Laupäev, 4. juuni 2016

Kas inimesed meie ümber peegeldavad seda, mis toimub meie sees?

Jälle nii huvitav teooria, milles mõndagi näib mõeldav ja mõndagi näib vastuoluline.
Mõned päevad tagasi tutvustati mulle telefoni teel järgmist situatsiooni:

Isik A vajab isik B abi, kuid ei võta seda vastu vaikselt ja leplikult, vaid vaidleb, kuidas asju teha tuleb.
Isik B tunneb teatud põhjustel, et tema kohus on A'd aidata, kuid tal on oma tõekspidamised, mis A omadega sugugi alati ei kattu.
A võtab B abi vastu tusaselt ja kriitiliselt ja B aitab A'd solvatuna ja tusaselt.
(Nagu ikka, ei puudu ka helgemad momendid.)

Isik B lubas isikut A aidata teatud ajaperioodi.
See periood saab nüüd läbi.
Isik A vajab isik B abi edaspidi sama palju kui senigi.
Isik A on B'lt küsinud, kas ta aitaks teda ka terve selle suve.
Isik B on A käitumisest solvunud ja jätab vastamata, purjetades haavunud moega ringi, selgitamata oma tundeid, väljendamata oma mõtteid.
Isik A on kindel, et B aitaks teda, kuid tahab, et A teda paluks, teda kiidaks, teda väärtustaks.
A ei taha seda teha. Sest A ei väärtusta B'd! Nii loodab A, et kui tuleb otsustamise aeg, siis B jätkab tema aitamist, ilma et A peaks teda lunima ja muutma oma suhtumist temasse (B'sse).


Minu meelest on kogu see olukord üpris jube. Ma pigem sureks, kui võtaks vastu abi inimeselt, kellest ma lugu ei pea. Ja kes aitab mind hambad ristis ja suu mossis. Aga noh, ma sureks iga asja peale, mis pole väike, soe ja turvaline, nii et see pole näitaja...

Samas ma ei tea mitte ühtegi inimest, kes ei peaks B'd raskesti talutavaks isiksuseks.


Nüüd - kui mina suhtlen B'ga ja minu meelest on ta salatseja ja manipulaator, siis kas ma märkan seda temas seetõttu, et seda on ka minus? Nii ju öeldakse. Aga kui nüüd kõik inimesed hoiavad B'st eemale, sest tal on alati mingid tagamõtted, kuutõbised 'pidulikud' kõned, dramaatilisus ja manipulatsioonid, kuna tal on tuhat sügavat rahuldamata vajadust, mida ta eitab ja topib ennast hoopis teisi aitama, kuigi potentsiaalsed abistatavad kipuvad tema ees uksi kinni hoidma? Kas paljude inimeste üksmeelne eemalehoid B'st ei näita lihtsalt seda, et tegemist on traagilise kujuga?

Olgu, ma otsustan, et ei kannata B'd (iseennast?) välja ja jätan ta ukse taha.
Mõne aasta pärast ei tule B mulle enam meeldegi. Ma unustan ära, kui musti sügavikke inimeste näol ja inimjalgel meie hulgas ringi liigub.
Kas nüüd minus enam pole seda, mis B'd ligi tõmbas?

Oletame, et asjaolude kokkulangemisel kohtun ma B'ga uuesti, võtan teda puhta lehena, sest nii palju aastaid on möödas - mina olen muutunud ja miks siis mitte ka tema? - ja me suhtleme taas, ning mõne aja pärast avab ta minu ees uuesti oma õudsustäratava pimepõhjatu süviku. Kas see juhtus, kuna mina muutusin jälle koledaks, sest teine inimene on ju ainult peegel, kes näitab meile meid endid?

Kas ikka on nii, et üks peegel käib ringi ja näitab kõikidele kohatud inimesele selliseid lõustu, et need tagasi hüppavad. Kas inimesed, keda me elus kohtame, ikka ilmtingimata näitavad meile meid endid?

Kas on nii, et me hoiame silmakirjalikest manipuleerijatest eemale ainult siis, kui meis endis on silmakirjalikkus ja manipuleerimisvalmidus? Kui aga inimeses pole manipuleerimissoovi või salakavalust, siis ta suhtleb silmakirjalike manipuleerijatega meelsasti :) - temas ei teki soovi manipuleerijatest eemale hoida?
Vähemalt nii olen mina sellest 'tõrjumisteooriast' aru saanud. Et kui sulle miski ei meeldi, surud seda endas alla / eitad seda iseendas.


Seda ma küll usun, et need inimesed näitavad ja õpetavad meile nii mõndagi olulist maailma ja meie endi kohta. Aga seda, et meid häirivad asjad/nähtused selle pärast, et surume alla teadmist, et see puudus on ka meis endis - seda ma pole osanud nägema hakata. (Mõne inimese puhul see kehtib tõesti, aga mulle näivad nad pigem erandlikud ja tegemist on olnud inimestega, kes tõesti elavad vales ja ka valus; nende valed paistavad silma, neid ei jõua üles lugeda, nad on põhimõttelised enese-eitajad.) Pigem tundub, et 'ebameeldivad inimesed' aitavad meil iseendale lähemale jõuda sellega, et näitavad meile, millest me peame eemale hoidma ja milliseks me kindlasti saada ei taha.

Aga võibolla arvan mõne aja pärast teisiti... näis :)


---

Lisatud:

Ups. Osa juttu jäi ikka välja. Enamjaolt jääb...


Kui peegeldusreegel paika saaks, siis peaksid jubedikud meie elus maha surema või välismaale kolima kohe, kui oleme paremaks inimeseks saanud. Või peaksid nad meile meeldima hakkama. (Mis on juba nats ajuvaba! :) )

Olen kindel, et enamjaolt toimub vastupidine - halva inimesega sideme loomine laseb osal 'halvast' meie sisse valguda. Suhtlemise ajal oleme nagu ühendatud anumad füüsikas.
Seega, ma soovitaks igal juhul kõigest halvast eemale hoida.
Õppida jõuab alati ja ma TEAN,  et mina õpin rahus ja ilus palju rohkem.

Tülid ja ängistus ajavad mu segaseks.

See ei ole nii, et iga tülitsev inimene oleks pahur ka üksinda. On võimalik, et 50 inimesega ei tülitse, aga ühega tülitsed alati sina ja kõik teised ka.

On ikka küll inimesi, kes teistes halva vastuse välja kisuvad, sest ainult nii oskavad nad suhelda - ainult sel moel suheldes on nad 'tuttavates vetes'.

Suheldes me siiski loome ühenduse ja saame osa teise inimese (emotsionaalsest) kogemusest.
Ja mõne inimesega ei taha üldse jagada seda, mis tal hinges ja peas toimub.

Kui saatus pakub meile võimaluse traagiliste inimestega suhtlemisest õppida, siis samamoodi pakub ta meile võimaluse ka neist eemale hoida, kui meil on küllalt saanud. 

Muidu on see nagu hapuks läinud kartulisalati edasi vohmimine veel siis, kui sa oled juba aru saanud, et toit on pahaks läinud, mõjub sulle halvasti, ja et pahaks ajas selle sobimatu pikkusega aeg ja temperatuur, ning et sina ei saa teha midagi, et seda taas värskeks ja söögikõlblikuks teha. Kui juba aru said, siis ära enam söö! Mis siis, et kauss pole veel tühi ja on su nina ees. Lükka eemale, tõuse laua äärest püsti ja kõnni minema, kui saatus seda võimalust pakub.

Nii ma arvan.

Kui mingi inimene on minus peituva ilmutaja, siis kuidas seletada seda, et mõne inimese lahkumine on nagu päike oleks pilve tagant välja tulnud ja emotsioonid muutuvad kuudeks ja aastateks - kuni see inimene tagasi tuleb ja meile inimpsüühika ammuunustatud Õuduste Kambrit taastutvustab? 


Kommentaare ei ole: