - inimesele on tervenemiseks alati vaja, et ta ise andestaks - endale ja teistele.


Jah, ma tean, et ma nüüd targutan elementaarasju nagu mõned minu poolt kirutud kirjanikud :p
Aga see jääb ikka tagasihoidlikuks blogipostituseks - ma ei hakka kirjutama raamatut või avaldama oma 'revolutsioonilisi ilmutusi' mõnes kiiksuga portaalis :)

4 kommentaari:

Nele ütles ...

Mina ei saa ka aru miks ma peaks suhtuma sõbralikult ja heatahtlikult inimesse, kes mulle korduvalt ja teadlikult on halvasti öelnud või halba teinud. Mina kaitsen end sellega, et hoian distantsi. Kui inimene on sugulane ja vahel on vaja samas seltskonnas või ruumis olla siis suhtlen nendega leigelt ja üritan eemale hoida. Ilmselt jätab see üsna ülbe mulje aga las siis jääb. Pigem olen "ülbe mõrd" kui lasen inimestel end kehvasti tundma panna.

Mari ütles ...

Väga hea postitus,väga hea idee,et ei pea üle oma varju hüppama andeks andmisega ja mulle väga meeldis see aeglase andestamisetee, st kõigepealt tuleb ikka enda vastu hea olla ja alles siis enesetunde võimaluste piires andestamisega tegeleda. Nele kommentaariga ka väga nõus.

Teine teema on see karjumine. See on ka minu nõrk koht, ma ei saa inimesega rääkida, kui ta hakkab karjuma. Karjuvaid täiskasvanud inimesi saaks ju ignoreerida.
Aga selle tõttu, et ma olen pidanud taluma karjuvaid inimesi, ei suuda ma taluda oma väikeste laste jonnikisa. Ja nemad teavad seda ja kasutavad seda taktikat, et oma tahtmist saada. Ja mina suudaks pedagoogiliselt parem ema, kui mul ei oleks seda vana hirmu karjuvate inimeste ees.

karikate emand ütles ...

Tore kuulda, et mul selles asjas mõttekaaslasi on :)

Mari,
oi, ma tean suurepäraselt, mis tunne on, kui oled karjumisega manipuleeritav! Jaa. Sama siin!

Kristiina ütles ...

Sa meeldid mulle :)